Tõenduspõhisele organisatsioonile kohaselt on läbi töötatud tohutu mass andmeid ja neid ka raporti enam kui 400 leheküljel mitukümmend autorit analüüsivad. Et OECD põhifookuseks on majandusareng, siis pole tegu mingi rohepropagandaga.

Viidatud kolm kriisi on kliimamuutus, bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ja saastamine. Nii põhjalikust uuringust lühikeses artiklis kõikehõlmavat kokkuvõtet kirjutada on võimatu, seega mõned subjektiivsed kommentaarid Eesti aruteludes kesksematel teemadel (jätan välja bioloogilise mitmekesisuse ja liigirikkuse vähenemise, kuna Eesti on teistega võrreldes küllaltki väikese asustustihedusega ja seetõttu meil parem olukord, kuigi kliimamuutus mõjutab ka seda).

Autorid kinnitavad, et teemad on omavahel mitmeti seotud, st edusammud ühes valdkonnas aitavad kaasa ka teises või mõlemas. Samal ajal on kahjuks ka vastupidi, näiteks kliima soojenemine ja saastamine mõjutavad liigirikkust. Kõnealuses OECD aruandes puudub riikide kaupa võrdlus, justkui rõhutamaks, et tegu on globaalse ja piire ületava teemaga. Seega, mida oleks meil sellest õppida Eesti vaates?

Keskkonnakaitsega on meil enda meelest Eestis hästi, vähemalt seni, kuni see on midagi meie silme all. Ei tule lihtsalt, kui üldse, luba millegi ehitamiseks, kuigi reeglina pole see tossava korstnaga tehas. Põlgust ja vaenu saavad päikesepaneelid põldudel ja tuugenid metsaveerel, kui nad meile silma jäävad, ma pole veel hoomanud, et keegi nende ilu näiteks luules oleks kirjeldada võtnud. Tõesti, nii vaatevälja reostus kui ka tuugenitel lisaks helimõju on olemas.

Ometi ei vaata me tõsiselt alternatiivide taha. Jah, tuumajaam aitaks, aga kui see oleks üks ja suur, siis oleks häda ikka majas, kui jaam hoolduses või katki oleks. Mooduljaamad aitaksid selle murega. Aga kui mitu ja väikest, siis kas oleksid need ilmselt mitmes kohas? Või kõik koos? Ja kui suur peaks olema ohutsoon nende ümber, mis muust kasutusest väljas, ning mida turvamine kuludena tähendaks? Kas oleme kindlad, et jäätmete ladustamine ei kujune kulukamaks kui arvatud?

Tundume armastavat põlevkivi, seda oleme me juba sajand edukalt põletanud, milles küsimus? Mõni aheraine või tuhamägi hakkab ka maanteelt silma ja ühel saab isegi suusatada. Mõni küll veel natukene tossab ja mis kemikaalid sealt pinnasesse imbuvad, on endiselt ebaselge. Aga kasvasid nad ju nii aeglaselt, et muutust nagu ei pannud tähelegi, silm harjus.

Lisaks, et suur tükk Virumaast on üles kaevatud, mis kummaliste triipudena nii maakaartidel kui ka satelliidipiltidel silma hakkab, seda me ju igapäevaselt ei näe. Kuigi sealgi elasid kunagi inimesed ja raske on näha, kuidas seda maad saaks edaspidiselt mõistlikult majandada. Jah, seda tegi suures osas meiega nõukogude võim 50 aastaga. Aga oleme ise nüüd juba pea sama kaua jätkanud.

Aga tõsisemalt. Me soovime elektrit tarbida ja kui ei oleks alternatiive, oleks põlevkivitööstus paratamatus. Ometi on taastuvenergia ja salvestuslahendused olemas. Mullu rajatud uutest energiainvesteeringutest osutusid IRENA andmetel 91 protsenti kasumlikumaks kui fossiilenergiaprojektid. Vabatahtlikult tehnoloogilisse keskaega me ennast jätma ei peaks, kui saame valida tulevikku vaadates parema lahenduse.

Jah, veel pole tasuvat tehnoloogiat, mida teha vanade päikesepaneelide ja tuulikulabadega, aga ümber töödelda neid juba osatakse, seega tuleb täis elutsükli kulud hinda arvestada. Raadatud maa ja kunstmägedega pole aga juba pea sajandi vältel osatud midagi peale hakata, seni on parimad ideed olnud veel mõne kasuliku komponendi eraldamine, mis loogiliselt võttes suurendab kahjuliku konsistentsi osakaalu jääkaines, või turismiobjektide rajamine korraliku dotatsiooniga.

Teine teema on looduskeskkonna saastamine, mille üle on meil vähe arutelu olnud, eriti nähtamatutest mikroosakestest ja nn igavestest kemikaalidest (nt raskemetallidest teame enam). Neid oleme osanud toota ja ka tarbida viimastel aastakümnetel, erinevates plastikutes sisaldub 13 000 kemikaali, millest 3200 on teadaolevalt toksilised. Mikroplastikuna me neid isegi ei hooma, kui sisse sööme või hingame.

Saastamine tähendab keskkonda emiteeritavaid võõraineid ja energiat, nii neid, mis muunduvad, kui ka neid, mis jäävad samaks. Keskkonnasaaste põhjustas mullu üleilmselt hinnanguliselt üheksa miljonit enneaegset surma, ilmselt oli siis neist ka mõni tuhat Eestis. Enamuse sellest põhjustas õhusaaste. Poleks ju paha, kui seda saaks vähendada?

Pakendite käitlemise uus kord tundub paljudele ebamõistlikuna, lisaks väljastpoolt pealesurutuna, sest toob kaasa lisakulu. Aga mis on alternatiiv? Kas tõesti on parem ohtlik osa pakenditest järgnevatel aastatel ise seda hoomamata sisse süüa ja hingata, kuna seda me teame, et mis loodusesse jääb, sellest osa ka ringlusesse läheb, kui see just kiirelt biolagunev pole.

Vanal moel jätkates on kohene hind meile muidugi odavam, kuid esimesed teaduslikud andmed mõjudest tervisele on olemas. Ja need on päris hirmsad, osa neist plastikutest ja plastiku komponentidest on kas vähki tekitavad või reproduktiivsüsteemile mõjuvad. Kuidas neid hinnastada?

Kes süüvida tahab, neil tasub aruannet "Planeedi kolmekordne kriis" kasvõi pisteliselt lugeda. Paneb mõtlema.