Nutri-Score ei ole Euroopa Liidu ühtne märgistussüsteem, vaid üksikute riikide vabatahtlik algatus. Süsteem töötati välja Prantsusmaal ning võeti seal kasutusele 2017. aastal.

Praegu kasutatakse Nutri-Score'i lisaks Prantsusmaale ka Belgias, Saksamaal, Luksemburgis, Hollandis, Hispaanias ja Šveitsis. Samal ajal on mitmed Euroopa riigid otsustanud süsteemiga mitte liituda või suhtuvad sellesse väga kriitiliselt. Näiteks Itaalia, Kreeka ja Tšehhi on väljendanud selget vastuseisu, tuues põhjuseks just selle, et Nutri-Score lihtsustab liigselt toitumise teemat ning annab tarbijale eksitava signaali tasakaalustatud toitumise kohta.

See tähendab, et Euroopa Liidus ei ole Nutri-Score'i ümber tekkinud ühtset arusaama. Euroopa Komisjon on juba aastaid otsinud võimalust luua kogu liitu hõlmav pakendimärgistus, kuid seni pole suudetud jõuda lahenduseni, mis oleks teaduslikult veenev ja kõigile liikmesriikidele vastuvõetav.

Märgistussüsteemi Exceli-loogika

Nutri-Score'il põhinev hinnang tuleneb matemaatilisest algoritmist, mille järgi saab toode miinuspunkte näitajate eest, mida peetakse liigsel tarbimisel ebasoovitavaks: energia (kJ/kcal), suhkrud, küllastunud rasvhapped ja sool. Plusspunkte saab toode, mis sisaldab kiudaineid, valke ning puu- ja köögivilju (sh kaunvilju ja pähkleid).

Nende punktide vahe annab lõpphinnangu, mis teisendatakse täheks (A–E) ja sellele vastavaks värviks. Oluline on teadvustada, et arvestus tehakse 100 g/ml kohta, jättes arvesse võtmata, kui palju toodet tegelikult korraga tarbitakse.

Just siin tekivadki põhimõttelised valearusaamad. Nutri-Score ei hinda inimese toitumist tervikuna, vaid üksikut toodet. Toitumine on aga alati tervik, sama toode võib olla ühele inimesele ja ühel toidukorral täiesti sobiv, teises olukorras aga liigne.

Samuti ei arvesta Nutri-Score portsjoni suurust ega tarbimissagedust ning võimaldab kompenseerida ühe toitaine miinuspunkte teiste koostisosade eest saadud plusspunktidega. Näiteks võib toode sisaldada palju suhkrut, kuid saada parema hinnangu seetõttu, et sellele on lisatud kiudaineid või puuviljasisaldust. Tegelikult ei muuda kiudainete olemasolu suurt suhkrukogust olematuks.

Nutri-Score ei käsitle ka mitmeid tarbija jaoks olulisi kvaliteedinäitajaid, näiteks töötlemisastet, valmistamisviisi ja koostisosade laadi (nt looduslikud või kunstlikud lisaained). Seetõttu ei ole Nutri-Score'i tähe ja värvi põhjal korrektne öelda, et üks toode on "tervislik" ja teine "ebatervislik". Valem näitab vaid seda, kuidas toode paigutub konkreetse matemaatilise mudeli skaalal 100 g/ml arvestuses.

Friikartul saab rohelise hinnangu

Kui vaadata konkreetseid näiteid, siis võib algoritm anda hinnanguid, mis ei vasta tavapärasele arusaamale tasakaalustatud toitumisest.

Üks sagedamini toodud näiteid puudutab sügavkülmutatud friikartuleid. Nutri-Score annab neile rohelise hinnangu, sest kartul on köögivili, suhkrut on vähe ja soola enamasti lisatud pole. Samal ajal ei arvesta süsteem seda, et friikartuleid valmistatakse tavaliselt fritüüris või rohkes õlis, kus lisandub märkimisväärne kogus rasva.

Teine sageli esile toodud vastuolu puudutab jooke. Nutri-Score võib anda kõrgema hinde magustamata dieetjookidele kui naturaalsele mahlale, sest algoritm karistab suhkrusisaldust. Samal ajal ei anna see lisapunkte selle eest, et jook sisaldab looduslikke toitaineid. Rasvarikkad, kuid tasakaalustatud toitumises laialt kasutatavad tooted, nagu oliiviõli, võivad saada madalama hinnangu. Kõrgelt ei pruugi hinnatud olla fermenteeritud toidud (juustud, hapukapsas, hapukurk), kuna algoritm ei arvesta fermentatsiooni mõju toidu omadustele ega selles leiduvate kasulike mikroorganismidega.

Miks osa riike on Nutri-Score'i suhtes kriitilised

Nutri-Score'i osas pole Euroopas üksmeelt. Üks tugevamaid kriitikuid on Itaalia, sest algoritm võib anda traditsioonilistele toitudele eksitava hinnangu. Itaalia valitsus ja mitmed institutsioonid on rõhutanud, et üksikutele toodetele antav värviline hinne ei arvesta toitumise tervikpilti ega toidukultuuri konteksti.

Ka meie traditsioonilised tooted, näiteks must leib, fermenteeritud piimatooted, teatud lihatooted või hapendatud toidud, on kujunenud kindlas toidukultuurilises raamistikus. Kui selliseid tooteid hinnatakse üksnes kitsalt määratletud toitainete mudeli alusel, võib tulemus olla tarbija jaoks eksitav. Toode, millel on tugev koht kohalikus toidukultuuris ja tasakaalustatud toitumises, võib sattuda oranži või punasesse kategooriasse, samal ajal kui mõni tehnoloogiliselt kohandatud alternatiiv paigutub rohelisse.

Veel üks tõlgendamist vajav signaal pakendil

Toiduainete pakenditel on juba praegu väga palju kohustuslikku infot: koostis, toitumisalane teave, allergeenid, päritolu, säilivusaeg. Kui seda infot soovitakse lihtsustada, siis peab lahendus olema selline, mis on teaduspõhine ja laialdaselt aktsepteeritud. Eelkõige peaks see olema selline süsteem, mille osas on Euroopa Liidus ühine arusaam, mitte riigiti erinev märgistus, mis lisab pakendile veel ühe tõlgendamist vajava signaali.

Seetõttu on mõistlik küsida, milline lisainfo on pakendil päriselt vajalik ja milline mitte. Kui iga uus algatus toob kaasa uue märgi, värvi või ikooni, ei muutu pakend arusaadavamaks, vaid lihtsalt kirjuks. Nutri-Score ei ole selles mõttes innovatsioon, vaid pigem Exceli tabel, mis teisendab mõned toitainelised näitajad värviliseks skaalaks ja jätab mulje, et suudab teha tervise kohta lõpliku järelduse.

Tervise ja toitumise tegelik pilt on aga märksa keerulisem. Seda ei saa kokku võtta ühe tähega ja kindlasti ei saa seda teha nii nagu teaks üks arvutusmudel tervisest rohkem kui inimesed, kes toitu valmistavad või toitumist teaduslikult uurivad.