Kaheksanda märtsi õhtul toimunud kontsert-infotunnis tõid keskkonnakaitsjad kuulajate ja vaatajate orbiiti ühe huvitava teema, millest enamik eestlasi seni midagi ei teadnud. Nimelt räägiti sellest, et Eesti keskkonnaaktiviste olevat rahastanud Gazprom. Välgutati ka Maalehe artiklit ja häbistati selliste väidete esitajaid ning öeldi, et see oli hoopis Nord Streami mõjude vähendamise fond.

Tekkis huvi teada saada, millest jutt, ja fakte kontrollida. Seda fondi ei ole raske leida – see on Saksamaal asuv BaltCF, mille rahastus põhineb Nord Stream AG 25 miljoni euro suurusel annetusel. Vähemalt kuni 2025. aasta lõpuni oli 51 protsenti Nord Stream AG aktsiatest Gazpromi omandis  ning omanike seas on veel teisigi fossiilkütuste firmasid.

Keda ja mida rahastati Eestis?

2018. aasta augustist kuni 2022. aasta juulini sai raha (403 910 eurot) metsa vääriselupaikade projekt, mille raha saajaks oli Eesti Looduseuurijate Selts, projekti partnerid olid keskkonnaagentuur ja keskkonnaamet. Eesti Looduseuurijate Seltsi projektide rahastajate hulgast BaltCF-i ei leia. Kotkaklubi leiab ka rahasaajate (148 500eurot) seast jaanuarist 2019 kuni novembrini 2022 ja teemaks oli kaitsealadel olevate vooluveekogude keskkonnaseisundi hindamine must-toonekure perspektiivist, partneriteks RMK ja keskkonnaagentuur.

Raha (212 960 eurot) on saanud Viimsi vald Mõisaparki tehtud sadevee puhastustiikide jaoks. Selle projekti toimumise aega ei ole fondi kodulehel märgitud.

Väita, et see ei ole Gazpromi raha (vt ka: Eesti Looduseuurijate Seltsi vastulause: Maalehe metsakaitse artikkel oli eksitav ja pahatahtlik ja Vastulause Baltic Sea Conservation Foundationi president: Gazprom ei mõjuta fondi otsuseid), ei ole võimalik, kuna kõik on mustvalgel kirjas ja seda hoolimata sellest Nord Stream AG raha jagamisel kaasa ei räägi, seda teevad looduskaitse organisatsioonid.

Enne kui rahastustaotlus esitada, tuleks siiski mõelda, kust raha pärineb ja mida see võib tähendada nii praegu kui ka tulevikus. Huvitav on see, et osa projektide tegevus jätkus ka pärast Venemaa agressioonisõja algust Ukrainas. Kui palju selle kõigega on seotud Venemaa mõjutustegevus, seda mina öelda ei oska, selle jaoks on Eestis vastavad asutused.

Maagaasi ärihuvid

Tekib küsimus, miks peaks Gazprom üldse looduskaitset ja metsatööstusevastast aktivismi toetama. Gazpromil, nagu ka muudel fossiilkütuste firmadel, on vaieldamatult oma ärihuvid ja lobistrateegia nii Eestis kui ka teistes EL-i riikides, ikka selleks, et nad saaksid võimalikult palju ja kaua müüa oma toodangut.

Nüüd, kui kliimamuutuste leevendamisel minnakse üle madala süsinikusisaldusega energia tootmisele, on üleminekukütused Euroopa Liidus maagaas ja biomass (enamasti puiduhake või pellet). Kui ühte müüakse rohkem, siis on teisele vähem ruumi. Lobi tehakse mõlemalt poolt.

Kui Gazpromi või Venemaaga seotud organisatsioonid toetavad kas raha või mõjutustegevusega metsakaitset ja võitlust biomassi põletamise või raiemahu vähendamise vastu Eestis, tehakse rohkem ruumi maagaasile.

Suurte gaasi- ja naftafirmade lobi hulka käib ka see, et üksikisikust ei sõltu midagi. Sellega üritatakse tarbimist hoida. ELF-i kliimaeksperdid on ajakirjanduses väitnud huvitaval kombel vastupidist, seda, et fossiilkütuste firmade lobi on hoopis see, et inimesed peaks ise vastutuse võtma.

Venemaa sõda Ukrainas on muidugi olukorda praegu muutnud ja vähemalt otseselt Venemaalt Eestisse gaasi enam ei tooda. Elektrijaamade ehitamine Eestisse imporditud gaasi põletamiseks on nüüdseks otsustatud. Gaasi eest makstakse välismaa firmadele ja Eestist pärit biomass läheb välismaale.

