Viimaste aastate jooksul on valitsus poliitiliste sammudega signaliseerinud põlevkivienergeetika sulgemist. Selle kohta on Reformierakonna valitsus teinud siduva lubaduse Euroopa Komisjonile ja samasugune ideoloogia on energiamajanduse arengukavas ning valitsuse omanikuootustes Eesti Energiale: elektritootmise vähendamine, seejärel turul osalemise keelamine.

Seda põhjendatakse kliimapoliitika ning sellest johtuva maksustamispoliitilise konkurentsivõimetusega.

Eesti on energiavaesuses riik, mille kriitilise selgroo moodustab oma juhitav tahkekütusel elektritootmine. See on reaalsus.

Valitsuse kava on viia Eesti energeetika sisetarbimise mahus taastuvelektripõhiseks. Juhuelektripõhise süsteemi reserviks plaanitakse rajada ennekõike gaasielektrijaamu. Selles raamistuses tuleb vaadata ka lahkuva valitsuse energeetikavaldkonna üksikotsuseid, millega soovitakse oma agendat viimasel hetkel kehtestada ka valimiste järel. Maismaatuuleparkide oksjon 1–2 teravatt-tunni mahus. Lisakoormus tarbijatele kuni 240 miljonit eurot.

Loobutud pole ka meretuuleparkidest, valitsuse otsusel avatakse neljandas kvartalis nende garantiimeede, millega soovitakse riigile tulevikuks pikaajalised kohustused võtta. Tingimusi me ei tea.

Sellesse joonisesse asetub loogiliselt ideoloogiline soov muuta põlevkivielektri tootmise jätkumise võimalus strateegiliselt keerulisemaks.

See, et Eesti Energia müüs maha Uus-Kiviõli kaevandusloa kaeveõiguse, on pikaajalise vaatega energiapoliitikat mõjutav otsus, mille raami on asetanud valitsus. Absurdne on valitsuse esindajatel rääkida, et nemad ei tea sellest midagi.

Eesti Energia nõukogus istuvad muuhulgas Kristi Klaas, rohepöörde asekantsler kliimaministeeriumist, kes kliimaseaduse ettevalmistamisel on ju juhtinud põlevkivienergeetika sulgemist kui asja iseeneses. Eksperdina on nõukogus ka rohepöörde energiaspetsialist Anna Broughel, kes samuti on nõudnud avalikult põlevkivienergia lõpetamist. Teisisõnu ongi energiaettevõte komplekteeritud inimestega, kelle jaoks on probleem ettevõtte jätkusuutlik tegevus energiajulgeoleku tagamisel. Rahandusministeeriumit esindab nõukogus samuti kõrge ametnik, kes loogiliselt viib ellu omaniku poliitikat.

Viru Keemia Gruppi ei saa eraldivõetuna selles tehingus kuidagi süüdistada, nad kaitsevad oma ärihuvisid ning põlevkiviõli on olnud edukas eksporditoode. Kindlasti peab ka neil olema tagatud ressursibaas.

Valitsus on viimastel aastatel seda valdkonda pidevalt destabiliseerinud ning kavandab oma visioonis selle sulgemist. Riigil on aga pikaajalised energiapoliitilised huvid aastakümnete vaates. Praegu valitseb selles jätkuv segadus, mida on oma protestis nentinud ka tööandjate keskliit.

Meil on mitu põhimõttelist muutujat.

Esiteks, ärme eeldame, et ideoloogiapõhine energeetikapoliitika Eestis jätkub. See on viimaste aastate segaduses demonstreerinud oma läbikukkumist. Selle pealesurutud raami muutmine eeldab uue tegevuskava koostamist, mis tagab Eestile energiajulgeoleku, juhitavate võimsuste vajaliku mahu ja konkurentsivõimelise hinna.

Teiseks puudub valitsusel igasugune käsitlus Eesti rahvuslikest energiahuvidest Euroopa tasemel.

Poleemika Euroopa heitmekaubanduse üle on sisuline, samamoodi jätkumine ei ole mõistlik. Erinevad riigid pakuvad välja oma lahendusi ning samal ajal muudavad siseriiklikke reegleid olemasoleva süsteemi sees. Peame oma energeetilistes valikutes seda arvestama.

Valitsuse soov muuta oma energiapoliitika pöördumatuks just võimaluste tapmisega pikas vaates on kohatu ning tekitab suuri täiendavaid riske tulevikuks.

Millega siis praegu tegeletakse? Esiteks juhuelektri vallas täiendavate kohustuste võtmisega. Teiseks põlevkivienergeetika tasalülitamisega. Lisaks ka vastakate signaalide saatmisega energiasektorile. Valitsuse esindaja teatas muuhulgas sel nädalal, et Estlink 3-e ei pruugigi olla mõistlik rajada. See avaldus energiaühenduste kohta on üllatav ning vajab seletust. Kogu valitsuse energiapoliitikat on saatnud tõmblemine, mis muutub üha intensiivsemaks.

Nüüd konkreetsest tehingust Uus-Kiviõli kaeveloa äraandmise kohta.

Olen põhjalikult vestelnud energiaekspertidega selles küsimuses. Valdav arusaam on, et nii pikaajalise mõjuga otsuse tegemine sellisel kujul oli taktikaline otsus, mis ei arvesta pikaajalist strateegilist vaadet.

Seda tajutakse valitsuse poliitikavaliku paratamatu jätkuna ja selle otsuse eest kannab vastutust valitsus. Jutt sellest, et valitsus ei tea midagi, ei päde. Kui ei teata, mis riigis toimub, siis tuleb amet maha panna. Tegelikkuses on nad muidugi ju ise selle poliitikaootuse sedastanud, mida nüüd Eesti Energia on etteantud raamis asunud jõustama.

Viidatud on kaeveloa tähtajalisusele. Seegi ei päde. Kaevelubasid võib minister viie aasta möödumisel tühistada maapõueseaduse alusel, kuid ei pruugi seda teha. Ka kaeveloa võõrandamisele peab minister nõusoleku andma.

Valitsuse allesjäänud kuud kujutavad endast riski paljudes strateegilistes valdkondades. Seda just pikaajalise destabiliseeriva mõju tõttu. Neljapäeval andis riigi eelarvenõukogu teada meie riigi rahanduse jätkusuutmatusest.

Minu sõnum on nii Eesti Energiale kui ka ametnikele: Reformierakonna valitsuse poliitiline mandaat on kustumas. Läbikukkunud poliitika jätkumise eeldus ei ole kuidagi mõistlik pikaajaliste otsuste tegemiseks.