Arseni Jatsenjuk, te olete Ukraina endine peaminister ja ühtlasi Kiievi julgeolekufoorumi esimees, kus tänavu oli teemaks "Kas Ukraina jaoks paistab valgus?". Minu lihtne küsimus ongi – kas paistab?

Valgus on tunneli lõpus alati olemas. Küsimus on vaid tunneli pikkuses. Me oleme kogu maailmale näidanud, et Putinil ei õnnestunud Ukrainat vallutada. Ta alustas seda sõda juba 13 aastat tagasi. Kujutate ette? Möödunud on 13 aastat ajast, mil Putin annekteeris ebaseaduslikult Krimmi ja saatis sõjaväe Ida-Ukrainasse. Ta eeldas, et vallutab Kiievi 2022. aastal vaid mõne päevaga, kui alustas täiemahulist sõda. Aga mis toimub praegu rindel? Ukraina püsib, Ukraina võitleb ja see ongi tõeline valgus. See on omamoodi ime – ja see oli ime kõigi jaoks. Kuid meie jaoks oli see eksistentsiaalne küsimus. Küsimus elust ja surmast. Me elame, me võitleme ja me võidame.

Ukraina on viimasel ajal alasid tagasi võitnud. Kas see on ajutine või taktikaline edu või on tegemist millegi määravamaga?

Võib öelda, et praegu valitseb lahinguväljal teatav patiseis. See on kurnamissõda, jahvatav sõda. Olgem ausad, vaadake seda hullunud karu – Venemaad. Neil on tohutu võimekus. Vaadake isikkoosseisu numbreid, nende ressursse ja sõjatööstuskompleksi. Neil on tuumarelvad. Ja kes seisab Venemaa taga? Hiina. Hiina on selle sõja kaasvandenõulane. Nad on pakkunud Venemaale elutähtsat toetusliini. Räägin seda seetõttu, et on selge: kõigele vaatamata me püsime ja võitleme.

Lähme ajaloos veidi tagasi. Te saite peaministriks pärast 2014. aasta revolutsiooni, vahetult pärast Janukovõtši kukutamist.

Ta põgenes riigist.

Just täpselt.

Ta põgenes oma rahva eest. Ja teate sihtkohta? Kuhu ta läks? Putini juurde Venemaale. Teate, Putin on kogunud enda ümber terve jõugu selliseid koletisi või gängstereid: Bashar al-Assad, Putin ise... loodan, et see nimekiri pole veel lõplik ega täielik.

Näiteks Lukašenko võiks nendega liituda.

Ta ongi juba Putini taskus.

Aga kas teie ja teie meeskonna jaoks oli riigi juhtimise ületoomine 2014. aastal enesetapumissioon?

Vaadake minu toetusnumbreid – kahtlemata oli see puhas enesetapumissioon. Riigikassas oli mul alla 10 000 euro. Kujutate ette, terve riigi peale? 10 000 eurot ehk 108 000 grivnat. Need on ametlikud andmed. Võlad olid ülejõukäivad. Puudus sõjavägi, puudus kohalik omavalitsus ja tegelikult ka keskvõim. Mitte midagi polnud. Julgeolekuaparaat oli täielikult Vene nuhkidest läbi imbunud. Kas suudate uskuda, et Ukraina julgeolekuteenistuse juht oli Vene kodanik?

Sama lugu oli kaitseministeeriumiga. Nad polnud isegi varjatud spioonid, vaid täiesti avalikult Venemaa heaks töötavad tegelased. Võiks öelda, et ülesanne oli ületamatu. Kuid ma olin Ukraina parlamendi ja rahva ees kõneldes väga otsekohene. Ütlesin, et saan aru: olen enesetapumissioonil. See ei pruugi olla minu poliitiline lõpp-punkt, kuid see nõuab minu poliitiliselt karjäärilt ränka lõivu. Riigimees ei pea muretsema isikliku reitingu, vaid riigi ja rahva käekäigu pärast. Küll ajalugu meie üle kohut mõistab.

Eriti seetõttu, et need päevad määrasid suuresti ära selle, mis Ukraina tänapäeval on – tugev, vaba ja Venemaast sõltumatu.