Kummutaks nüüd ühe Eestis kas siis pahatahtlikult või rumalusest levitatava müüdi. Nimelt ei ole puidujääkide või -hakke põletamine kunagi olnud null süsinikdioksiidi heitega. Põhjus, miks seda põletamisel arvestatakse nullheitega, on see, et see on juba maakasutuses kirjas ning see, kas see põletatakse või jääb mädanema, seda ei muuda. Põletamisel on see eelis, et siis jääb sooja või elektri saamiseks kaua maa all olnud põlevkivi või maagaas põletamata.

Pilti muudab see, kui väheväärtuslikust puidumassist tehakse tooteid, mille süsinikusisalduse saab siis riiklikust kasvuhoonegaaside kogusest mõneks ajaks maha arvata. Praegu täidavad teised riigid Eesti biomassiga oma kliimaeesmärke ja heide jääb – lisaks maagaasi põletamise heitele – Eesti kanda.

Sekt või teadus?

Viimases välisluureameti aastaraamatus hoiatatakse teadlasi, et koostööd alustatakse mittepoliitilistes küsimustes, nagu näiteks keskkonnaprobleemid, või hoopis hirmutatakse näiteks keskkonnakatastroofide stsenaariumitega ning liigutakse siis järk-järgult päevapoliitiliste teemadeni, mis kaitsevad Venemaa huve.

See osa raportist meenus mulle naistepäeval kontsert-infotundi vaadates. Toimub metsakaitse promo, inimesi vastandades metsandusele ja kohati neid ususekti moodi skandeerima õhutades, sest Eesti metsad olevat katastroofilises olukorras. Ehk siis õhutatakse nn õige poole valimist ja nn vastaspoole vihkamist. Sellele järgneb Nõukogude Liidu okupatsiooniaja ülistamine, et kuidas siis oli kõik Eesti metsadega hästi ja kuidas iseseisvumise taastamisest alates on mets ära lagastatud. Lisaks kõigele koheldakse Eesti lippu väga ebaväärikalt, kui pehmelt väljenduda.  

Ma arvan, et taolised vastandused ei toeta iseseisva riigi püsimist ja tekitavad rõõmu vaid jõududele, kes Eestit taas Venemaa rüpes näha tahaks. Ei taha mõeldagi, kui laialt selline mõtteviis levinud on või levida võib. Ja kunstiga ei ole võimalik selliseid asju, nagu ka laval toimunud rõvedat ropendamist, välja vabandada. On kurb, et ka teadlased sellistes ettevõtmistes osalevad.

Kui sa pole meie poolel, oled sa meie vastu

Tean, et peale selle kommentaari avaldamist satun taas keskkonnaaktivistide rünnaku alla nagu palju kordi varem ja taas süüdistatakse mind kas selles, et metsatööstus on mu kinni maksnud, või siis öeldakse, et ma ei tea keskkonnast ega kliimamuutustest mitte midagi ning püüan Eesti inimesi eksiteele viia… või mõlemat.

Aastaid tagasi, kui keskkonnaaktivistid survestasid mind poolt valima, ütlesin selgelt, et ma ei võta ühtegi poolt ja jään teaduse ja faktide poolele. Niisiis räägin kõigiga, kes seda soovivad. Olen esinenud keskkonnaorganisatsioonidele, metsakasvatajatele, pankadele, pea kõigile Eesti ülikoolidele ja nii edasi, kuid just keskkonnakaitsjatele on taoline lähenemine sobimatu. Kui sa ei võta meie poolt, siis järelikult oled vaenlane. Sildistamist, süüdistamist ja tühistamist väärt.

Olles vedanud ÜRO kliimamuutuste konventsiooni teadusega seotud läbirääkimisi, olen näinud ja aidanud lahendada erimeelsusi. Seda väga erinevate kultuuride ja eesmärkide vahel. Ühisosa on alati võimalik leida ning alati on võimalik liikuda edasi konstruktiivselt. On äärmiselt kurb näha, et Eesti keskkonnakaitsjatel see soov puudub.

Eemalt vaadates näib mulle, et skepsise ja põlguse looduskaitse vastu on suuresti tekitanud just Eesti roheorganisatsioonid oma vastandumise, tühistamise, inimestest ülbelt ülesõitmise ja faktide väänamisega.

