Ühel kargel varakevadisel päeval, paar nädalat tagasi, tuli Eesti Rahva Muuseumi (ERM) piletikassasse pere 12 lapsega, kes olid seotud hoolimise ja võimaluste nappuse kaudu. Muuseumisse tuli Lõuna-Eesti maakooli õpetaja koos 12 õpilasega ja neil jätkus raha vaid perepileti jaoks (perepilet maksab 32 eurot ja kogu muuseumikülastus 12 õpilasele 144 eurot).

Kogu selles vaidluses kultuurile ligipääsetavuse üle on väga vähe kõlanud just nende hääl, kes otsivad praegu meeleheitlikult viise, et vähendada regionaalset ebavõrdsust ja toetada laste osasaamist kultuuriharidusest.

Meie oma väikest ja armast Eesti riiki ja laste osasaamist kultuurist ei saa poolitada ministeeriumite ning paragrahvide vahel. Väide, et muuseumi eelarveread sõltuvad oluliselt muuseumiharidusest saadavast tulust, ei pea vähemalt ERM-i näitel paika.

2025. aastal moodustas muuseumiharidusest saadav tulu vaid ligikaudu kolm protsenti meie omatulust. Kuigi see number võib institutsiooniti varieeruda, ei viita olemasolev praktika sellele, et tegemist oleks valdava või kriitilise eelarveallikaga ka teistes muuseumides.

Muuseumiharidus on valdkond, mida arendame teadmisega, et muuseumis õppimine on oluline täiendus koolides antavale formaalharidusele, see edendab kriitilist mõtlemist, empaatiat ning tolerantsust. Mõju on suurim just nende õpilaste puhul, kelle ligipääs kultuurile väljaspool kooli on vähene, mistõttu kooli kaudu toimuv muuseumikogemus aitab tasandada hariduslikku ja sotsiaalset ebavõrdsust ja võib olla ainus võimalus kooliajal muuseumi või teatri külastamiseks.

Laste ligipääsu haridusele peaksime vaatama tervikuna ja väide, et koolil on valik kas osta õpikuid või minna muuseumisse, renoveerida fassaad või minna teatrisse, ei ole ühiskonnas sisulise diskussiooni pidamiseks kuigi hea lähtekoht.

Kas on meil siis päriselt tasuta hariduse andmiseks tagatud piisav rahastus nagu viitab läbi mitmete dokumentide ja hartade asekantsler? Hariduses peaks jätkuma raha nii õpikute kui ka õppekäikude jaoks, sest vastasel juhul seatakse koolid olukorda, kus nappide ressursside tõttu tuleb valida põhivajaduste vahel, justkui perel, kellele öeldakse, et raha ju on, aga ise otsustage, kas ostate toitu või jalanõud, et üldse kodust välja pääseda. Nii haridus kui ka kultuuriharidus on selge võimalus vähendada hariduslikku ebavõrdsust ja peaksimegi seda sel viisil käsitlema.

Milline on meie kultuurihariduse prioriteet? Kas meile piisab ühiskonnana kultuuriranitsa summade tõusust, mis on ju suures pildis ainult plaaster praegu kerkinud probleemistikule ja mõeldud täiendava võimalusena, mitte hariduse rahastamise aukude lappimiseks.

Või peaksime tõsiselt lauale tõstma idee, et kogu muuseumiharidus võikski olla õpilastele tasuta? See on üks selge meede, mis aitab toetada noorte kasvamist ühiskonna täisväärtuslikuks liikmeks. Ja mis peamine, kogu diskussioon peaks käima ka huvihariduse valdkonna rahastamisega koos.

Arutelu peab olema suunatud lahendustele ja laste huvidele. Perepileti ostnud õpetaja on nutikas innovaator, aga mille arvelt see tegelikult tuleb? Kindel teadmine, et muuseumid, teatrid, kontserdipaigad, kinod ja galeriid on õpilastele ligipääsetavad avatud ruumid, see peab olema meie laste maailmapildi ja maailmataju orgaaniline osa läbi kogu koolitee.