Esimest korda Ukraina ajaloos otsustasime tõsta kaitsekulutused viie protsendini SKP-st, hoolimata tohutust eelarveaugust. Seejärel vähendasime riigivõlga ja parandasime oluliselt fiskaalset stabiilsust. Eelarvepuudujääk oli umbes kümme protsenti, mina viisin selle kolme peale. Me lõime Ukraina tuleviku jaoks vundamendi. Need fundamentaalsed muudatused aitasid Ukrainal vastu panna. Putin seda ei oodanud. Ta uskus, et minu valitsus variseb mõne nädalaga kokku. Kuid taaskord, kõigele vaatamata, võitsin ma parlamendivalimised ja mind nimetati peaministriks ka teiseks ametiajaks. Ja siis, esimest korda Ukraina ajaloos, astusin ma vabatahtlikult tagasi.

Kas te ei kahetse?

Meil pole ajamasinat. Kas see oli õige otsus? Jah, sest oluline oli päästa riik ja koalitsioon ning reformidega edasi liikuda. Ma õhutasin oma erakonda koalitsiooni jääma isegi siis, kui olime tülis minu toonase poliitilise partneri president Petro Porošenkoga, sest parajasti oli tema kord minu vastu mustamiskampaaniat juhtida. Aga see on poliitika. Poliitika on tihti räpane. Mitte alati, aga ma loodan, et ajad muutuvad ja me puhastame selle ära.

Nüüd kestab neljas aasta suurt sõda ja neljateistkümnes aasta sõja algusest. Kuidas ukrainlastel praegu läheb? Nad peavad olema kurnatud. Oleme siin paar päeva ringi sõitnud – kui on õhuhäire, siis magada ei saa. Teie aga elate nii iga päev, kaotades lähedasi.

Asi on selles, et meil on õnnestunud säilitada võitlusvaim. Oleme endiselt tugevad. Oleme tõepoolest kurnatud ja väsinud, aga me pole murdunud. Elasime üle eelmise talve, mis oli katastroofiline. Ukraina energiasüsteem langes täielikult rivist välja. Polnud kütet ega elektrit. See oli nagu põrgu maa peal. Kuid me ütlesime alati: kevad tuleb. Ja see tuligi. Me jäime ellu, kuid ukrainlaste seas on tohutu trauma. Paljud meist, ka mina ise, on kaotanud rindel lähedasi. Me palvetame ja leiname oma lähedasi. See on tõesti raske. Aga nagu Te küsisite – kas tunneli lõpus paistab valgus? Me kõik loodame ja usume, et see valgus tuleb. See ongi põhjus, miks me võitleme.

Ja teine asi on see, millised on üldse teie valikuvõimalused.

Muid valikuid polegi. Kas surra või elada. Putin tahab meid hävitada. Ta tahab Ukraina vallutada, terve rahva maamunalt pühkida ja korda saata maailma ajaloo suurima maadevallutuse pärast teist maailmasõda. Meie teame, mida venelased endast kujutavad. Oleme selles osas ühel nõul. Vaadake, mis on toimunud ajutiselt okupeeritud aladel – piinamised, mõrvad, julmused, veresaunad. Venemaa puhul pole midagi muutunud ja seal ei muutu kunagi midagi. Mitte kunagi.

Kas teil on vastus küsimusele, mis paneks Putini tegelikult peatuma?

Me peame tema ressursid kuivaks jätma. See on kurnamissõda. Kui tal on ressursse sõja pidamiseks ja jätkamiseks, siis ta ka jätkab. Lähis-Idas toimuva ning USA ja Iisraeli Iraani-vastase tegevuse tõttu on Putin saanud teatavat kasu. See on naftast tulenev ootamatu tulu ja hüppeliselt tõusnud naftahinnad. Tema majandus on küll täbaras seisus, kuid praegu sai ta ajutist leevendust.

Seega, minu esimene punkt on: me peame Putini kraane korralikult kinni keerama. Mitte lihtsalt kehtestama sanktsioone, vaid tagama nende täitmise. See on täiesti erinev asi. Meil on tohutult palju sanktsioone, aga kas need on tõhusad? Euroopa Liit, ameeriklased ja kogu vaba maailm on kehtestanud sadu piiranguid, kuid küsimus on nende tulemuslikkuses ja efektiivsuses.