On väga vale loota, et kui vastaspool läbi peksta, teda samal ajal mõnitades, ning seejärel talle naeratades kätt ulatada ja peale seda öelda, et nüüd räägime, et see siis avatud ja usalduslik dialoog oleks. Mõtlen seda muidugi kujundlikult. Reaalses elus kasutavad selliseid võtteid repressiivsed organisatsioonid. Nii mõnelgi Eesti inimesel on siiani hinges selliste asutuste nõukogude ajal tekitatud haavad, mis kunagi ei parane. Minul ei olnud näiteks tänu sellistele organisatsioonidele au oma vanaisa kunagi tunda.

Keskkonnaorganisatsioonid on samuti lobistid

Väga sageli unustatakse, et ka roheorganisatsioonid on lobigrupid. Ka nendel on oma huvid, soov saada rahastust ja viia ellu oma missiooni. Nad on saanud kommunikatsiooni ja kampaaniatreeninguid ja nende tegevus toetub tõhusale kommunikatsioonile. Tehakse koostööd teadlastega, kellest nii mõnigi on liitunud nende juhtorganiga. Näiteks leiab ELF-i nõukogust mitme tuntud loodusteadlase ja ajakirjaniku nime.

Ka teadusrahastusi taotletakse ja projekte tehakse koos teadlastega. Endine kliimaministri nõunik on olnud koguni ELF-i nõukogu esimees. Tema aega ministeeriumis on looduskaitseorganisatsioonid ajakirjanduses nimetanud kuldajaks.

Mis mind aga veel Eesti puhul hämmastab, on see, kui üks ühele nii mõnedki ministeeriumid või ametnikud on valmis nende argumente ja eesmärke üle võtma. Riigi roll on kuulata eri osapooli ja leida kompromisse, mitte võtta sõna-sõnalt üle ühe huvigrupi retoorika ja eesmärgid.

Ma olen nõustanud Euroopa suurriike kõrgetasemelistel läbirääkimistel. Kui Eestis toimusid LULUCF-i eesmärkide läbirääkimised Euroopas, kutsuti mindki appi. Ma arvan, et mul on teadmisi ja kogemus, millega Eestit aidata. Õige pea sain ma aga aru, et tegelikult ei soovitud kumbagi.

Üldiselt on riikide huvi taolistel läbirääkimistel kaitsta oma riigi inimeste, ettevõtjate ja huvigruppide huve, mis reeglina saavad ka ühise seisukohana riigikogus kinnitatud. Pea kõik minu ettepanekud meie positsioone parandada lükkasid meie oma ametnikud kiirelt kõrvale. Eestil oli võimalus saada paremad tingimused, kuid loobusime nende eest võitlemisest ise. Mulle jääb arusaamatuks, kuidas isegi riigikogu murelike seisukohtade peale lõpuks see jah-sõna ministrilt tuli. Ka eesmärkide täitmise meetmete kohta, mille tulemused ei ilmu üleöö, oli looduskaitsjate vastuseisu tõttu võimatu otsust teha.

Nüüd seisame silmitsi suurte trahvidega. Ka valitsus ei võtnud 2022. aastal LULUCF-i eesmärkidega nõustudes selget seisukohta, mida teha vaja oleks. Need võimalused sai neile esitatud. Näiteks, kas vähendada põllumaad ning metsanduse ja turbatööstuse toodangut nii veerandi võrra (ning see kahju kompenseeritakse) või siis otsustatakse, et ollakse valmis trahvi maksma, kui vaja.

Tundub, et valitsus ei tahtnud loobuda riigieelarvesse tulevast rahast ja pigem lootis, et asi ise kuidagi laheneb. Samal ajal suureneb looduskaitsjate surve ja rahulolematus. Ja ka sektorid on selline otsustamatus ja teadmatus tuleviku ees agooniasse jätnud.

Ökoterrorismi aeg on möödas

Kohati tundub, et Eestis viljeletakse ökoterrorismi. Ekstreemsusi harrastav looduskaitse ei ole uus. Näiteks, Greenpeace ja Extinction Rebellion on mõlemad kasutanud seadusevastaseid võtted tähelepanu saamiseks ning looduskaitse ja kliimateemade esiletoomiseks kuni selleni välja, et istutakse aastaid vangis.

Hiljuti istusin Londonis koos Fridays for Future noortega, lisaks oli seal Extinction Rebellioni esindaja ning ühe Londoni ülikooli kliimakogu liikmed. Koos teadlastega arutati otse- ja osalusdemokraatia rolli kliimamuutuste probleemi lahendamisel. Keskkonnaaktivistid tunnistasid, et ekstreemsuste ja abstraktsete loosungitega ei ole nad saavutanud seda, mida lootsid.

