Haridus- ja teadusministeeriumis (HTM) on valmimas plaan, mis peaks tagama selle, et aastaks 2035 on kogu keskharidus riigistatud. See suund ei ole tekkinud tühjale kohale, haridusvaldkonna arengukavas 2021–2035 on kirjas, et keskhariduse korraldamisel tuleb põhjendatud vajaduse korral anda enam vastutust riigile.

ERR-is ilmunud artiklis "Riik plaanib aastaks 2035 keskhariduse enda kätte võtta" kirjeldab ministeerium juba üsna konkreetselt ambitsiooni kujundada ümber kogu Eesti gümnaasiumivõrk sõltumata sellest, kas tegemist on probleemse või oma ülesannetega suurepäraselt toime tuleva gümnaasiumiga.

Ebaselgeks jääb, mis probleemi kavandatav reform püüab lahendada. Tundub, nagu probleem oleks erinevate koolipidajate käes olev gümnaasiumivõrk ja liiga suur arv koole. See ei ole veenev probleemikirjeldus, kuna omandivorm ja kooli suurus ei ole kvaliteedinäitajad.

Sotsiaalministeerium peab haiglajuhte pädevateks oma meeskondade komplekteerimisel, motiveerimisel ja tööprotsesside korraldamisel kokkulepitud eelarve piires. Kultuuriministeerium on suutnud hoiduda sekkumisest teatrite repertuaari, muusikute tasustamisesse ja artistide karjäärimudelitesse. Kliimaministeerium ei tegele lennujaama lahtioleku aegadega.

HTM võimaldab haridusasutuse juhil teha kõiki otsuseid välja arvatud pakutava õppe sisu, vorm, õpetajate karjäärimudel, palgad, mitu kontrolltööd tohib nädalas teha, mis kell algab õppetöö, millal võib kool alustada uute õpilaste vastuvõttu jne.

Väidan, et iga pädev (kooli)juht, konsulteerides vajadusel oma koolipidajaga, suudab koolipere töötasud ja karjäärimudeli kokku leppida, veenduda oma töötajate kompetentsides, paika panna vastuvõtu avamise kuupäeva, õppetöö alguse kellaaja, maksimaalse kontrolltööde arvu nädalas jpm.

Me ei pruugi kunagi teada saada, milline oleks Eesti keskharidus, kui HTM-i roll, sarnaselt kõrgharidusega, oleks kvaliteedistandardite seadmine ja kiire ning jõuline sekkunine, kui haridusasutus ja/või koolipidaja ei suuda õppetöö kvaliteeti tagada sõltumata haridusasutuse omandivormist.

Tõhus sekkumine peab lähtuma probleemi tekkepõhjustest. Uudisest jääb mulje, et plaan on käivitada üleriigiline gümnaasiumite natsionaliseerimine (või eragümnaasiumite turult välja surumine ilma natsionaliseerimiseta), mis peab lahendama probleemi, mis eksisteerib mõnekümnel gümnaasiumil ja mille tekkepõhjused ei ole identsed. 

Lahendamist vajav probleem on nõrgad koolid. Halvasti juhitud või ebapiisavate ressurssidega kool ei anna mitte lihtsalt halvemat haridust, vaid võtab noorelt ära tulevikuvalikud. See on väga piisav põhjus jõuliseks sekkumiseks kõige kõrgemal tasandil.

Kui probleem on defineeritud, siis tuleb kavandatava muudatuse eesmärk selgelt välja öelda. Ilma selleta ei saa me teada, kas muutus oli edukas või kulutasime hulga ressursse ja saime ainult kogemuse võrra rikkamaks.

Kavandatava muudatuse eesmärk võiks olla Eesti kolmandiku kõige madalamate tulemustega koolide (riigieksamite tulemused, koolipere tööga rahulolu, edasiõppijate osakaal) tulemuste parandamine vähemalt 20 protsenti järgmise viie aasta jooksul. 

Alustada võiks pilootprojektidega, mis tegeleks probleemi erinevate juurpõhjustega. Halb juhtimiskvaliteet, ressursside nappus ja kahanev õpilaste arv on kõik erinevad keskhariduse madala kvaliteedi ja ebaefektiivse pakkumise võimalikud põhjused, mis võivad esineda koos või eraldi.

Üks pilootprojekt võiks olla näiteks kolme kuni viie väikegümnaasiumi liitmine ühe juhtimise alla, aga mitte tingimata toomine ühte hoonesse. Tehnoloogilised lahendused, mis võimaldavad ka alla saja õpilasega koole tõhusalt pidada, arenevad väga kiiresti ning Eesti regionaalpoliitika seisukohast oleks sellise eksperimendi õnnestumine kordades olulisem kui gümnaasiumite lausnatsionaliseerimine.

Lõpetuseks ettepanek seadusandjatele. Eestis võiks olla eraldi regulatsioon pilootprojektide/eksperimentide tegemiseks seal, kus see kehtiva regulatsiooni tõttu ei ole praegu võimalik (haridus, kaitsetööstus, maksud).

Varem loodi selleks erimajandustsoone, mis oma füüsiliste piiride tõttu ei sobi digitaalsesse maailma. "Virtuaalne erimajandustsoon" peaks võimaldama suure mõjuga muudatuste testimist mõõdukal skaalal ja piiratud ajaperioodil ilma, et eksperimendi läbiviimist oleks vaja alustada regulatsiooni muutmisest ja sellele eelnevast poliitilisest debatist.