Teiseks, mida Ukraina vajab? Me vajame pikaajalist, tugevat ja vankumatut toetust, nii sõjalist kui ka rahalist. Hea uudis on see, et mõned EL-i liikmesriigid on juba loobunud vetost Ukraina 90 miljardi dollari suuruse laenupaketi suhtes.

See on suur abi.

Absoluutselt. Ja see pole ainult rahaline abi, vaid väga selge märk Putinile, et Euroopa toetab Ukrainat ning Ukrainal on vahendid, et end vähemalt järgmised kaks aastat kaitsta.

Ja Ungari on taas pardal?

Jah, demokraatia jääb alati peale. Õnnitlen Ungari rahvast nende valiku puhul. Ma ei tunne uue peaministri poliitikat piisavalt, kuid olen hästi kursis eelmise valitsusjuhi omaga, kes oli lähedane liitlane mitte Euroopale, vaid Putinile.

Kolmas küsimus on laskemoon. See on probleemi tuum. Ameeriklased on oma varud Iraani sõja tõttu ammendanud. Loodan, et nad täiendavad neid nii kiiresti kui võimalik ja täidavad lepingud, millele Euroopa Liit ja NATO on juba alla kirjutanud – ja mille eest meie Euroopa sõbrad on juba ette maksnud.

Meil tuleb ka tarneviivitusi.

Tean. Kõige kohaletoimetamine on kriitiline küsimus.

Neljas teema on Hiina positsioon. Hiina on Venemaa liitlane. Kogu see lõputu jutt, et Hiina pooldab rahu ja pakub üht või teist rahuplaani... Kui te tahate rahu saavutada, siis kas te ei saaks oma lähimat liitlast kuidagi survestada ja peatada seda toetusliini, mida te Venemaale pakute? Kas te ei saaks olla sõnakamad? Kas te saaksite teha midagi sõja lõpetamiseks, selle asemel, et valada õli tulle?

Ja ameeriklased. Ma usun kindlalt, et USA seisab vabaduse eest, kuid praegu oleme oma Ameerika liitlastega väga keerulises olukorras. Mitte ainult meie, vaid ka teie, terve Euroopa Liit, isegi Ühendkuningriik ja NATO. Praegusel administratsioonil on uus lähenemine, kuidas Venemaaga toime tulla ja Hiinaga suhelda.

Minu sõnum USA-le on selge: Venemaa on Ameerika Ühendriikide vaenlane. Venemaa sõdib Ukraina vastu, Ukraina aga kaitseb end ja Ukraina ei kaitse ainult oma suveräänsust, vaid me võitleme ka Ameerika Ühendriikide riikliku julgeoleku huvide eest.

Venemaale tuleb avaldada põrgulikku survet – teie sõnad.

Just. Meil on selleks tööriistad ja võimekus. Aga mida on vaja? Julgust ja poliitilist tahet. Me teame, mis juhtub, kui alustame järeleandmiste poliitikat. Nii juhtus enne teist maailmasõda. Millega me silmitsi seisime? Suurima tragöödiaga. Mis juhtus siis, kui kogu vaba maailm püüdis Putiniga läbi saada? Mäletate tema kurikuulsat kõnet Müncheni julgeolekukonverentsil?

Loomulikult.

Siis ta tegelikult kuulutaski läänele sõja. Ja lääs tegi näo...

...nagu poleks midagi juhtunud.

Täpselt. Aga ta ütles väga selgelt, et ma hakkan teid ründama. Ja ta ründas Gruusiat, ründas Ukrainat, häiris NATO lennukeid. Ta on sooritanud arvukalt kuritegusid NATO liikmesriikide pinnal, lasknud mõrvata poliitikuid. Ja meie olime mis? Pimedad ja kurdid? See ongi hind. Kuid meie, ukrainlased, maksame seda hinda praegu oma verega.

Räägime nn rahuprotsessist. Ma ei julge seda kunagi rahuprotsessiks nimetada, sest rahu soovimiseks on vaja vähemalt kahte osapoolt. Kas me oleme praegusel hetkel kokkuleppele kuidagi lähemal?

