Ligi aasta on möödunud minu eelmisest arvamusloost rahvusooperi Estonia juurdeehitusega seotud arengutest. Pean rahvusooperi peadirektorina oma kohustuseks valgustada avalikkust protsessidest, mis on juurdeehitusega seonduvalt vahepeal toimunud. Eelmisel aastal riigikogus toimunud vastavasisuline konverents andis kindlasti tunnetatava tõuke järgnenud 2025. aastal toimunud sündmustele.

Nimelt kutsus kultuuriminister Heidy Purga kokku töörühma, mille ülesandeks sai juurdeehituse rahvusvahelise arhitektuurikonkurssi ette valmistamine. Töörühma kaasati kultuuriministeeriumi, Tallinna linna, arhitektide liidu ja muinsuskaitseameti esindajad, lisaks teisi valdkonna asjatundjaid.

Arhitektuurikonkursi korraldamine oleks Estonia juurdeehituse protsessis märgiline verstapost, sest see looks aluse sisuliseks diskusiooniks ja välistaks senised spekulatsioonid erinevate meedias levinud "punaste kastide" osas. Eelmisel aastal riigikogus toimunud konverentsil rõhutasin, et juurdeehituse arhitektuurne lahendus saab olla eranditult geniaalne Tallinna linnaruumi jaoks. Kompromissi olla ei saa.

Ülesanne, mille minister töörühmale püstitas, ei olnud lihtne. Analüüsi käigus peame saama vastused küsimustele, milliseid ajaloolisi väärtusi peidab endas maapõu ning kas just juurdeehitusega on neid näiteks võimalik avada praegustele ja tulevastele põlvedele vaatamiseks.

Võimalikud lahendused

Oluline küsimus, millele vajame vastust, on projektiga seonduvad tingimused, mis seovad juurdeehituse nii lähedal asuva vanalinna kui ka teiste ajalooliste hoonetega sealhulgas senise Estonia teatrihoonega ja kõrval asuva pargiga.

Alati tasub meenutada, et maja erineb väga paljuski sellest esialgsest, 1913. aastal valminud hoonest, mis 1944. aasta märtsis sisuliselt varemeteks pommitati. Praeguses teatrimajas, eriti selle Pärnu maantee poolses fassaadis, ei ole säilinud midagi algupärast ning selle asemel kõrgub vanalinna poole tolle aja stalinistlik arhitektuurilahendus.

On oluline, et muinsuskaitseliste eritingimuste koostamisel lähtutaks mitte kitsast ametkondlikust lähteülesandest, miks juurdeehitust just sinna asupaika teha ei saa, vaid laiemast ajaloolis-kultuurilisest vaatest. Selleks lausa kohustab liikmesriike just see sama UNESCO ülemaailmne kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsioon, mida juurdeehituse vastased tihtipeale valikuliselt hirmutamiseks kasutavad.

Nii näiteks rõhutab konventsiooni artikkel 4, et konventsiooniosaline riik kohustub kultuuri- ja looduspärandi väljaselgitamise, kaitse ja säilitamise kõrval ka seda populariseerima tulevastele põlvele.

Konventsiooni järgmine artikkel läheb veel kaugemale, kohustades pärandile teatavate ühiskondlike funktsioonide üleandmist ja pärandi kaitse lülitamist üldise planeerimise programmidesse. See on täpselt see, mida me laiapõhjalisest koostööst kõigilt osapooltelt, muinsuskaitselt, Tallinnalt, valitsuselt, arhitektide liidult ja paljudelt teistelt, ka loodame.

Mõtleme koos ja otsustame, kuidas ühendame uue vanaga, toome peidus oleva pärandi esile ning kujundame linnaruumi just nii, et see kutsuks linlased, kõik eestimaalased ja meie külalised taas meie pealinna kesklinna ning annaks arengule uue hoo mitmeteks aastakümneteks. Kindlasti kannaks ooperi- ja balletiteatri laiendus selle ülesande auga välja.

