Aastaid Eesti Energia kontsernis juhtivatel kohtadel töötanud ja praegu erasektoris tegutsev Andres Vainola rääkis portaalile Vabadused antud intervjuus, et põlevkivienergeetika maksustati CO2 maksuga surnuks. Ta ütles, et on nõus nendega, kes ütlevad, et energiamajanduse arutelu on muutunud sisuliselt ideoloogiliseks lahinguväljaks.

"Seda eelkõige just energiamajanduse arengukava (ENMAK) 2035 poliitilistes ambitsioonides minna sada protsenti üle taastuvenergiale, mis on tegelikult kogu aeg vastandatud energiamajanduse tegelike vajadustega. Seal on peidus juurpõhjus, miks on põlevkivienergeetika surnuks maksustatud," tõdes Vainola.

Tema sõnul on sajaprotsendilise taastuvenergia eesmärk utoopiline, sest füüsikaseadused ja energiamajandus seavad sellele oma piirangud. Kokku tuleks leppida kolmes-neljas lihtsas põhimõttes ja selleks vaadata energia kogukulu tarbijale, kui jätta kõrvale kõik subsiidiumid ja toetused.

Teiseks peaks arvestama tarbimsmahtu, mis on ENMAK-is nüüdseks reaalsusele lähemale, 9,5-11 teravatt-tunni juurde toodud. Kolmandaks peab silmas pidama infrastruktuuri ja neljandaks varustuskindlust.

"Kui me vaatame parimate praktikate põhjal, milline võiks olla parim energiamiks täna, siis võtame näiteks Poolas ja Saksamaal viimase kahe-kolme aastaga toimunu. Vaatame, milline on nende energiamiks – väga massiivne osakaal on fossiilkütustel ja me ei näe täna selle langustrendi," tõi Vainola välja.

Kui aga vaadata nende tipuhindu, siis nii Saksamaal kui Poolas on need olnud Vainola sõnul madalamad kui meil ja seda ka keerulistel aegadel.

"Mitte ainult tipuhinnad, vaid ka keskmised hinnad on olnud madalamad. Järelikult on ka fossiilkütustel baseeruval energiatootmisel võimalik saada erisusi ja seda turumudelit ära kasutada selleks, et kohalik tarbija sellest võidaks," tõdes ta.

Eestis pole olnud poliitilist ambitsiooni erandit küsida

Vainola juhtis tähelepanu sellele, et Poola on saanud EL-ilt erisuse ja toetab massiivselt kivisöel põhinevat elektrienergia tootmist. Teisisõnu, tootja ei osta CO2-kvooti, vaid riik maksab selle tema eest kinni. Tema kaupleb turule vastu teisi muutuvkulusid ehk on market maker, turutegija. (Enefiti andmetel ei vasta see väide tõele: Poola ega Saksamaa ei ole EL-ilt erisust saanud. Küll aga on tõsi see, et Poola maksab tööstusele toetust – toim.)

"Kui vaatame, kui volatiilne on viimase kahe-kolme aastaga olnud elektrienergia hind Eestis ja Baltikumi turul, siis miks mitte mõelda sellele parimale praktikale. Minu pärast võiksid kas või Auvere elektrijaam või mõned teised juhitavad tootmisvõimsused olla CO2-kvoodi vabalt market maker'id. See võimalus on täiesti olemas," kinnitas Vainola.

Ta lisas, et Auvere omahind või vähemalt muutuvkulud ilma CO2-ta jääksid 50–60 euro juurde megavatt-tunnist.

"Euroopas on see võimalus olemas, Saksamaa ja Poola on seda kasutanud, mingil põhjusele meie mitte," lausus Vainola.

Ehkki Auvere töökindlus ei ole olnud hea ja see on projekteerija-ehitaja viga, on Ida-Viru insenerid teinud Vainola sõnul väga head tööd ja tõstnud töökindluse 60 protsendilt 90 protsendini.

