Teatraalselt "metsasõjaks" nimetatud vastasseis on teravalt päevakorda tõstnud huvikaitse ja lobitegevuse legitiimsuse ja piirid. Metsatööstuse, metsaomanike ning looduskaitsjate erinevad huvid ei peaks tulema kellelegi üllatusena. Samuti ei peaks olema üllatav, et neid huve esindatakse nii professionaalselt kui ka õhinapõhiselt.

Esmalt vajab selgitamist, mis vahe on üldse huvikaitsel ja lobitegevusel. Äsja möödunud emakeelepäeva tuules tasub meelde tuletada, et lobist pole see, kes köögis lobi keedab. Lobistid võivad küll lobiseda, aga see ei ole nende põhiülesanne. Lobitegevus tuleneb inglisekeelsest sõnast lobby ehk eeskoda või vestibüül. See pärineb 19. sajandi Ameerika Ühendriikidest, kus huvigruppide esindajad ootasid seadusandjaid kongressi eeskojas. Lobitegevus keskendus konkreetselt otsustajate – poliitikute ja ametnike – mõjutamisele.

Huvikaitse on laiem mõiste, mis hõlmab kõiki tegevusi alates avalikest kampaaniatest kuni kohtuvaidlusteni, teatud grupi, kogukonna või valdkonna huvide kaitsmiseks ja esindamiseks. Lihtsustatult öeldes on lobitegevus huvikaitse üks osa, kuid kogu huvikaitse ei ole lobitöö.

Selline traditsiooniline eristamine näib aga üha vähem paika pidavat. Viimastel aastatel on lisandunud veel üks nähtus, sihitud lobitöö avaliku arvamuse kallutamiseks, et seekaudu otsustajaid mõjutada.

Mida lähemale jõuavad valimised, seda enam püüavad poliitikud ühiskondlikku meelsust mõõta ja sellele reageerida. Otsuseid ei tehta alati mitte teadmiste või südametunnistuse, vaid tajutud avaliku arvamuse järgi. Poliitikakujundamine meenutab üha enam populaarset telemängu "Rooside sõda", kus õige vastus on see, mida kõige suurem osa rahvast arvab, mitte see, mida faktid toetavad.

Lobitegevus, vahel ka huvikaitse laiemalt, on arenenud riikides enamasti mingil moel reguleeritud. Kõige olulisemad printsiibid on avatus, läbipaistvus, ausus ja loomulikult seaduste järgimine.

Kui on selge, kelle huve esindatakse, esitatud info on õige ning tegemist pole ebaseadusliku tegevusega, on igasugune huvikaitse, sealhulgas lobitegevus igati vajalik ja väärtuslik osa demokraatlikust otsustusprotsessist. See tähendab ekspertteadmiste jagamist, erinevate vaatenurkade arvestamist, võimalike praktiliste probleemide väljaselgitamist, et aidata vältida tahtmatuid negatiivseid tagajärgi. Ka ebamugavaid hääli tasub kuulata, isegi näiteks alkoholitööstust, et maksud ei sõidaks Lätti ning tervise kaitseks loodud piirangud ka tegelikult mõju avaldaks.

Probleem tekib siis, kui huvikaitses kasutatakse ebaausaid võtteid, esitatakse valikulisi või moonutatud andmeid, tekitatakse näiline "rahva hääl", varjatakse tegelikke huve ja seoseid. Just sellised juhtumid on rahvusvaheliselt tekitanud hulgaliselt skandaale ja kahjustanud lobitegevuse mainet.

Kui vaadata viimasel kümnendil Eesti ühiskonnas kõige polariseerivamaid teemasid – olgu need samasooliste paaride õigused, ränne, tuuleparkide rajamine või e-valimised –, siis ühelgi neist pole olnud nii tugevalt organiseeritud ja professionaalset huvikaitset mõlemal poolel kui metsanduses. Professionaalsus ei sõltu ainult rahast, kuigi raha loob rohkem võimalusi. Professionaalsus tähendab ka organiseeritust, järjepidevust ja mitmekesiseid võtteid.

Ometi kordub kõigi nende lõhestavate teemade puhul sama muster: ühiskonda sunnitakse justkui valima kahe leeri vahel. Tuleb olla poolt või vastu. Eestkõnelejad kipuvad inimesi lahterdama: kui sa pole meie poolt, oled järelikult vastu. Rahulikku neutraalset pinda ei pakuta ja kompromisside otsimine ei paistagi sageli olevat eesmärk. Selliselt aga ei võida kogu ühiskond kunagi.

Kui vaadata Eesti lobikohtumiste registrit, ei pea küll muretsema, et metsanduse küsimustes kõlaks ainult ühe poole hääl. Nii ametnike kui ka poliitikute jutule on saanud mõlemad osapooled täiesti võrreldavalt. Silma paistab ainult see, et sellistel kohtumistel osalevad korraga ainult ühe poole esindajad.

Nii juhtubki, et otsustajad kuulevad näiteks esmaspäeval üht argumentide komplekti ja teisipäeval sellele täielikult vastupidist lugu. See võib ka kõige kogenuma otsustaja päris segadusse ajada. Kui osapooled räägivad eraldi, puudub võimalus koheselt vaidlustada moonutatud või poolikut infot, täpsustada väiteid või otsida ühist arusaama. Argumente esitatakse justkui vahetustega, aga dialoogi ei teki.

Avaliku võimu ülesanne peaks olema just erinevad osapooled kokku tuua, soodustada arutelu ja aidata leida lahendusi. Selleks on olemas nii spetsiaalsed aruteluformaadid kui ka konfliktide juhtimise ja vahendamise võtted. Tahaks loota, et selliseid arutelusid tegelikult ka korraldatakse ja need lihtsalt ei kajastu lobikohtumiste registris.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.