"Õppekäigud on Eesti haridussüsteemi väga oluline osa. Ma ei arva, et lahendus oleks nende õppetööst väljatõstmine. Lahendus on leida rahastus, mis ei sõltu lapsevanema rahakotist. See ongi see, mis asja lahendab, sest ilma õppekäikudeta oleks Eesti haridus laste jaoks oluliselt vaesem," lausus Kallas Vikerraadio saates "Uudis+".

Kallas on seisukohal, et omavalitsus ja riik koostöös peavad suutma tagada õppekäikude rahastamise.

"See on mõlema ülesanne. Me ei saa eeldada, et neid rahastavad vaikimisi lapsevanemad," sõnas minister.

Kallase sõnul tahab ministeerium siiski õppekäikude juhist selgemaks kirjutada.

"Me lisame juhendisse selgitused, millised on seadusandja poolt nähtud võimalused õppetegevuse rahastamiseks annetuste toel. Mitte ainult seda, mida ei tohi teha – see on seaduses niigi selge –, vaid just seda, kuidas saab, sest annetuste kogumine on koolidele lubatud. Kasutame varasemaid praktikaid ja õiguskantsleri otsuseid ning paneme need näited kirja, et koolid saaksid selgemalt aru, kuidas annetuste toel õppetööd rikastada," rääkis minister.

Kallas rõhutas taaskord, et kool ei saa eeldada lapsevanemalt õppetegevuse rahastamist.

"Kui planeeritakse õppekäike, mis on õppekava osa, ei tohi sinna sisse kirjutada lapsevanema vaikimisi osalust. See oleks sisuliselt õppemaks, mida seadus ei luba. Kui kool tahab planeerida õppekava rikastavaid tegevusi, mis ei ole otseselt seotud hinde saamisega või kus puudumine ei too kaasa õppetöö võlga, siis seda saab rahastada lapsevanemate toel ja annetustega. Kuid see peab olema rangelt vabatahtlik. Vastasel juhul tekib jälle küsimus kohustuslikust õppemaksust," rääkis minister.

Ministri sõnul tuuakse need näited uude juhisesse, et need oleksid üheselt mõistetavad.

"Praegu on tõesti segadus, millises vormis on annetamine lubatud. Küsimus pole selles, kas käik toimub koolipäeva jooksul, vaid kas see on õppekohustuslik osa ja kas sellele järgnevad õppeülesanded," lausus Kallas.

Rääkides sellest, millise varustuse peab vanem tagama lapsele koolist osavõtmiseks, ütles Kallas, et seaduse järgi peab lapsevanem looma õppimiskohustuslikule lapsele kodus õppimist võimaldavad tingimused ja tagama õppes osalemise eeldused.

"Nüüd ongi vaidlus selle üle, mis on need eeldused. Kas suusad on õppes osalemise eeldus või piisab vihikutest ja koolikotist? Seletuskirjas on märgitud, et need on esmatarbevahendid. Kuna liikumistund ise ei näe ette konkreetselt suusatundi, siis ei saa eeldada, et lapsevanem soetab kõik spetsiifilised õppevahendid," lausus minister.

"Kui lapsevanemalt käib õppevahendite soetamine üle jõu, ei saa last seetõttu koolitunnist eemal hoida. Sel juhul peab kool, koolipidaja või riik tagama lapsele vajalikud vahendid. Temal on õigus haridusele sõltumata sellest, kas lapsevanem suudab osta suusad või suusasaapad," sõnas minister.

Kallas märkis, et ministeerium andis eelmisel aastal koolidele kolm miljonit eurot liikumistundide õppevahendite soetamiseks.

"Loodan väga, et seda on kasutatud eesmärgipäraselt – olgu selleks siis suusavarustuse varumine, pallimängud või muud tegevused. Koolid sisustavad oma liikumisõpetuse tunnid suures osas ise. Need koolid, kus suusatamine on oluline ja pikkade traditsioonidega, saaksid seda varustust ju selle raha eest soetada," sõnas Kallas.

Esmaspäeval saatis avaliku pöördumise haridusministrile üle 400 kultuuri- ja haridusasutust. Pöördumises hoiatavad nad koolide õppekäikude vähenemisega kaasnevate tagajärgede eest ja soovivad ministeeriumilt selgeid juhiseid, kuidas õppekäike korrektselt korraldada.

Pöördumises öeldakse, et ministeeriumi juhendmaterjali "Annetamine ja rahastamispraktikad üldhariduskoolides" rakendamine on kaasa toonud koolide õppekäikude märgatava vähenemise, mis avaldab Eesti õpilaste arengule negatiivset mõju.