Sellistel juttudel pole tegeliku rahuprotsessiga mingit pistmist. Punkt. See on palagan. See on KGB erioperatsioon, mida juhib endine KGB töötaja Putin. Ta on otsustanud tõmmata meid lõpututesse kõnelustesse, mis ei anna meile tulemusi, küll aga Putinile ja Venemaale. Sest sel ajal kui me räägime, pommitab tema Ukrainat. Sel ajal kui me räägime, ründab ta Ukraina taristut ja tapab süütuid tsiviilisikuid. Sel ajal kui me räägime, saab ta toetust Hiinalt ja teistelt paariariikidelt. Ta tahab murendada suhteid NATO, Euroopa Liidu ja USA vahel. Ta tahab õõnestada meie stabiilsust. Ta usub, et sel ajal kui me räägime, haaravad Euroopa Liidus võimu populistid ja muud hullud. Ta tahab meist lihtsalt kauem venitada. See ongi nende pseudorahuläbirääkimiste tegelik põhjus.

Sest rahulepingu tekst on äärmiselt lihtne: väed välja ja territoriaalne terviklikkus 1991. aasta piirides. Ta on valmis rahuks vaid oma tingimustel, mis tähendab Ukraina ja kogu lääne täielikku kapituleerumist.

Mida te ütlete neile, kes soovitavad Donbass käest anda, et saabuks rahu?

Jään diplomaatiliseks ja ütlen nii: ma olen raevus. Inimesed lihtsalt ei saa aru, et asjad ei käi nii. See on täielikus vastuolus rahvusvahelise õigusega ja mida rohkem sellisele elukale annad, seda suuremaks kasvab tema isu. See on taas seesama järeleandmiste poliitika. Ainus viis tõelise rahu saavutamiseks on võidelda ja Putinit põrgulikult survestada. Tema idee ei ole saada osa Ukrainast. Tema lõppeesmärk on vallutada kogu Ukraina. Punkt.

Palju räägitakse julgeolekutagatistest. Kas te usaldate neist mõnda?

Kas te olete näinud, mis toimub artikkel viiega?

Nii ja naa.

Mina samuti. Esiteks, ma usun endiselt NATO tugevusse. Teiseks, NATO peab uuenema ja tugevnema. Kolmandaks, usun endiselt, et ainus toimiv julgeolekutagatis on NATO aluslepingu artikkel viis.

Mitte mingi uus NATO vorm?

Ei. Euroopas on hääli, mis kutsuvad üles ehitama midagi muud. Ma tean, mis siis juhtub: te lammutate NATO ja ei saa selle asemele mitte midagi. See ongi Venemaa plaan. Jah, praegu oleme ameeriklastega tundmatutel vetel, aga ka see läheb mööda.

Ühel päeval – loodetavasti pigem varem kui hiljem – saabub rahu. Teil tuleb riik peaaegu tuhast üles ehitada. Millist Marshalli plaani te vajate? Või on see võimatu missioon?

Teate, ma ei taha vankrit hobuse ette rakendada. Kõigepealt on vaja rahu. Kõigepealt peame sõja võitma. Ja kui me võidame, pole kahtlustki, et me ehitame riigi üles. Kuid meil on vaja võita, et saada Ukrainale tõelised ja tugevad julgeolekutagatised. Kõige tõhusam tagatis Ukrainale on väga tugev Ukraina sõjavägi, mis on ühildatav NATO liikmesriikidega, varustatud vajaliku laskemoona ja tipptehnoloogiaga. See on julgeolekutagatis ka teie jaoks, see on tagatis tervele kontinendile. Me ehitame Ukraina üles, aga esmalt peame Ukraina päästma ja selle sõja võitma.

Te võidate.

Ma tean.

Härra Jatsenjuk, suur tänu selle intervjuu eest ja tulgu see valgus.

Aitäh kutsumast! Olen väga tänulik Eesti rahvale. Te teete hämmastavat tööd. Te seisate Ukraina kõrval. Te olete üks peamisi panustajaid Ukraina kaitsesse ja sõjaväkke, kui võrrelda seda SKP-ga. Sest teie teate, mis on tegelikult kaalul. Olen teile ja teie rahvale südamest tänulik.