Teine oluline ülesanne on täiendavalt hinnata teatri senist ruumiprogrammi ning vajadusi selleks, et luua artistidele vajalikud tingimused ning pakkumaks publikule lõpuks maailmatasemel ooperi- ja balletikunsti.

See on kohati veel raskem ülesanne kui muinsuskaitseliste eritingimuste koostamine. Rõhutan taas, et seda oskavad kindlasti kõige paremini kirjeldada meie lavakunste esindavad professionaalid ise. Samal ajal eeldab korrektne avatus ja koostöö kõigi osapoolte ärakuulamist, erinevate seisukohtade läbi vaidlemist ja valdkonnaga ka mitte otseselt seotud kolleegidele tõestamist, miks peaks üks või teine lahendus just selline olema.

Seni on võimalikud lahendusvariandid olnud juurdeehitus või olemasoleva maja ümberehitus. Üllatuslikult kerkis nende kõrvale Tallinna peaarhitekti Andro Männi ettepanek tekitada juurdeehitus teisele poole Estonia puiesteed asuvale Teatriväljakule. Selleks tuleks ühendada senine teatrimaja maa-aluste galeriide kaudu uue lisahoonega. Mahult ja sisult kindlasti utopistlik, kuid siiski analüüsimist vajav pakkumine.

Vana hoone ümberehituse puhul peab taas tõdema, et see variant oleks muinsuskaitseliselt ja valdkondlikult palju koormavam, kuna sisuliselt eeldaks see senise maja 80-protsendilist lammutamist, ümberehitamist ja teatri sulgemist kolmeks või neljaks aastaks. Ooperi- ja balletiteatrile oleks see mingiks ajaks kindlalt varjusurma minek, millest hilisem väljatulek oleks problemaatiline. Suur osa meie artistidest liiguksid välismaale, kuna ooperi ja balleti etendamine veel piiratumatel asenduspindadel, kui need meil praegu on, pole sisuliselt võimalik

Töörühma vaidlused on kestnud nüüd peaaegu aasta, kuid võib tõdeda, et tasapisi on jõutud teatud kompromissideni. Kohati kahjuks väga vaevaliselt, kuna rahvusvahelise arhitektuurikonkursi väljakuulutamiseks on vaja ühildada ruumilahendus ja muinsuskaitse ning see kogum konkursi tingimusteks kohandada. Arhitektide liidul on selles mängida ülioluline ja lausa ajalooline roll, mille tulemeid saavad hinnata mitmed põlvkonnad peale meid. See on roll, mida ei maksa karta, sellele ei maksa vastu seista, vaid pigem võib selle üle uhke olla.

Poliitiline taustsüsteem

Rahvusooperi Estonia juurdeehitusega seonduvalt ei saa alahinnata ka poliitilist taustsüsteemi.

Kuigi juurdeehituse kui riiklikult tähtsa kultuuriobjekti ehitamise on 2021. aastal otsustanud eelmine riigikogu koosseis ja 2024. aastal kinnitanud üle ka järgnev riigikogu koosseis, siis – nagu elu on näidanud – puudub tegelikul poliitilisel maastikul riigikogu hääletusega sarnanev "ülim konsensus". Reaalsus, kahetsusväärne reaalsus on see, et riigivõimu koalitsioonid ja nende eesmärgid on erinenud suuresti pealinna omadest. Jah, vahetevahel on olnud ka poliitiliste jõudude kattumist, kuid täit üksmeelt pole sellest kunagi kahjuks sündinud.

Kui teiste objektide puhul on ehitamise eestvedajaks ja motiveeritud pooleks kohalikud omavalitsused, siis Estonia puhul on olukord teine.

Me oleme rahvusooper, seadusega kehtestatud avalik-õiguslik institutsioon, mis asub riigile kuuluval maal keset kohaliku omavalitsuse ehk meie pealinna territooriumi. See tähendab, et me ei saa laieneda omavalitsusele kuuluvatele maadele, ei saa kehtestada planeeringuid, ei saa vahetada maid ega teha teisi õiguslikke protseduure ilma riigi ja kohaliku omavalitsuse koostööta.