"Äkki me peakski keskenduma sellele, et Auvere oleks market maker, kes püsivalt, ilma üles-alla koormamata, oleks turul näiteks oktoobrist aprillini," pakkus ta välja. "Võib-olla oleks meil põhjust rajada mõni uus põlevkivil hübriidelektrijaam, mis kasutaks näiteks 50 protsenti põlevkivi ja 50 protsenti meie enda madala kvaliteediga puiduhaket. Need oleksid aspektid, mis tooksid turule lisatootmist ja seda suhteliselt kiiresti."

Eestis, erinevalt Poolast, pole olnud poliitilist ambitsiooni ega soovi endale erisust küsida, kuid Vainola märkis, et kui pidada silmas energia koguhinda, vajalikku infrastruktuuri, tarbimismahtu ja varustuskindlust, siis oleks väga lihtne paar-kolm stsenaariumi läbi arvutada.

Põlevkivienergeetikale on liiga tehtud

"Keegi peaks Eesti vabariigis võtma selle peaenergeetiku ja peaökonomisti rolli, et majanduslik aspekt prevaleeruks poliitilise ideoloogia üle," nentis ta. "Nii jõuaksime selleni, et Eesti turule mahuks täna nii juhitav tootmine, olgu see põlevkivil või biokütusel ehk puiduhakkel, kui ka taastuvenergia."

Vainola hinnangul on põlevkivienergeetikale liiga tehtud ja Eesti vajaks teatud tootmisvõimsusi. Ta leiab, et varustuskindluse aspektist tuleks lõpetada lähiajal Enefit Powerile üle 60 miljoni euro maksmine 1300 megavati vanaraua elushoidmise peale.

"See ei ole mõistlik, see kulu ajas aina kasvab, aga varustuskindlus langeb. Täna on see 60 miljonit, homme-ülehomme juba 100 miljonit. Mõistlik oleks osa sellest, näiteks pool, anda ja kuulutada välja hange, et siia tuleks uued, maagaasi baasil olevad tootmisvõimsused, mis on palju rohkem hajutatud. See aitaks elektri kogukulu madalamale tuua," pakkus ta välja.

Vainola sõnul ei aita suure koguse tuuleenergia turuletulek elektri hinda allapoole tuua.

"Soome on selle läbi hammustanud: seal ei teki enam nii palju odavat tuulest tulevat elektrienergiat. Miks? Sest soomlased on hakanud oma kaugkütet elektrifitseerima. Kolme-nelja aastaga on Soomes kaugküttevõrkude juurde ehitatud 2000 megavatti elektrikatlaid, just selleks, et kasutada tuule ületootmisest tekkivaid madalaid hindu soojuse akumuleerimiseks," selgitas ta.

Vainola lisas, et naaberriigis järsku ületoodetud tuuleenergia ei too paraku meil püsivalt hindu alla. Vaja on nii juhitavaid võimsusi kui ka tuult.

"Kindlasti on Eestis kohta maismaatuule ressursside kasutamiseks, kuid mitmed teravatt-tunnid tuulde olukorras, kus regioonis on energiat üle, ei ole tõenäoliselt mõistlik. See on vaja läbi arvutada," tõdes ta ja pidas soomlaste ideed kaugküte elektrifitseerida heaks.

Suure hulga tuuleenergia lisandumine ei too hinda alla

Tuuleenergia võimsusi kõvasti juurde ehitades tekib olukord, kus müüme siis, kui hind on madal, aga ostame, kui see on väga kõrge.

"Kui vaatame, mis on tipuhinnad nii kõrgele viinud, siis põhjuseks on olnud see, et Soome hinnad on kõrged, Estlinkid on täis ja meil endal puudub vajalik osa tootmisest. Meil on siia vaja rohkem juhitavat tootmisvõimsust ja salvestust – see aitab tippe kärpida," lausus Vainola.

