Kliimaseadus pidi juba selle aasta alguses jõustuma, aga selle valmimine on jäänud venima. Nüüd on lõpuks saatnud kliimaministeerium huvirühmadele tutvumiseks välja ka uue, kauaoodatud kliimaseaduse eelnõu. Kui varasem, sügisel valminud eelnõu oli 19 lehekülge pikk, siis uus eelnõu on poole õhem – kaheksaleheküljeline. Mis sellest uuest seaduseelnõust täpselt ikkagi välja jäi?

Me ei ole veel saatnud kogu eelnõu tagasisidestamiseks. Me nendelt huvirühmadelt, kellega me kohtusime, oleme nüüd palunud sellist vahetagasisidet, et kas sellisel kujul me võiksime selle eelnõuga edasi liikuda juba avalikuks konsultatsiooniks. Ja selle tagasiside me peaksime selle nädala jooksul kätte saama. Siis selle põhjal saame me hinnata, kas midagi peaks veel muutma või võiksime me sellisel kujul selle lühema ja konkreetsema seadusega edasi minna.

Selles eelnõus ei ole ühtegi radikaalset suunamuutust või suuremat pööret. Pigem ongi jäänud see selliseks raamistikukeskseks või raamistiku andmise eelnõuks. Ja väga olulisel kohal saavad olema teekaardid, mida me ette valmistame ja mida samamoodi koos vastavate sektoritega läbi räägime ja mis siis peaks näitama, kuidas me nende sihtideni jõuame, mida sätestab.

Võib-olla tervikuna ka siit Euroopa ministrite kohtumiselt... Kogu see kliimapoliitika ikkagi muutub küpsemaks ja võib-olla pragmaatilisemaks, ilma et me nüüd nihutaksime neid suuri eesmärke või lõppeesmärki saavutada aastaks 2050 kliimaneutraalsus.

Mainisite neid teekaarte. Kas konkreetsed tööstusharud saavad ka konkreetsed sihid, et mis aastaks ja kui palju nad oma kasvuhoonegaaside heidet peavad vähendama, näiteks turbatööstus?

Jaa, teekaardid ongi sektoripõhised ja minu silmis väga olulised tööriistad. Sest erinevalt seadusest, mille muutmine võtabki objektiivselt aega, siis teekaardid on elavad dokumendid, mida saab iga-aastaselt üle vaadata ja vajadusel teha korrektuure justnimelt selle raja kohta, kuidas me nende eesmärkideni jõuame. Kui me vaatame 25 aastat ettepoole, siis ma arvan, et ei ole meil mingit põhjust eeldada, et elu liigub kuidagi sirget rada pidi. Vaadates 25 aastat tahapoole, siis sinna sisse jäi suur finantskriis, Covid-19, Venemaa täiemahuline agressioon Ukrainas. Nii et igal juhul pikaajaliste eesmärkide saavutamise tee saab olema alati teistsugune kui see, mida võib-olla algselt mõeldi. Nii et sellepärast on teekaardid ka väga olulised. Ja turbasektori kohta loomulikult tuleb ka teekaart.

Aga neid sihte, kui palju peab turbatööstus oma kasvuhoonegaaside heidet vähendama, seadusesse siis ei tule?

Seadusesse jääb rohkem selline suunav tekst, et peab liikuma heite vähendamise suunas. Ja selleks me teeme ka veel täiendavad ettepanekud järgmise aasta suveks. See puudutab ennekõike kiiremat turbakaevanduste alade taastamist. See puudutab ka kiiremat taastamist motiveerivaid keskkonnatasusid. Ja kindlasti ka kaevemahtude piirmäärasid. Need kõik me räägime ka sektoriga läbi.

Vanas seaduseelnõus, mis kliimaminister Yoko Alendril sügisel valmis sai, oli ka mitmeid eesmärke avalikule sektorile. Näiteks oli seal kirjas, et täidesaatva riigivõimu asutuste autod peavad olema 2035. aastaks kasvuhoonegaaside heitevabad, välja arvatud alarm- ja eriotstarbelised sõidukid. Kas selline avalikku sektorit puudutav osa, need eesmärgid on endiselt eelnõus sees?