Kahjuks on nii riik kui ka linn juba aastaid lükanud protsesse üksteise õlgadele, mis neilt õlgadelt on tihtipeale peagi maha libisenud. Meie algupärase kultuuritempli ehitusprotsess eelmise sajandi alguses, kui vastamisi seisid imperialistlik ja venestav tsaarivõim ning teiselt poolt sisult esimene rahvuslik linnavalitsus, suutsid liikuda toonases poliitilises reaalsuses edasi tunduvalt kiiremini kui meie tänapäeval. Sellest on väga kahju.

Oleme omalt poolt pakkunud mõlemale poolele välja võimalike maadevahetustega seonduvaid lahendusi, näiteks Tammsaare pargi laiendamist praegusele mitte kõige kohasemale teatri parkla alale. Samuti oleme teinud ettepanekuid, kuidas lahendada tulevase linna peatänava esindusfunktsiooni kooskõlas ooperimaja juurdeehituse mitmikfunktsionaalsusega.

Tallinna linnapea Peeter Raudsepa viimane visiit rahvusooperisse andis siiski meile teatud kindluse, et linn on koostööle avatud. See aitab eesseisvate hankeprotsessidega kindlasti edasi liikuda. Oleme alati soovinud, et kõigis hindamiskomisjonides oleks esindatud meie pealinna huvid ja nägemus. Enamgi veel, oleme teinud riigikogu rahvusooperi toetusgrupile ettepaneku, et rahvusooperi seadusesse oleks meie nõukogu liikmete hulka nimetatud ka Tallinna esindaja.

Kultuuriminister kinnitas tänavu 9. märtsil riigikogus arupärimisele vastates, et juurdeehituse planeerimine ei ole seiskunud ning ettevalmistavad tegevused arhitektuurivõistluse väljakuulutamise nimel käivad. Kahjuks ei kõlanud täpsemaid daatumeid ühe või teise eesmärgi saavutamise kohta, kuid ega minister neid nii lihtsalt välja käia ei saakski. Eelkõige peab rahvusooper Estonia ise koostöös kõigi osapooltega nendele küsimustele vastused saama.

Siiski, vaatamata kogu keerulisele taustsüsteemile kulgeb juurdeehituse protsess ajas ja ruumis edasi. Kindlasti soovib kogu meie teatripere, et arengud oleksid kiiremad, kuid arvamuste mitmekülgsus ja kohati ka nende vastuolulisus dikteerivad oma tempo.

Sageli jääb mulje, et erinevate ametkondade ja kutseliitude kaudu avaldub teatud isikute põhimõtteline vastuseis kogu protsessile. See vastutöö väljendub lausa ametkondliku jonnina stiilis, et kui mina ametnikuna olen vastu, siis juurdeehitust ei tule ja kõik. Kuigi riigikogu on aastaid teemat arutanud ja otsused teinud, siis bürokraat vaid vilistab selle peale. Kahjuks kogeme sellist suhtumist ka paljudes teistes riigi valdkondades.

Me oleme rahvusooperis avatud igasugusele argumenteeritud väitlusele, kuid ametkondlikule sissisõjale ei allu me kunagi. Linnalt ja riigilt ja teistelt osapooltelt, sh arhitektide liit ja muinsuskaitseamet, ootame eelkõige reaalset koostööd ja tahet kaasa aidata, et ületada need tohutud takistused, mis meie teele pidevalt kerkivad, kuid ega miski muu neile vastu ei saa, kui vaid otsene poliitiline tahe ja siiras soov edasi liikuda.

Kahjuks lõhub meie riigi poliitikas valitsev nelja aasta horisont ehk valimistest valimistesse kulgev ja sellest tulenev poliitiline ebakindlus tihti pikemaid vaateid ja perspektiive, sisendades muuhulgas erinevatele ametnikele tunnetust nende ülimast ja vankumatust ainuvõimust riigis. Kõik see vastandub meie põhilise eesmärgiga, et meie rahvuskultuur püsiks läbi aegade nagu seda näeb ette meie põhiseadus. Usun, et rahvusooper Estonia puhul suudame selle negatiivse paradigma murda.