Hiina võitles aeglasema majanduskasvu ja töötusega juba enne USA presidendi Donald Trumpi mullu kehtestatud kõrgeid tollimakse. Riikidevaheline kaubandussõda on aastaga erinevatel põhjustel küll oluliselt vaibunud, kuid nüüd räsib Hiinat hoopis Lähis-Ida konflikt.

"Hiinlastel on siin erinevaid huve. Nad on olnud aastaid Iraani lähedane partner ja kaitsja. Nad impordivad 1,4 miljonit barrelit naftat päevas. Nad impordivad enamiku Iraani naftast," sõnas USA endine suursaadik Hiinas Nicholas Burns.

Lisaks importis Hiina naftat Venezuelast, kuid ka see turg on pärast Nicolás Maduro vahistamist kokku kuivanud. Energiaeksperdi Raivo Vare sõnul oli enamik Iraani ja Venezuela tarnetest toormeks Hiina väikestele naftatootmistehastele ehk nn teekannudele.

"See oli riskide maandamiseks. Hiina tegi niimoodi selleks, et mitte sanktsioonide alla sattuda ja samas nende teekannude jaoks on see eluliin, sest nemad ei ole võimelised nii-öelda asendama teistest allikatest tarnetega. See tähendab seda, et Hiinale see lööb igal juhul siseturgu. Nad ei ole ekspordile orienteeritud, nad on Hiina siseturu tarbimisele orienteeritud. Kuidas see mõjub? Seda minu meelest ei oska praegu väga täpselt keegi öelda," lausus energiaekspert Raivo Vare.

Hiina on tegelikult üritanud ülemaailmseks energiakriisiks valmistuda, mida näitavad eelkõige nende tohutud naftavarud. Samuti on nad ühelt poolt aina rohkem panustanud taastuvenergiale, kuid teisalt laiendanud kivisöe tootmist.

"Pärast 2022. aasta elektripuudust hakkasid kohalikud piirkonnad ehitama ja väljastama lube rohkematele kivisöeprojektidele. Samas ma ei arva, et kodumaine kivisüsi tagaks Hiinale energiajulgeoleku, sest see kannab majanduslikke ja sotsiaalseid riske," ütles Hiina energiaekspert Gao Yuhe.

Hiina sõltub palju ekspordist, mistõttu mõjutab Lähis-Ida kriis neid niikuinii. Seega on Hormuzi väina avamine neile äärmiselt tähtis.

"Hiinlased ei võta USA poolt. See poleks neile poliitiliselt kasulik, aga hiinlastel on siin mängus suuremad huvid. Nad on investeerinud rohkem raha ja kapitali Araabia laheriikidesse kui Iraani. Nad soovivad ilmselgelt selle väina avamist. Seega lõppude lõpuks võib juhtuda, et hiinlastest saab hääl, mis üritab iraanlasi kokkuleppeni lükata," sõnas Burns.

Seetõttu võiks öelda, et Iraani sõja kõrvalmõjuna on ameeriklased suutnud kõikuma lüüa oma suurima strateegilise konkurendi jalgealuse. Samas on hiinlased õppinud palju ameeriklaste sõjalise võimekuse kohta.

"Hiina mereväe alus kogub sõjaala lähedal andmeid. Möödunud nädala vestluses ühe USA vanemohvitseriga sain teada, et nad jälgivad meie täppismoonavarude kahanemist. Seda moona on võimalik kulutada mõne nädala, aga selle asendamine võib teatud relvade puhul võtta kuid. Võtsin sellelt kohtumiselt kaasa sõnumi, et USA peab järgmise põlvkonna relvade tootmisega kiiremini edasi liikuma, sest kui kunagi tulevikus tekib vastasseis Taiwani pärast, siis me ei taha sellele vastu minna väikeste varudega," lausus Stanfordi ülikooli professor Niall Ferguson.

Teineteise tegevust jälgitakse USA endise välisministri Condoleezza Rice'i sõnul kogu aeg ja siinpuhul tasub meeles pidada ka Hiina liidri Xi Jinpingi hiljutist puhastust sõjaväes.

"Ma kahtlen, et see on sõjavägi, mida ta soovib saata USA sõjaväe vastu, mis hävitas just Iraani sõjalise võimekuse ja leidis keset ööd ka Maduro ja viis ta USA vanglasse. Ma arvan, et oleme heidutust suurendanud, mitte vähendanud," sõnas USA endine välisminister Condoleezza Rice.

Hiina on viimastel aastatel üritanud oma sõjalist võimekust suurendada ja see on läinud nii ja naa. Nad on teinud edusamme hüperhelikiirusega rakettide arendamisel, kuid ebaõnnestunud oma uue lennukikandjaga. Hiina eksperdi Frank Dikötteri sõnul võib kokkuvõtlikult öelda, et Hiina taktika on hea, aga strateegia halb. Nad suudavad minna massiga peale, kuid pole kindel, et nende sõjavägi on valmis käske järgima ja päriselt võitlema.

"Nad võivad blokeerida Taiwani, aga tegelikult blokeerivad nad enda. Nad sõltuvad enneolematul määral nafta-, bensiini- ja teraviljaimpordist - see nimekiri on päris pikk," lausus Dikötter.

"Hiina sõltub ekspordist ja impordist. Neil on oma probleemid. Blokaad või sõda Taiwanis sulgeks kaubavahetuse ja oleks üsna katastroofiline ka hiinlastele," üles majandusekspert John Concharne.

Samal ajal vaatab Hiina aga pealt, kuidas pinged liitlaste vahel aina kasvavad. Alates kaitsevaidlustest kuni majanduslike erimeelsusteni välja.

"Kui see suur blokaad tuleb ja USA helistab Kanadale, Lõuna-Ameerikale ja Euroopale, sest vajab abi finants- ja majandussanktsioonide kehtestamiseks, siis kas nad on valmis loobuma Hiina odavast kaubast või ütlevad nad hoopis: "Oo, sina, USA, kui meeldiv sinust taas kuulda. Me rääkisime viimati tollimaksudest!"," sõnas Concharne.

Kumb riik on sellises varjuvõitluses edukam, on seega endiselt suur küsimus. Donald Trump peaks kohtuma Xi Jinpingiga Hiinas mai keskel.