Siin ongi võib-olla üks lähenemisviisi erinevus võrreldes selle eelmise versiooniga. Tõesti see kaheksaleheküljeline eelnõu seab niisugused üldised põhimõtted ja raamid. Ja loomulikult nende eesmärkide saavutamiseks on tarvis teha muudatusi ju ka siis eriseadustes. Ja see, mis puudutab nüüd riiki, siis kindlasti riik saab olema ja peab olema eeskujuks ka väiksema keskkonnajalajälje suunas liikumiseks. Seda kõike ei pea kirjutama ühte seadusesse. Ja see üks seadus ei pea olema väga detailne. Sest alati on siis risk, et me kirjutame kuskil ennast kinni. Aga suunana ei ole tegelikult ju küsimust, ka riik kindlasti liigub väiksema keskkonnajalajäljega toimetamise suunas.

Kas see tähendab, et neid eesmärke ei tule konkreetselt kliimaseadusesse, vaid need tulevad kuhugi mujale seadustesse või pigem ei fikseeritagi neid riigi eesmärke enam seaduses ära?

Ma arvan, et kõiki asju ei pea seadusesse kirjutama. Selleks, et needsamad sõiduvahendid, mida riik kasutab, et me seal liiguksime nullheitega sõiduvahendite suunas, siis see ei pea olema ju seaduse tasandil tehtud otsus. Need otsused saab teha alati eelarveprotsessi raames, saab seada hanke tingimustesse. Selleks ei ole tarvis minu hinnangul seadusesse täpselt kirja panna. Aga suund loomulikult. Kui me soovime, et me ühiskonnana tervikuna saavutaksime kliimaneutraalsuse aastaks 2050, siis peab riik samamoodi oma valikutes ja uutes investeeringutes sellest põhimõttest lähtuma.

Eestil on mitmeski sektoris tegelikult siduvad kliimaeesmärgid, mis me oleme Euroopa Liidus kokku leppinud. Kuu aega tagasi kliimaministeeriumist öeldi mulle, et kui lähtuda ainult nendest meetmetest, mis meil riigis juba praegu olemas on, siis tekib Eestil 2030. aastal näiteks metsanduse ja maakasutuse sektoris ning transpordisektoris kokku umbes 5,7 miljoni tonni suurune kasvuhoonegaaside puudujääk. Need on siis kõik need tonnid kasvuhoonegaasi, mis me peame hakkama teistelt liikmesriikidelt ostma, kellel on ülejääk. See on kulu Eesti riigieelarvele. Nüüd seadus pidi jõustuma algselt juba selle aasta alguses. Ma saan aru, et uus plaan on, et ta jõustub 2027. aasta alguses alles? Kuidas te hindate, kas ja kui palju on selle seaduse venimine teinud selle puudujäägi vähendamise Eestile ka keerulisemaks?

Ma seal seda seost niipidi ei tõmbaks. Küll, mida me ka siin Taanis räägime, ja ka see komisjoni 2. juuli ettepanek, kuidas 2040. aasta eesmärkide suunas liikuda, ongi tegelikult väga palju sarnases vormis, kui me Eestist oleme soovinud. Kõik saavad tegelikult aru, et nende eesmärkideni jõudmiseks on meil vaja kindlasti uusi tehnoloogiaid, et need uued tehnoloogiad oleksid mitte ainult laborivalmiduses, vaid oleksid ka hinnakonkurentsi mõttes tööstuslikul skaalal rakendatavad.

See on 2040, aga 2030 juba meil on siduvad eesmärgid, mis me oleme Euroopa Liidus kokku leppinud. Nende täitmist see siis ei raskenda, kui kogu see protsess on niimoodi jäänud venima?

No eesmärkide täitmise suunas me tegelikult ju liigume ja tervikeesmärgi me oleme juba ära täitnud. See on tõsi, et sektoriaalselt on meil sektoreid, kus see on keeruline, aga kogu see arutelu on siin väga pragmaatilise suunaga. Riikidel ongi väga erinevad lähtekohad. Kellegi jaoks on põllumajandus kõige suurem väljakutse, kuskil teises riigis on selleks vana infrastruktuur või vana tööstus. Ja selle koha pealt kliimapoliitika Euroopa Liidus on muutumas ja muutunud küpsemaks. Ehk et me ikkagi vaatame ka, kuidas me nende eesmärkideni jõuame. Ja need samad paindlikkused, millest me oleme rääkinud, ka need on hästi olulised. 2030. aastani on veel ka minna. Ma usun, et need arutelud kindlasti jätkuvad, et kuidas me need eesmärgid täidame. Näiteks sellesama LULUCF-iga on väljakutseid väga-väga paljudel riikidel.