Kliimaministeeriumi metsaosakonna juhataja Kristi Parro kirjutas ERR-i portaalis ilmunud arvamusloos "Tihumeetrid pole vennad", et "metsade elurikkus on paranenud", "Eesti metsade seisund on hea" ning et metsade senine kasutus ja kaitse on olnud tasakaalus.

Kui selliseid väiteid esitab ministeeriumi osakonnajuhataja, ei saa neid võtta pelgalt arvamusena, tuleb küsida ka seda, kas öeldu on ametlike andmete taustal õige. Paraku ei pea mitu Parro esitatud väidet faktikontrollile vastu või jätavad pildi eksitavalt ühepoolseks.

Parro kirjutab, et "metsade elurikkus on paranenud". Ametlikud andmed niisugust üldistust ei toeta. Keskkonnaportaali järgi näitab metsalindude komposiitindeksi pikaajaline trend aastatel 1984–2024 mõõdukat langust, mitte paranemist. Sama allikas ütleb ka otse, et metsalindude arvukuse kahanemine on tõenäoliselt seotud intensiivsema metsamajandamisega viimastel kümnenditel. Sellise tausta juures on väide metsade elurikkuse üldisest paranemisest vale.

Sama probleem on väitega, et "Eesti metsade seisund on hea". Keskkonnaportaali ökosüsteemide ülevaade ütleb, et metsaökosüsteemidest on heas seisundis 11 protsenti ja keskmises seisundis 60 protsenti. See ei ole sama, mis väide, et metsade seisund on hea. Pigem näitab see, et valdav osa metsadest ei ole heas, vaid keskmises või viletsas seisundis.

Ka keskkonnaagentuuri 2025. aasta elupaikade ja liikide seisundi hinnang ütleb, et metsaelupaigatüüpidest on soodsaks hinnatud vaid kolm kümnest. Kui seitsme metsaelupaigatüübi seisund ei ole soodne, siis ei saa avalikkusele jätta lihtsustatud muljet, nagu oleks metsade seisund tervikuna hea.

Parro väidab ka, et kõik uued kaitsealad on tulnud majandusmetsade arvelt, ning järeldab sellest, et majandusmetsad on olnud piisavalt elurikkad ja heas ökoloogilises seisundis, et väärida kaitse alla võtmist.

Selline järeldus ei ole loogiliselt veenev. Kaitse alla võetakse sageli just viimaseid säilinud väärtuslikke metsaosi seepärast, et neid on vähe ja nad on ohus, mitte seepärast, et kogu majandusmetsade süsteem oleks heas seisundis.

Taas räägivad hoopis teist juttu ka riigi enda koostatud andmed. Keskkonnaportaali ökosüsteemide keskkonnaülevaade näitab, et kaitsealadel on kõrge sidususega loodusökosüsteemide osakaal 55 protsenti, väljaspool kaitsealasid aga vaid kuus protsenti. See ei toeta narratiivi majandusmetsade üldisest heast ökoloogilisest seisundist, vaid osutab suurele erinevusele kaitstud ja kaitsmata alade vahel.

Veel jõulisem on Parro väide, et metsade senine kasutus ja kaitse on olnud tasakaalus. Ka see on esitatud kujul eksitav.

Keskkonnaagentuur kirjutas 9. aprillil 2026, et kaks värsket Euroopa ülevaadet toovad Eesti kohta esile asjaolu, et raiemaht ehk puiduvarumine on ületanud netojuurdekasvu. Tõsi, sama ametkond rõhutab, et tegu on vaid ühe jätkusuutlikkust kirjeldava näitajaga ning seda tuleb hinnata pikaajalises vaates. Kuid just seetõttu ongi problemaatiline esitada avalikkusele kategooriline väide, nagu kinnitaks andmed üheselt tasakaalu olemasolu.

Kui samal ajal näitavad ametlikud elurikkuse andmed metsalindude pikaajalist langust ning suur osa metsaelupaikadest ei ole soodsas seisundis, siis ei saa nimetada seda olukorda "tasakaaluks".

Parro loos on ka võte, mis on pealtnäha korrektne, kuid jätab siiski moonutatud üldpildi. Ta viitab sellele, et kolme metsaelupaigatüübi seisund on paranenud.

See on tõesti õige, laialehised lammimetsad liikusid puudulikust seisundist soodsasse ning vanad loodusmetsad ja soostuvad ning soo-lehtmetsad halvast seisundist puudulikku, kuid sellest ei järeldu, et Eesti metsade üldseisund oleks hea või et metsade elurikkus tervikuna paraneks.

Keskkonnaagentuuri hinnang ütleb endiselt, et metsaelupaigatüüpidest on soodsas seisundis vaid kolm kümnest, ning liikide seas on halvas seisus olevate liikide osakaal tõusnud üheksalt protsendilt 19,2 protsendile. Üksikute positiivsete muutuste esitamine nii, nagu need kirjeldaksid kogu pilti, on eksitav.

Siit jõuame ebamugava, kuid vältimatu küsimuseni: kas ametnik võib avalikus meedias esitada niisuguseid üldistusi ja väiteid, mis ei ole ametlike andmete põhjal kaitstavad? Vastus peaks olema ilmne: ei või.

Avaliku teenistuse eetikakoodeks ütleb, et ametnik lähtub otsustamisel avalikest ja üldarusaadavatest kriteeriumidest, hoidub ka näiliku olukorra loomisest, mis võib seada kahtluse alla objektiivsuse, ning et avaliku võimu teostajat iseloomustab ausus ja austus avalikkuse vastu.

Kui ministeeriumi osakonnajuhataja esitab avalikkusele väiteid, mis on ametlike andmete suhtes pehmelt öeldes vaieldavad või jätavad olulise osa tegelikust pildist kõrvale, siis on sellel oma mõju avaliku teenistuse usaldusväärsusele.

Miks seda tehakse? Seda teab lõpuni ainult autor ise. Väljastpoolt vaadates paistab muster siiski selge: esile tõstetakse üksikud positiivsed näitajad, jäetakse tahaplaanile ebamugavad trendid ning seejärel esitatakse avalikkusele järeldus, et kõik on enam-vähem hästi ja senine kurss on õigustatud.

Kui kliimaministeerium tahab, et tema sõnumeid usutaks, peab ta rääkima metsadest nii, nagu ametlikud andmed neid kirjeldavad ehk vastuoluliselt, kohati halvasti, kohati paranedes, kuid kindlasti mitte loosungiga, et elurikkus on paranenud ja metsade seisund hea.