Riigi tugevus pannakse proovile kriisides ja siis ei loe enam see, mida varem ajalehes kirjutati või mida lubatakse kunagi hiljem teha, vaid see, mis on sel hetkel päriselt olemas ja mida suudetakse ette võtta.

Toidu puhul tähendab see võimet toota, töödelda ja tuua toit inimeseni. Seepärast viin valitsusse õige pea toidujulgeoleku väljakutsete tervikvaate.

Kriis lööb sinna, kust ahel on kõige nõrgem

Viimased aastad on selle kohta piisavalt õpetanud. Koroonapandeemia, energiakriis, sõda Ukrainas ja loomataudid on igaüks omal moel näidanud, et toidujulgeolek ei ole ühe jalaga taburet. Põld üksi ei toida, kui tehas seisab. Tehas ega ladu üksi ei aita, kui kaup ei jõua inimesteni. Seega räägime mitte ainult varudest, mitte ainult hindadest ja mitte ainult toetustest. Kas Eestis on tootmine, töötlemine ja tarneahel, mis töötab ka raskel ajal?

Inimene ei söö kriisis paberit, statistikat ega strateegiat. Inimene sööb leiba, liha, kala ja muud päris toitu. Inimene joob piima.

Just sellepärast ei piisa toidujulgeoleku puhul ainult sellest, et kusagil on olemas tooraine. Määrav on see, kas sellest saab toit ja kas see jõuab toidulauale. Kriis ei küsi, mis oli paberil kõige tähtsam. Kriis lööb sinna, kust ahel on kõige nõrgem, kriisis selgub, mis on alles, mis on kadunud ja mida pole olnudki.

Valitsus ei hari põldu, ei pea loomi, ei püüa kala ega töötle toorainet. Seda teevad põllumehed, kalurid, toidutööstused, vedajad ja kaupmehed. See võime toetub sisuliselt erasektorile, mis teeb asja lihtsaks ja karmiks korraga.

Riik ei saa kriisi ajal minna põllule tagantjärele vilja kasvatama ega paari kuuga uut tööstust käivitama. Tootmisvõimet ei ehitata üles kriisi ajal, see peab olema olemas enne, nagu kõik muudki kriisidega toime tulemise vahendid, sõltumata valdkonnast.

Sama oluline kui esmatootmine, on töötlemine. Toidujulgeolek ei tähenda ainult suutlikkust toota, vaid ka võimet Eestis toodetud toorainet siin väärindada ja turule viia. Sama tähtis on, kas teadmised jõuavad päriselt tootmisse ja aitavad seda tugevamaks teha.

Toorme väljaviimine ja kallima lõpptoote tagasiostmine ei ole tugeva majanduse tunnus. Nii liiguvad Eestist välja lisandväärtus, töökohad, maksutulu ja oskused. Koos sellega nõrgeneb ka võime müüa Eesti toodangut tugevamalt välisturgudele. Koos sellega liigub välja ka osa meie iseseisvusest. Kui tootmine ja töötlemine jäävad seisma, pole meil ka toitu.

Toit peab ka liikuma ning selleks on vaja energiat, ladustamist, külmaahelat, vedu ja kaubandust. Pole suurt kasu heast saagist, kui toorainet ja kaupa ei saa liigutada. Pole kasu töötlevast tööstusest, kui toit ei jõua inimeseni. Pood müüb seda, mida põld, traktor, tehas ja logistika enne tegid ja tõid. Põld peab andma saaki, loomi tuleb pidada, kala tuleb püüda, tehas peab töötama, kaup peab liikuma. Olemas peavad olema elekter, kütus ja logistika.

Toidujulgeolekust rääkides jõutakse tavaliselt väga kiiresti varude juurde. Varudel on oma koht, kuid neist üksi ei piisa. Kui tootmine on häiritud, tööstus seisab ja logistikat pole, siis ei lahenda seda ka täis ladu. Varu aitab mingi perioodi vältel, kuid ei asenda pikaajalist võimet inimesi toita, sest isegi kriisipood ei tooda mitte kui midagi.

Toitu toodetakse maal

Toidutootmine ja toidutööstus hoiavad töökohti, ettevõtlust ja püsivat asustust üle Eesti. Suured põllumajandusettevõtted ja toidutööstused võtavad kogukondades üha enam enda kanda kogukonna hoidja ja probleemide lahendaja rolli. Samal ajal toites ka linnainimesi.

Sellest tuleb teha ka poliitiline järeldus. Tootmisvõimet ei tohi võtta enesestmõistetavana, seda tuleb hoida ja tugevdada. See tähendab investeeringuid, konkurentsivõimet, toiduohutust, tugevat töötlemist ja tarneahelat, mis peab vastu ka siis, kui Eesti muutub saareks sõjaka naabri kõrval.

Sama pilguga tuleb vaadata järgmiste aastate rahastusotsuseid. Euroopa Komisjoni arvestatud 546 miljonit eurot ei ole lihtsalt lisaraha, selle mõte on vähendada Eesti tootjate ajaloolist ebavõrdsust ja tugevdada nende konkurentsivõimet. Kui see raha aitab hoida alles tootmist ja töötlemist, tugevdab see ühtlasi Eesti riigi toimekindlust. Kui see lahustub vaidlustes, siis läheme järgmisse kriisi nõrgemana.

Sama kehtib ka toidu hinnale. Põhitoidu sihitud käibemaksulangetust võiks järgmiste valimiste eel sisuliselt arutada, sest inimese toidukorv on päris asi nii inimese kui toidujulgeoleku vaates, aga maksumäär üksi ei kasvata ühtki kilo vilja ega anna liitritki piima.

Toidujulgeolekust ei ole mõtet rääkida nii, nagu see algaks ja lõppeks laos. See on tervik, mis algab põllult, laudast ja merest, see jätkub tööstuses ning see sõltub veost, energiast ja alles päris viimaks ka kaubandusest.