Ta märkis, et kogu Baltikum tarbib aastas kokku umbes 25 teravatt-tundi elektrit, Soomes aga 85. Ka lähiperioodil jääb Soome selles vaates kindlasti hinnategijaks, kuid tippe ja volatiilsust aitaks Vainola hinnangul ära hoida see, kui meil oleks turul market maker, me saaksime mingi erisuse, et ära kasutada, eelistatult tuua turule ka siinseid tootmisvõimsusi, panustada salvestusse ja võib-olla ka kaugkütet elektrifitseerida.

"Arvan, et ühel päeval on kaugkütteettevõtted ise õnnelikud, kui nad saavad sooja hinna kehtestamisel tururegulatsioonist lahti ja saavad keskenduda rohkem elektri turuhinnast tulenevale soojuskandjale. Sinna on aga veel pikk tee minna," ütles endine Eesti Energia tippjuht.

Ta lisas, et tal ei ole midagi tuumaenergia vastu, kuid meil on vaja ellu jääda ka järgmisel 10-15 aastal ning otsuseid on vaja teha palju kiiremini.

"Energeetikaeksperdina ma välistaksin selle, et me ei lähtu tehnoloogianeutraalsusest. Ärme keskendu ühele valikule, küll aga lähtume parimatest tehnoloogiatest, mis on täna tehnoloogiliselt kättesaadavad. Veelkord, meil on vaja elada järgnevad 10 aastat, me ei saa oodata helesinises unistuses, et kunagi tuleb mingi üliodav tuumatehnoloogia," rõhutas ta.

Kaaluda võiks merekaablit Rootsi tuumajaama

Vainola tõi välja, et Rootsi on hakanud oma tuumaenergiapotentsiaali uuendama ning ühe alternatiivina võiks kaaluda ka ankrukindlat merekaablit Rootsi tuumajaama. Ta märkis, et usutavasti oleks endale tuumareaktori ehitamisest odavam lahendus, kui Eesti läheks rootslastele ühte tuumareaktorisse näiteks 10–15-protsendilise osalusega osanikuks, need asjad tuleks aga läbi arvutada.

Heitkogustega kauplemise süsteemi (ETS) nimetas Vainola läbikukkunuks ja sõnas, et las nüüd Saksamaa ja teiste suurriikide poliitikud purevad selle kallal. Me ei saa Vainola sõnul maailma poliitikas toimuvaid muutusi ega sõdu ignoreerida, meil on vaja ellu jääda ja parem homne koju tuua.

Vainola hinnangul on aeg küps investeerida juhitavatesse võimsustesse ning kui saaks veel turu volatiilsust vähendada ning tuua Auvere või miski muu turule marketmaker'iks, küll siis tekiks ka pankadel neisse projektidesse selline usk, et neid rahastada.

"Andku kõigevägevam meile mõistust ja teotahet mitte olla nii passiivne, rääkida kaasa neil teemadel ja leppida kokku neis kolmes-neljas väga lihtsas ühisosas, et me ei teeks fataalseid otsuseid, mis viivad meid hukatusse homse tuleviku ees. Aega meil praktiliselt ei ole," ütles Vainola.

Ta lisas, et 2024. aasta andmete kohaselt moodustas EL-i globaalne CO2 jalajälg vaid umbes kuus protsenti kogu maailma omast. Selle kuue protsendiga kogu muu maailma vastu astuda on üsna keeruline ja kuna meil pole hõbekuuli, tuleb Vainola sõnul läheneda pragmaatiliselt.

"Keegi peab võtma vastutuse ja olema peaenergeetik ja peaökonomist, muidu me teeme valesid otsuseid," ütles Vainola, kuid märkis, et on selles osas, kas poliitikud suudavad selle võrrandi ratsionaalselt ära lahendada, pessimistlikult optimistlik. "Hoian pöidlad pihus, et aasta jooksul midagi tuksi ei keerataks."