Euroopa oli vaevu hakanud toibuma viimasest energiašokist ja inflatsioonilainest, mille vallandas Venemaa sissetung Ukrainasse, kui saabus uus löök, seekord Lähis-Idast. Hormuzi väin, üks maailma tähtsamaid kaubanduskoridore, sulgus sõjalise konflikti tõttu nädalateks.

Tagajärjed ei lasknud end oodata ning peagi nägime, kui järsult võivad energiahinnad üles-alla hüpata, kui haprad on meie tavapärased tarneahelad ning kui ulatuslikult mõjutab meid kütuse, väetiste ja kriitiliste toorainete varustuse katkemine.

Euroopa Liit ei olnud selles konfliktis osaline, kuid selle mõjud jõudsid meieni kiiresti ja valusalt. Nägime seda kohe bensiinijaamade tabloodel ning kuulsime kaupade vähenenud kättesaadavusest. Põllumehi piitsutab lisaks kallinenud diislile ka väetiste puudus, bussifirmad on sunnitud sõitude arvu vähendama ja lennufirmad lende tühistama. Energiamahukad tööstusharud on tõsiselt mures, et peavad tootmist koomale tõmbama.

Mida kauem püsib Hormuzi väin suletuna, seda suuremad on mõjud. Kuid ka väina kohese avamise korral võtab taastumine aega ning valmistuda tuleb teise ja kolmanda ringi majandusmõjudeks.

Hormuzi väina kiire avamine võiks küll pingeid leevendada, kuid Euroopa majanduslik kindlus ei saa toetuda pelgalt lootusele, et kriisid lahenevad iseenesest. Kui energia võib muutuda relvaks, peab Euroopa võimalikult kiiresti vähendama oma kriitilisi sõltuvusi ja võtma energiajulgeoleku otsustavalt enda kätte.

Sõltuvuse majanduslikud tagajärjed

Oleme endiselt tugevalt sõltuvad imporditavast energiast ning selle hinnast. 2025. aastal importis Euroopa Liit energiat 336,7 miljardi euro eest. Energiahindade järsu tõusu tõttu on fossiilkütuste impordikulud kasvanud Euroopa riikide jaoks konflikti esimese 44 päeva jooksul enam kui 22 miljardi euro võrra. Need kulud kanduvad paratamatult edasi, mõjutades valusalt nii inimeste rahakotti kui ka ettevõtete konkurentsivõimet.

Pea kaks kuud kestnud konflikti mõjud jõuavad üha selgemalt majandusnäitajatesse. Inflatsioon kiireneb ja majanduskasv pidurdub. Taas kerkivad päevakorda intressitõusud ning oht inflatsiooni ja palkade spiraaliks. Juba praegu iseloomustavad olukorda suur ebakindlus ja kõrged riskihinnangud.

Samal ajal on julgustav meenutada, et pärast 2022. aasta šokki suutis EL vähendada gaasinõudlust ligikaudu 18 protsenti vaid 7–8 kuuga (augustist 2022 märtsini 2023). See näitab, et kiired muudatused on võimalikud, kui selleks on olemas kindel poliitiline tahe ja ühtne tegutsemine. Siiski on selge, et ajutised kokkuhoiumeetmed ei asenda struktuurseid lahendusi.

Kas "roheline unistus" või praktiline majanduspoliitika?

Hüppeliselt tõusnud energiahinnad on sundinud Euroopa Komisjoni koostama energia tegevuskava AccelerateEU, mille eesmärk ei ole pelgalt hinnasurve leevendamine, vaid Euroopa energiamajanduse põhjalik ümberkujundamine. Euroopa Komisjoni energiavolinik Dan Jørgensen on nimetanud praegust olukorda tõsiseks energiakriisiks, isegi ulatuslikumaks kui 1973. ja 2022. aasta kriisid kokku. Seetõttu ei saa Euroopa enam lubada endale sõltuvust imporditud fossiilkütustest.

Tegevuskava seab energia tuleviku keskmesse elektrifitseerimise ja kodumaised taastuvallikad. Võrdlus näitab, et riikides, kus taastuv- ja tuumaenergia osakaal on suurem, on elektrihinnad üldjuhul madalamad.

Üleminek kodumaisele ja puhtale energiale ei pruugi paljudele olla valutu ega odav, kuid pikemas vaates aitab see vähendada pidevat kõikumist maailmaturu tuultes. Praegu maksame elektri eest sageli rohkem makse kui gaasi eest, mõnede hinnangute kohaselt koguni kaks korda rohkem. See on vale signaal. Kui tahame, et tööstus ja majapidamised liiguksid imporditavast gaasist kodumaisele elektrile, peab ka maksusüsteem seda soosima.

Komisjoni hinnangul võib gaasi- ja õlikütte asendamine näiteks soojuspumpadega vähendada hoonete energiatarbimist märkimisväärselt. Eesti kontekstis tähendab see, et iga kortermaja, mis teeb selle sammu, vähendab nii oma kulusid kui ka sõltuvust imporditavast kütusest.

