Lugesin ERR-i teadusportaalist Novaator artiklit doktoritööst pealkirjaga "Inimesi meelitavad maale elukeskkond ja kogukond mitte teenused" ja ka vastavat doktoritööd ning üllatuseks leidsin palju samasid asjaolusid, mis ka mind maale elama tõid. Töös on välja toodud olulisemad punktid ning need langevad tähtsuse järjekorras üks-ühele kokku ka minu valikutega.

Esmalt on keskkond, kuhu minnakse. Loodus, maastik, jõgi, vaikus. Maale elama mineku otsus ei ole kindlasti ratsionaalne, vaid emotsionaalne otsus. Otsida vaikust rahu ja ka aastaaegu, mis linnas elades tihti vahel jäävad. Eemale linna kärast ja kiirusest.

Teine põhjus maal elamiseks on kogukond. Maal elades tunnen oma naabreid ja tean neid ka kõrval külades. Kogukond on teadlik, mis ümbruses toimub, ning häda korral aidatakse üksteist alati. Kellel vaja maja kütta, kass toita või kes on autoga talvel kinni. Kõik teavad, kes teeb ehitustöid, kellel on traktor ja kes on hea remondimees. Ikka leiame abi.

Kolmandaks mingi kohaga seotud tunne, mis seob maakohaga. Kas on selles kohas vana suvila, vanematekodu või hoopis meenutab see mingit kohta lapsepõlvest, kus sai koolivaheaegu linnast eemal veedetud. Oluline on sealjuures kõnetamise koht: see koht on just see, kus tahan olla.

Ja neljandaks, miks sarnaselt doktoritöös välja tooduga sai maale kolitud, olid elumuutuse. Selle käigus muutusid väärtused ning soov, et iga tööpäevast vaba hetk oleks justkui puhkus maal. Väärtused polnud enam pood, kino või lähedalasuv kool, vaid värske õhk, loodushääled ja rahu.

Inimesed, kes on linnakeskkonnast maale liikunud võivad rääkida lugematud lugusid sõpradest ja sugulastest, kes küsisid: "Mida sa seal maal tegema hakkad?" või "Kas maal igav ei hakka?". Kuid maal elamine pole mingi tegemine või igavlemine. Igal aastaajal on oma võlud ja ka valud. Võludena on iga aastaaeg oma ilus, looduse hääled, tervislik liikumine ja puhas õhk. Valu võib olla kinni tuisanud tee või see, et suvel saab vesi kaevus otsa. Alati on mingi väljakutse, mida ületada, kuid see käib maaelu juurde. See on elustiil.

Võiks öelda, et maal on palju nn vastuvoolu ujujaid. Kui suur osa elanikkonnast koguneb tõmbekeskustesse ja nende lähiümbrustesse, siis kaugtöö harrastajad või maalähedase elustiili viljelejad kolivad maale.

Rahvusvahelises meedias kujutatakse Eestit üks Euroopa Liidu ääremaana, kus on vaikus ja puutumata loodus. Meil on rabad, sood, looduskaitsealad, põlismetsad ja kohad, kus on viis aastaaega. Meil on palju kohalikke ja rändlinde, suurulukeid, imeilusad saared, pikk rannajoon ja mitmekesine loodus. Puhas vesi, puhas õhk ja mis peamine, vaikus. Neid aspekte tunnetavad välismaalased, kes jõuavad linnadest väljapoole ning seda võiks nimetada ka Eesti oma Nokiaks Estonia klaveri kõrval.

Valitsuse otsus kuulutada välja vähempakkumine, mille eesmärk on vähemalt saja tuuliku ehitamine, muudab otsustavalt pilti, milline saab elukeskkond maal olema tulevikus. Juba praegu olen kogenud oma kogukonnas, et kinnisvara jääb ostmata või arendamata selles hirmus, et tuulikuparkide võimalikud planeeringud läheduses käivad. See tähendab kadu ka kohalikule omavalitsusele lisandumata inimeste ja saamata jäänud tuludena.

Kohalikud omavalitsused, mis arendavad tuulikualasid, suure tõenäosusega juba kaotavad uusi elanikke. Uusasukad vaatavad piirkondi, kus kohalikud omavalitsused on välistanud tuuleparkide arendamise või kus neid ei saa arendada strateegilistel eesmärkidel. Seega on selles segaduste perioodis ka võitjaid.

Kaotajateks saavad olema aga inimesed, kes on aastaid arendanud enda kodu ja kodukohta teadmises, et seal saab olla pikalt ja ehk saavad ka lapselapsed elu maal nautida. Tuulikute lähedus võtab peamiselt ära just selle looduskeskkonna, vaated ja vaikuse, mille tõttu maale üldse elama asuti.

Samuti kaotavad nende kinnisvara väärtust nagu on leitud Rootsi sellekohases uuringus, kus vaadeldi ka üle 170-meetrise tipukõrgusega tuulikuid. Nimetatud uuringus järeldati, et kui tuulikud tekitavad kohalikele kahju, tuleks need ka kompenseerida.

Rasked ja keerulised ajad liidavad inimesi ja kogukondi. Nii olen ka oma kogukonnas leidnud palju uusi inimesi, kellel on mure oma kodukoha tuleviku pärast. Kas see, mille pärast maale elama otsustati asuda, jääb alles? Kohtan haruharva inimesi, kes ütlevad, et nad tahavad kindlasti tuulikuid.

Tuulikute pooldajad küsivad tihti ühtemoodi: "Kust me oma elektri peame siis saama?" või ütlevad, et kui vaja strateegiliselt riiki kaitsta, siis oleme nõus tuulikuid taluma. Need arvamused tulevad minu kogemuse põhjal enamasti üle nende inimeste huulte, kes ise elavad linnas. Nende jaoks on oluline lühike kasu, aga ei mõisteta, mida toob laiemalt kaasa tuulikute massrajamine üle Eesti.

Valitsus võtab vastu väga kaalukaid otsuseid, mis mõjutavad Eesti inimesi ning Eesti elu maal järgmised kümnendid. Kui otsused võivad muuta meie maapiirkonnad järgmisteks kümnenditeks tuulikute ümbruses lärmi ning loodustühjuse tõttu tootmismaaks nimega "Estonia", siis loodetav kasu ei kaalu üles tekitatavat kahju. Vajame diskussiooni, milles osalevad eksperdid ja kohalikud inimesed, mitte poliitikud linnadest. Vaid nii suudame leida võimaluse ühiskonna sidumiseks ning üheskoos parema eesmärgi poole edasi liikumises.