12. detsembril 2023. aastal ilmus ERR-i portaalis arvamuslugu "Olukorrast kilpla metsades – rebaseraadamine", milles kirjeldasin, kuidas keskkonnaamet andis loa riigile kuuluva pisut vähem kui 70-aastase loodusliku männiku raadamiseks. Raie peamise argumendina toodi välja asjaolu, et rebaste populatsioon olla sealkandis oluliselt suurenenud, kuna rannaniitude taastamisega on neil tekkinud suurem toidubaas ning marutaud on samal ajal vähenenud.

Kõne all olev koht asub Natura 2000 linnu- ja loodusalal Käina lahe–Kassari maastikukaitseala sihtkaitsevööndis Käina osavallas ning seda metsa käsitletakse aruniiduna.

Niisiis tahtis kliimaministeerium rebaste suurt hulka ettekäändeks tuues maha võtta mitmeid täies elujõus männikuid, sest loomakesed panevat suure vaeva ja rahaga rajatud rannaniitudele asunud linnud nahka. Seda õigustas kliimaministri tolleaegne teadusnõunik Aveliina Helm 2023. aastal ERR-ile järgmiselt: "Kui rannaniidud on laiemad, lindudel on seal turvalisem olla, nad märkavad kergemini seda ohtu ja teevad selle pesitsemisvaliku palju tõenäolisemalt."

Nii kuulutati raadamisele minev riigile kuuluv metsatükk juba ette lubjarikkaks aruniiduks ning püüti metsa raadamise õigustuseks tuua rebaste ja lindude omavahelise loodusliku võitluse teema. Juba siis leidsin, et keskkonna teemadega tegelevad ametnikud oleksid võinud eeldada, et sellise tegevusega hoopis suurendatakse rebaste toidubaasi ning neid saab olema veelgi rohkem.

Kõnealuse metsatüki mõõdud olid ligikaudu 140 korda 300 meetrit, mille puidutagavara oli 1551 tihumeetrit.

Pärast seda olen jälginud seda metsatukka pikalt, pea alati, kui Hiiumaad külastasin, ja olin rõõmus, kui see veel 2025. aasta kevadel püsti oli. Märkasin, et ka kujundusraie sildi alla paigutatud lageraie teatis oli registrist maha võetud. Oma lihtsameelsuses lootsin, et äkki tuldigi mõistusele ja see looduskaitsealal looduslikult tekkinud nn ebapuupõllust männik jääbki püsti.

Aga võta näpust! Tänavu, paar kuud tagasi pidin kurvastusega tõdema, et olin siiski olnud liigselt optimistlik. Maha on võetud 4,25 hektarit 25 meetri kõrgust looduslikult tekkinud metsa, kännud hakkeks puuritud ja plats näeb välja nagu Maamessi ala, kuhu pinnase säästmiseks on maha puistatud hakkepuit. "Lubjarikas aruniit" ongi sel moel valmis küpsetatud.

Rebaste jaoks on siiski püsti jäetud eraomanikule kuuluv metsasiil, mis, tõsi küll, on pisut madalam, kui oli see raadatud männik. Teisel pool üle kujuteldava rannaniidu on aga värske tormimurd, tulevane elurikkuse oaas, mis samuti rebastele ja kährikutele sobiv peidukoht. Servaefekt missugune!

Kuuldavasti kavandatakse Hiiumaale nüüd veel üht 6800 hektari suurust looduskaitseala, mis asendaks ära jäetud Hiiumaa rahvusparki. Selle eesmärk on kaitsta saare väärtuslikke metsi ning tagada haruldaste liikide säilimine, nagu kirjutab Hiiu leht. Asja iroonia on selles, et suurem osa metsadest, mida seal kaitse alla pannakse on niinimetatud "puupõllud", mida metsamehed ja -naised on algusest peale majandanud ja kasvatanud. Selle kinnitust võib igaüks vaadata avalikust metsaregistrist, kus sirgete piiridega ühevanuselised metsaeraldised neil aladel on valdavad.

Keegi ei tea õieti, mida neil aladel päriselt tegema hakatakse. Vaevalt seletuskirjas metsade uputamisest või raadamisest otseselt juttu on, kuid arvestades viimase aja tendentse, pole seegi välistatud. Tekib küsimus, milline saab olema nende alade tegelik majandamisloogika ja rahastusmehhanism, kas prioriteet on ökoloogiline tulemus või leitakse seal taas mingi uus projektipõhine tegevus.

Päris huvitav oleks teada, milliseks kujuneb aga mainitud "lubjarikka aruniidu" saatus. Kas see ala jääb isekasvavaid liike ootama või külvatakse sinna hakkepõldu põllul kasvatatud väärtuslike niidutaimede seemneid?

Ennustan siiski, et meie lapselapsed näevad sel platsil pärast seda, kui eurorahad otsa lõppevad, taas looduslikku männikut ja mine tea, kui asjaomastel mõistus pähe tuleb, siis ehk ka üht korralikku männi "puupõldu". Just niisugust, nagu meie esivanemad kasvatanud on ja mida praegu uuel loodaval looduskaitsealal sisuliselt ühevanuseliste majandusmetsadena näha võib. Eks me näe.

Ja lõpetuseks: kui mets tuleb maha võtta selleks, et loodus nii-öelda korda teha, siis tasub korraks peatuda ja küsida: kelle loodust me tegelikult parandame?

PS Asjaosalised võiksid Heltermaa–Käina tee äärest ära koristada aastakümneid seal roostetanud ja ümber kukkunud sildid, mis Käina lahe–Kassari maastikukaitseala tähistavad.

PPS Pildigaleriid saab näha minu blogist Metsasäuts.