Olen üle 25 aasta metsa ja metsandusega tegelenud, metsa süsinikuvoogude teemal doktorikraadi kaitsnud ja eesmärkide kokkuleppimise ajal kliimaministeeriumi (toona keskkonnaministeerium) metsaosakonna juhataja olnud, teema oli minu osakonna hallata. Viimase aja kajastusi lugedes tekkis soov tagamaid ka omalt poolt selgitada. Teen seda puhtalt enda soovil ilma kellegi ärgituse või soovituseta.

Olime eesmärkide seadmise ajal motiveeritud ja indu täis, väitlesime kirglikult võimaluste ja detailide üle. Lõpuks kinnitatud eesmärk on poliitiline kompromiss, mis oli võimalik toonaste teadmiste kohaselt täita. Ametnikena tegime kõik, et argumendid oleksid võimalikult selgelt otsustajate laual.

Kahjuks on nii, et süsinikusidumist suurendavad tegevused ja mitmekesisust suurendavad tegevused kattuvad harva. Tuleb teha ebamugavaid valikuid.

Selgitamaks välja, kuidas süsiniku sidumist suurendada, tegi keskkonnaagentuur vastava analüüsi ja see oli peamiseks sisendiks aruteludel. Arvestada ei saa lihtsalt loodusseadustega ja tavametsanduse loogikaga, kõike peab vaatama LULUCF-i metoodika kontekstis. Analüüs järeldas, et sidumise suurendamiseks ja heite vähendamiseks on mitmeid võimalusi.

Parem süsiniku sidumine ja parem metsa kasv

Eesti metoodika on tipptasemel, seda kasutavad ja arendavad eksperdid on pühendunud ja hoolivad. Kui minna detailidesse, siis on metoodika üsnagi hoomamatu, aga seda saab ka lihtsalt vaadelda. Kui metsatagavara (puidu maht) tõuseb, toimub sidumine; kui langeb, toimub heide. Komakohtade juurde jääv muutus tagavaras põhjustab suure erinevuse, kuna meil on palju metsa.

Paljude meetmete mõju elurikkusele ei ole ilmtingimata väga positiivne ja see paneb paljud kahtlema. Samal ajal ei ole need tegevused mitmekesisusele nii ohtlikud, et selle nimel suure kvoodiostuga riskida. Lootsime, et suudame tegevused ellu kutsuda.

Mida siis oleks saanud teha? Mõned olulisemad ja ka vastuolulisemad tegevused. Need olid suures osas sisse kirjutatud ka metsanduse arengukavasse ja oleks selle vastuvõtmisel vähemalt mingil määral suurema tõenäosusega ellu viidud.

Mittemetsamaa metsastamine

Söötis olevale maale metsa istutamine, esmapilgul eriti lihtne ja süütu tegevus. Need on aga paraku need kurikuulsad puupõllud ehk istandikud, mis tegelikult moodustavad praegustest vanadest metsadest väga suure osa. Enamus inimesi ei suuda isegi hea tahtmise juures 50 aastast puupõldu ja nn päris metsa eristada. Metsastamist saab maaomanik teha, et see aga suuremal määral juhtuks, on vajalik istutustoetus.

Võta aga näpust, üksteise järel hakkas saabuma kirju tegevuse kahjulikust mõjust. Kõlama jäi argument, et söötis ja metsa kasvav maa on mitmekesisusele parem kui sama maa sinna istutatud puudega. Hea meel on näha, et mingi läbimurre on toimunud ja riik valmistab nüüd ette eramaade metsastamiseks toetuse maksmist.

Raiejärgselt taimede istutamine ehk metsakultiveerimine

Peale raiet on uue metsapõlve kiireks taastamiseks vajalik mets uuendada, istutada puud või külvata seeme, kuna loodus ise alati uut kiiret metsapõlve ei paku. Metsa parem kasv toob kaasa parema süsinikusidumise, mis on metsakasvatuse üks keskseid eesmärke. Metsa uuendamisel on kindel tulemus võrreldes looduse peale lootma jäämisega. Riigimetsas tehakse seda eeskujulikult, erametsades on palju arenguruumi. Toetus aitaks, aga ei, pole raha ja pole ka kindel, kui hästi see mitmekesisusele mõjub.

Hõredate metsade raie enne küpsusvanust

Meil on päris palju majandusmetsi, mis pole raieküpsed, aga enam ei kasva, ei seo süsinikku. Nende raie ja uue paremini kasvukohta sobivate liikide istutamine oleks pikas perspektiivis kasulik. Aga mine sa tea, kuidas see mitmekesisusele mõjub. Ja kuidas kujutada ette, et riik sellist asja soosib, las vinduvad.

