Toidujulgeolek ei teki iseenesest, seda tuleb teadlikult kaitsta ja üles ehitada olukorras, kus globaalsed šokid on muutunud uueks normaalsuseks. On täiesti mõistetav, et meil kujunenud olukorras tuleb toidusüsteemi nõrgem osapool tänavale otsima ühiskonna toetust. Pean silmas 19. märtsiks kavandatud põllumeeste meeleavaldust.

Lähis‑Idas puhkenud konflikt on tõstnud naftahinnad maailmaturul kiiresti üle 100 USA dollari barrelist, mis eurodes tähendab ligikaudu 87 €/barrel. Hormuzi väina ähvardav häire on suurendanud tururiske märkimisväärselt, sest sealtkaudu liigub kuni 30 protsenti maailma naftast. USA-s tõusis bensiini hind vähem kui nädalaga 0,48 € galloni kohta, mis teeb ligikaudu 0,13 €/liiter. See surve kandub paratamatult Euroopa kütuseturule ning sealt edasi Eesti põllumehe igapäevakuludesse.

Elektriturul nägime Eestis 2026. aasta jaanuaris hinnarekordit 505 €/MWh, mis mõjutas mitmesuguseid tootmiskulutusi nii farmides kui ka toidutöötlemises. Kui kütus ja elekter kallinevad korraga, kerkivad tootmiskulud mitmekordselt, aga tootja ei saa oma toodangu hinda sama kiires tempos tõsta.

Energiakandjate kallinemine suurendab kohe väetise omahinda, sest mineraalväetiste tootmine sõltub otseselt maagaasist. Väetisekuludele lisandub nüüd ka Carbon Border Adjustment Mechanism (CBAM), mis nõuab, et importijad ostaksid CO₂ sertifikaate imporditud väetiste süsiniku jalajälje katmiseks. Sertifikaadi hind kujuneb EL-i saastekvootide oksjonil ning liigub koos energiaturgudega. See tähendab, et iga tõus CO₂ hinnas lisab väetisele kümneid eurosid tonni kohta. Sisuliselt mõjutavadki väetisekulu kolm tegurit: energia, transport ja süsinikukulu.

Sellises keskkonnas muutub Eesti põllumajandussektori haavatavus eriti selgeks. Meie tootmiskulud on seotud maailmaturu hindadega, kuid toetuste tase on jäänud vaid 80 protsendi juurde Euroopa Liidu keskmisest. See paigutab Eesti süstemaatilisse mahajäämusse.

Euroopa Liidu agri‑prosperity gap'i mehhanism näeb ette vajaliku toetuse neile riikidele, kes jäävad alla 90 protsendi taseme. Kuigi Eestile on arvestatud 546 miljoni euro suurune tugi, ei ole see raha põllumajandusele kõrvamärgistatud ja ei pruugi siseriiklike otsuste mõjul meie tootjateni tegelikkuses jõuda. Seega ei leevenda see tootjate sisendikulude šokke.

Kui need mõjud kokku panna – nafta hinnahüpe üle 87 €/barrel, bensiini kallinemine ligi 0,13 €/liiter, elektrihinna rekord (505 €/MWh), väetiste süsinikukulu tõus CBAM-i tõttu ning Eesti toetustaseme mahajäämus –, siis tõusevad sisendihinnad kiiremini kui tootjad suudavad neid lõpphindadesse üle kanda.

Selle tulemusena muutub kogu toidusüsteem ohtlikult haavatavaks. Surve kasumlikkusele kasvab, osa tootjaid võib turult lahkuda ning Eesti sõltuvus toiduimpordist suureneda. See on otseselt riikliku julgeoleku teema, sest ka toidujulgeolek on osa riigi vastupanuvõimest.

Turu iseregulatsioonist ei piisa. Eesti põllumajanduse konkurentsivõime tugevdamiseks on hädavajalikud riiklikud sekkumised: energiakulude leevendamine, väetise- ja transpordikulude hinnatõusu kompenseerivad meetmed, investeeringud energiatõhususse ja bioohutusse ning Eestile põllumajandusele antud 546 miljoni euro sihtotstarbeline suunamine sektorisse.