Eesti on võtnud endale ambitsioonika eesmärgi rekonstrueerida enne aastat 2000 ehitatud hoonefond terviklikult aastaks 2050. Seda protsessi, mida sageli nimetatakse renoveerimislaineks, raamib vajadus vähendada energiatarbimist ja kasvuhoonegaaside heidet. Tehnilised lahendused on olemas ning eesmärk näib selge.

Ometi on jäänud vastuseta küsimus, mil moel see eesmärk ikkagi saavutatakse, kuna meie renoveerimise tempo on selgelt eesmärgi saavutamise jaoks liiga aeglane. Kuidas jõuda praeguselt ligikaudu üheprotsendiliselt renoveerimistempolt aastas mitmekordse kasvuni?

Üha selgemaks saab, et renoveerimislaine peamised takistused on sotsiaalsed ja institutsionaalsed ehk seotud inimeste hoiakute, otsustusprotsesside ja poliitikate killustatusega.

Probleemid

Praegune renoveerimislaine lähenemine on tugevalt tehno-finantsiline. Eeldatakse, et kui pakkuda piisavalt toetusi ja häid tehnilisi lahendusi, siis langetavad korteriühistud ratsionaalse otsuse ja asuvad renoveerima.

Mingi piirini peab see paika. Ühelt poolt on meil tõesti piisavalt võimekaid ühistuid, kes riikliku toe abil on valmis renoveerima. Ent toetuspõhine mudel on toonud kaasa selle, et need ühistud ootavad järgmisi taotlusvoore, selle asemel et investeerimisotsuseid iseseisvalt teha. See viitab toetussõltuvuse tekkele, mis pidurdab turu loomulikku arengut ning loob eelduse, et toetused on alaline praktika ilma milleta ei renoveerita.

Lisaks tekitab väljakutseid ka suured piirkondlikud erinevused. Väiksemates ja kahanevates piirkondades on renoveerimine sageli majanduslikult ebaatraktiivne, sest kinnisvara väärtus ei kasva investeeringuga samas tempos. Samal ajal on just nendes piirkondades elanike sissetulekud madalamad ning ligipääs laenurahale piiratum.

Lihtsustatult tähendab see, et laenuraha ja renoveerimise hind on kallimad, aga hoone väärtus isegi peale investeeringut madal. See tekitab riski, et renoveerimislaine süvendab regionaalset ja sotsiaalset kihistumist. Kuigi seda väljakutset üritatakse toetuse regionaalse differentseerimisega leevendada, nõuaks see palju põhjalikumat süvenemist probleemi.

Eraldi tasub välja tuua ka poliitikate killustatuse. Renoveerimislaine on vahetult seotud eluasemekriisi, demograafiliste muutuste ja regionaalarenguga, kaudsemalt aga ka näiteks julgeoleku küsimustega ning kasvava energiavaesusega. Ometi käsitletakse neid valdkondi sageli eraldiseisvalt, mis tekitab poliitikate vastassuunalisuses. Kui regionaalpoliitika praktikas soodustab elanikkonna koondumist keskustesse, samal ajal kui renoveerimispoliitika püüab parandada elamufondi üle kogu riigi, tekib sisuline vastuolu.

Haldustasandite vaheline koostöö on samuti puudulik. Kuigi elamumajandus on seaduse järgi kohalike omavalitsuste ülesanne, on renoveerimisprotsess tugevalt tsentraliseeritud ministeeriumi tasandile. Samal ajal jooksevad paljud projektid ummikusse just kohaliku tasandi kooskõlastustes, mis viitab vajadusele selgema rollijaotuse ja parema koordineerimise järele.

Probleemikaardistuse lõpuks – ja minu silmis kõige olulisemalt – alahinnatakse sotsiaalseid tegureid, kuna renoveerimine puudutab inimeste kodu, turvatunnet ja tulevikuväljavaateid.

Korteriühistu jaoks tähendab tervikrenoveerimine sageli aastakümnetepikkust laenukohustust. Isegi kui projekt on majanduslikult tasuv, võib see tunduda riskantne, eriti eakamate või väiksema sissetulekuga elanike jaoks.

Oluline on ka kogukondlik mõõde. Suurtes kortermajades on sotsiaalsed sidemed sageli nõrgad ning puudub ühine arusaam tulevikust. Kui puudub usaldus ja koostöövalmidus ning "meie" tunne, muutub ka ühise investeerimisotsuse tegemine keeruliseks.

Lisakihina tulevad siia veel juurde käitumuslikud tegurid, nagu kaotuse vältimine ja status quo eelistamine, mis mängivad siin olulist rolli. Inimesed ei pruugi teha "ratsionaalseid" otsuseid, kui need tähendavad suurt ebakindlust. Seda toetavad näited praktikas, on ühistuid, kes põhimõtteliselt ei soovi renoveerida, sõltumata toetuse suurusest.

Võimalikud lahendused

Eesti vajab renoveerimispoliitika mitmekesistamist. Toetused jäävad oluliseks, aga nende iseloom peaks muutuma lausalisest meetmest palju täpsemaks ja vajadusepõhiseks.

Lisaks toetustele tuleb arendada alternatiivseid finantsmudeleid, mis vähendavad sõltuvust riigirahast. Näiteks võiks enam soodustada lahendusi, mis loovad ühistutele täiendavaid sissetulekuallikaid, olgu selleks juurdeehitused või energiaühistud. Soodustamise all pean ma silmas näiteks alustuseks õigusruumi muutmist moel, et sellised tegevused oleks üldse mõeldavad ka suuremate kortermajade puhul.

Samuti on oluline poliitikate parem sidustamine. Renoveerimislaine on osa laiemast eluaseme- ja regionaalpoliitikast ja see tähendab ka vajadust regionaalselt diferentseeritud lähenemise järele, kus arvestatakse demograafilisi ja majanduslikke trende ühelt poolt, teisalt piirkondlike arenguambitsioone.

See on tehtav vaid siis, kui tugevdada kohalikku tasandit ja viia renoveerimine inimestele lähemale. Üheks võimalikuks lahenduseks on regionaalsete nn ükspunktide (one-stop-shop) loomine, mis pakuvad ühistutele terviklikku tuge alates nõustamisest kuni projektide elluviimiseni. Mitte kõik ühistu esimehed ei suuda end viia tasemele, kus nad tunnevad enesekindlust ja valmidust võtta arvestatav vastutuse koormus, mis tervikrenoveerimine kahtlemata on.

Lõpuks – ja see on ehk kõige keerulisem, kui kõige odavam – tuleb muuta viisi, kuidas renoveerimisest räägitakse. Seni domineeriv tehniline ja CO₂-keskne kommunikatsioon jätab suure hulga inimesi lihtsalt külmaks.

Kui soovime laiemat ühiskondliku kaasatust, peab kommunikatsioon lähtuma kodust, mitte hoonest; turvatundest ja elukvaliteedist, mitte energiatõhususest ja CO2 heitmest. Inimesi huvitab tavaliselt see, mis on tajutavalt lähedal ja oma. Jutt poolanonüümse kortermaja energiatõhususest jätab enamasti inimesed külmaks. Siiski nõustuvad kõik, et teatud perioodi tagant tuleb oma kodus üks suurem remont ette võtta.

Kuni renoveerimine jääb pelgalt tehniliseks projektiks, tuleb leppida paratamatult aeglase tempoga. Kui aga suudame selle keskmesse tuua energiatõhususe asemel inimese ja kodu, siis võib renoveerimislaine lõpuks ka päriselt hoo sisse saada.