Metsamaa pindala säilitamine ja raadamise piiramine

See on üks väheseid edulugusid. Riik kehtestas raadamistasu, mis idee poolest peaks minema kliimaeesmärkide täitmiseks. See pani kindlasti paljusid mõtlema, kas ikka on vaja mets raadata ehk metsa asemel maa muud moodi kasutusele võtta.

Mõned suuremad raadajad on Rail Baltic ja polügoonid, see on ühest taskust raha teise tõstmine. Aga kui raha läheks sidumist soodustavatesse tegevustesse, oleks sellest kliimaeesmärkide tarvis kasu. Laekuval rahal pole teatavasti silti, kuid selle raha kasutamiseks sai seadusandlusesse kirja pandud võimalikult selge otstarve.

Maaparandus

Maaparandus on põllumaade ja metsade kuivendamine või ka olemasolevate kuivenduskraavide renoveerimine. Tegevuse eesmärk taimede kasvu võimaldamine või soodustamine. Aga sellel teemal ei hakka ma hetkel arvamust avaldama.

Väärindamistehas

Viimasena aga päästerõngas, lahendus mitmetele Eesti metsanduse probleemidele: puidu keemilise väärindamise tehas. Kui see ehitatakse enne 2030. aastat, siis täidame tõenäoliselt metsanduse kliimaeesmärgi. Ajutine sidumine, mis tuleneb toodetesse seonduvast süsinikust, on suur. Lõpeks toormaterjali eksport nii suurel määral kui praegu.

Metsast tulevast materjalist ei sobi kõik saetööstusesse. Palju selles materjalist läheb graanuliteks, aga osa sobiks ka tselluloositehasesse. Paraku meil seda tehast ei ole ja kauge maa taha odavat puitu eksportida pole kõige otstarbekam, kuigi seda tehakse. Teoorias saaks ka peenema ja uuema tehnoloogiaga palju teha, aga käegakatsutav on vana hea tselluloos.

Suur pilt unustati ära

Loomulikult mõjutab süsiniku sidumist ka metsaraie. Raie vähendamine on ajutine ja ohtlik meede. Iga metsa eluiga saab otsa, kui mets kasvu lõpetab ja surema hakkab, ei ole sellest kliimale kasu. Puidu osakaal, mida saaks kasutada, järjest väheneb, puud mädanevad lihtsalt ära. Raiuda rohkem praegu, et oleks suur asendusefekt, tähendaks suurt heidet ja väiksemat raiemahtu tulevikus.

Tasakaalukaks lähenemiseks leidis metsanduse arengukava akadeemikutest ja teadlastest koosnev juhtkogu, et ühtlane metsakasutus on kuldne kesktee. Et saaksime samas mahus metsa raiuda pikki kümnendeid. Selles osas aga riigikogu keskkonnakomisjon kokkuleppele ei jõudnud ja arengukava jäi aastateks sahtlisse tolmuma.

Turbakaevandusest ei taha palju rääkida, aga metoodika loeb kaevandatud tonnid heiteks. Ja neid tonne on paju.

Meetmeid on veel, aga selgelt oli meil võimalus eesmärgid täita ja kvoodikaubanduses müüjana osaleda. Kinni jäädi detailidesse ja suur pilt unustati ära.

Kui eesmärke kokku lepiti, siis oli teada, et kui viime ellu vajalikud meetmed ja EL oma eesmärgi täidab, ei teki meil probleeme eesmärgi saavutamisega. Euroopa-ülese eesmärgi saavutamisest sõltub, kas paindlikkusmeetmeid, mis meid aitaks, saab kasutusele võtta. Praegu ei paista see realistlik ja see oli kaheldav ka eesmärkide seadmise ajal. Siiski on muidugi motivatsiooniks hea, kui eesmärk on pingutama sundiv.

Metsanduse arengukava kirjutades kandsime hoolt, et vajalikud meetmed oleksid selles kajastatud. Arengukava, mis pidi olema kinnitatud enne 2020 aastat, ootab jätkuvalt oma aega. Üks konkreetne põhjus, miks üks arengukava on rohkem kui lihtsalt silutud kiri jõuluvanale, on selle tähtsus eesmärkide täitmiseks riigieelarvest raha eraldamisel. Arengukava ei taga, et raha eraldatakse, aga annab vähemalt tugeva argumendi, miks seda võiks teha.

Mingis mõttes saab võimalikku kvoodiostu vaadata kui investeeringut looduskaitsesse. Meil on 2030. aasta eesmärgid vaja saavutada. Kas me suudame need meetmete rakendamise otsused lähiajal ära teha ja arengukava vastu võtta või jätame ka uue kvoodikoorma oma aega ootama?