Sama kehtib ka transpordis. Iga kilomeeter, mis sõidetakse elektriga, vähendab sõltuvust naftast ja on praeguste naftahindade juures isegi odavam kui bensiiniga. Elektriauto soetamine on aga kallis, laadimisvõrk on veel võrdlemisi kesine, hindade vahekord ei pruugi samaks jääda. Pikemas plaanis tuleb kindlasti vaadata kogu elutsükli kulusid (kütus, hooldus, maksud, ühistranspordi alternatiivid) ning otsida võimalusi kütuseimpordist sõltuvuse vähendamiseks.

Euroopa vajab aastani 2030 ligikaudu 660 miljardi euro ulatuses investeeringuid energiasüsteemi ümberkujundamiseks. Märksõnadeks on tootmine, võrgud, salvestus ja nutikas juhtimine. Investeeringuvajadus on muljetavaldav, kuid samal ajal haldavad Euroopa institutsionaalsed investorid üle 12 triljoni euro suurust vara. Küsimus on seega ka selles, kas suudame luua stabiilse ja etteaimatava raamistiku, mis suunab selle kapitali energiaprojektidesse.

Eestis on juba olemas esimesed pilootprojektid, mis näitavad, et sügavamate puuraukude ja nutika süsteemidisaini abil on võimalik saada stabiilset soojust ilma gaasi põletamata. Kui meie regulatsioonid, planeeringud ja lubade menetlus jäävad venima, siis liigub raha lihtsalt sinna, kus projektid saavad kiiremini valmis.

Kiirreageerimine üle Euroopa

Pikaajalised reformid ei lahenda praeguseid kriise. Seetõttu on mitmed Euroopa riigid reageerinud energiahindade järsule tõusule kiirete lühiajaliste meetmetega. Kõige levinum samm on olnud maksude ajutine langetamine. Näiteks Hispaania alandas kütuse käibemaksu 21 protsendilt 10 protsendile ning vähendas ka elektri maksukoormust. Itaalia kärpis aktsiise kuni 25 senti liitri kohta pooleteiseks kuuks. Poola langetas käibemaksu 23 protsendilt 8 protsendile ning Ungari vähendas kütuseaktsiisi 19 forinti ehk ligikaudu 5 sendi võrra liitri kohta, et hinnatõusu vahetut mõju leevendada.

Need otsused on kiired ja poliitiliselt nähtavad, kuid valdavalt hajusad ehk seda leevendust saavad kõik kütuse ostjad.

Teine suund on olnud kitsamalt suunatud toetused, mis on samuti ajaliselt piiratud. Näiteks Bulgaaria maksab haavatavatele leibkondadele umbes 20 euro suurust kuutoetust vähemalt nelja kuu jooksul. Kreeka pakub kütusevautšereid 50–60 euro ulatuses sõiduki kohta ning eraldi toetusi põllumajandusele ja transpordisektorile. Prantsusmaa hüvitab mikro- ja väikeettevõtetele kuni 20 eurosenti liitri kohta ühe kuu jooksul ning vabastab põllumajanduse diislikütuse aktsiisist samaks perioodiks. Iirimaa pikendas 152-eurost igakuist kütusetoetust vähemalt juuni lõpuni, Horvaatia maksab samal ajal haavatavatele leibkondadele ligi 70 euro suurust kuutoetust kuni sügiseni.

Kolmandaks keskendutakse varustuskindlusele. Riigid koordineerivad gaasivarude täitmist ning valmistuvad vajadusel strateegiliste varude kasutuselevõtuks. Euroopa gaasihoidlad on täidetud vaid umbes 31 protsendi ulatuses, kuid enne talve peab see näitaja tõusma vähemalt 80 protsendini. Kui riigid hakkavad varusid korraga turult ostma omavahel konkureerides, maksavad lõpus kõik oluliselt kõrgemat hinda. Seepärast on vaja ühist tegutsemist nii gaasi ostmisel kui ka strateegiliste naftavarude juhtimisel. Talitaksime samamoodi nagu koroonavaktsiinide hankimisel.

Kas Eesti jääb maha?

Selle taustal paistab Eesti valik piirduda vaid aktsiisitõusu edasilükkamisega silmatorkavalt tagasihoidlikuna. See võib osutuda lühinägelikuks, kuna seab meie ettevõtted kehvemasse konkurentsiolukorda võrreldes riikidega, kus toetusmeetmed on jõulisemad.

Me ei saa jääda aina keelduma Tõnissoni kombel raha andmisest, et "õieti polegi teist", vaid peame leidma nutikad ja ajutised viisid, kuidas aidata oma majapidamisi ja ettevõtteid sellest kriisist üle. Seda enam, et tõusnud hinnad on käibemaksu kaudu ka riigi kukrut paisutanud.

Eesti ei pea valima vastutustundliku eelarve ja inimeste toimetuleku või ettevõtete konkurentsivõime vahel, nutikad lahendused võimaldavad mõlemat. Ajutised ja kiired meetmed, nagu energiakulude osaline hüvitamine haavatavamatele leibkondadele, ajutised maksuleevendused või toetusmehhanismid energiamahukatele ettevõtetele, on investeering majanduse vastupidavusse.

Sama oluline on kiirendada lubade menetlust, et uued taastuvenergia projektid ja salvestuslahendused jõuaksid turule võimalikult kiiresti. Siis ei jää me selle kriisi ohvriks, vaid kasutame seda pöördepunktina, et ehitada üles tugevam ja iseseisvam energiamajandus.