Mulle üllatuseks oli palju juttu õiglusest ja koostegemisest. Fridays for Future noored Hamburgist rääkisid, kuidas protestimise ja suurele osale elanikkonnale arusaamatute nõudmiste asemel otsustasid nad võtta teise tee ja Saksamaa keerulises referendumi protsessis Hamburgile oma kliimaseaduse teha. Ja kõikide takistuse kiuste see neil õnnestus.

Edu tagas tohutu töö, mille keskmes oli inimestega rääkimine ja nende murede kuulamine. Kõike seda tehti vabatahtlikult, kokku osales kümme tuhat inimest. Püüti aru saada, mida inimesed suudavad ja tahaks teha süsinikdioksiidi heite vähendamiseks ning kuidas just neile sellest kõigest kasu oleks, aga ka mida on vaja selleks, et inimeste toimetulek säiliks. Ehk siis õiglus ja igaühe kaasamine pandi protsessi, mille eesmärgid olid lihtsalt sõnastatud ja positiivsed, keskmesse.

Referendumil saadi üle 300 000 hääle ja nii sündis Hamburgi linna kliimaseadus ilma vihkamise ja vastandumiseta. Need noored tegid midagi, mida paljud valitsused võimatuks peavad ning nad võiksid oma protsessijuhtimise ja kaasamisega olla eeskujuks Eesti looduskaitseorganisatsioonidele ja valitsusele.

Kaks monoloogi ja vaikus

Ma väga tahaksin Eestis sisulisi teaduspõhiseid arutelusid, aga kui ma toon näiteid teadustöödest, piirdub debatt enamasti keskkonnaaktivistide või nendega koostööd tegevate teadlaste väitega, et see pole nii, või isikliku rünnakuga. Ja sageli teevad seda nn eksperdid, kellel pole mitte mingit erialast tausta.

Sotsiaalmeedias järgneb sellele blokeerimine või teemagruppidesse mittelubamine. Parimal juhul saan kõrvalt vaadata, mida minust räägitakse. On teisigi teadlasi, kes on n-ö valel poolel, aga enamik neist vaikib. Nii mõnedki eelistavad arutleda kinniste uste taga, et mitte ise "valele poolele" sattuda ning saada tühistatud keskkonnaaktivistide poolt, kelle vaateid toetavad kahjuks ka paljud riigiametnikud.

Tõsiseltvõetav kaasamine, kus kõiki osapooli kuulatakse ja kuuldakse, on olematu. Nii on tekkinud, nagu president Alar Karis ütles, dialoogi asemel kaks monoloogi ja vaikus. Selles vaikuses kannatatakse tihti vaikides. Eesti inimesed on väga-väga kannatlikud, hoolimata sellest, et paljudel on üha raskem igapäevaselt toime tulla.

Nii saavad need, kes end "õigel poolel" olevateks peavad, vaid hoogu juurde ning tellitakse reklaamiagentuuridelt veel rohkem ühiskonda lõhestavaid kampaaniaid. Näiteks võib tuua ka hiljuti Kuldmuna võitnud kampaania, mille käigus näidati kalmukive metsade, puude ning linnu- ja loomaliikide nimedega. Inimeste hirmutamisel ei ehmuta millegi ees tagasi.

Kes võidab lõhestunud ühiskonnast?

On raske aru saada, milleks see kõik hea on. Keskkonnaseisundi edetabelites on Eesti esiridades. Eesti looduskaitsjad väidavad visalt, et see ei näita midagi peale selle, et mujal on veel halvem. Veel tekib küsimus, et kui nii palju raha pannakse keskkonnakaitsesse, siis miks keskkonna olukord ei parane. Kui ettevõte kulutab raha aastaid mingi tegevuse peale ja tulemusi ei ole, siis rahastamine lõpetatakse.

Kui rääkima hakkavad need, kes praegu hirmust või harjumusest vaikivad, siis jäävad vähemusse viha õhutajad ning kui viimased ei soovi dialoogiga ühineda, siis olgu nii. Meil on käes aeg elada tões. Eestimaa looduse hoidmiseks ei ole vaja lõhestunud ühiskonda.

Autor väljendab kommentaaris isiklikke vaateid ega esinda mistahes institutsiooni seisukohti.

Toimetuse märkus. Tekstis oli algselt kirjas, et Tartu Ülikooli ökoloogia- ja maateaduste instituuti ja Eestimaa Looduse Fondi oli mainitud projekti A Private Landowner Initiative for a Prosperous and Healthy Baltic Sea partnerina. Mõlemad eemaldati BaltCF-i koduleheküljel avaldatud partnerite nimekirjast 19.03.2026, kuna olid asjaosaliste kinnitusel sattunud sellesse ekslikult. Kommentaari parandati 19.03.2026.