Riigikogu korruptsioonivastane erikomisjon, mida veab tänane opositsioon, mis aga reitinguid uskudes võib märtsivalimiste järel hakata ka riiki juhtima, arutas eile avalikul istungil Uus-Kiviõli kaevevälja kaevandusloa müügi otsuse kujunemist. Sisulist muret väljendas Tööandjate Keskliidu juht, eelmine Eesti Energia juht Hando Sutter. Tema hindas, et see müük ehk strateegilise ressursi loovutamine Uus-Kiviõlis seab ohtu riikliku varustuskindluse olukorras, kus Eesti Energia on samal ajal otsustanud sulgeda ka Narva karjääri. Põlevkivi jäädakse väljama ainult Estonia kaevandusest, kus on ressurssi ligikaudu 60 miljonit tonni. Kuidas vastate?

Siin on kokku pandud mitu asja. Uus-Kiviõli keskkonnaluba, mis sisaldab ka kaevandamisõigust, võõrandamine toimus eelmise aasta oktoobris. Sellel tehingul on üks põhjus ja ka Narva karjääri sulgemisel on tegelikult majanduslikult mõistlik põhjendus. Alustan Narva karjäärist ehk vastamisega tagantpoolt ettepoole. Narva karjääri sulgemise tingis olukord, kus meil on põlevkivivajadus väga suurelt langenud ja nähtavas perspektiivis me hüpet ei näe. Eesti Energial on olemasolevates kaevandustes piisav põlevkiviressurss. Täna me ju käitame Narvat veel enne sulgemist, sulgemise plaan on alles ette võetud, ja ka Estonias, et tagada kõik varustuskindluse ja õlitootmise küsimused.

Vaadates meie olemasolevate kaevanduste ülalpidamiskulusid ja põlevkivimahu langemist – just hiljuti käis ajakirjandusest läbi, et Eesti Energia kaevandas eelmisel aastal vähem kui VKG ehk 3,4 miljonit tonni –, on meie kulud selle mahu juures väga kõrged. Meie põlevkivi omahind on väga kõrge ja omahinnast sõltub meie konkurentsivõime, elektri hind ja muu selline. Me peame viima põlevkivi omahinna alla ja seda saame teha ainult siis, kui fokusseerime ühte, Estonia kaevandusse: viime mahu üles, hoiame kulud koos ja viime põlevkivi omahinna alla. Paratamatult on täna turul Eesti Energia kaevandatud põlevkivi omahind kõige kõrgem. Me tahame sellega tegeleda ja seetõttu on Narva karjääri sulgemine tänasel hetkel majanduslikult põhjendatud.

Mis puudutab aga põlevkivi jätkumist, siis siin on käinud läbi hinnangud, kus aetakse sassi põlevkivi kulu – see tähendab, et põlevkivi maalt väljatoomine maksab 30 eurot tonn. Keegi turul ei ole nõus maksma 30 eurot tonnist, see tuleb väärindada ja seda saavad teha ainult väga vähesed ettevõtted.

Hando Sutter eile istungil ka kirjeldas, et kui tonni hind on 30 eurot, siis sedapidi saab arvutada, et Uus-Kiviõlist kaevandusloaga väljata lubatud põlevkivi väärtus on 1,8 kuni 2,7 miljardit eurot. Sellest võis kuulaja ja jälgija aru saada, et Eesti Energia oleks võinud ju ise selle põlevkivi sealt väljata ning müüa VKG-le aastate jooksul kahe miljardi euro eest.

Jah, oleme seda proovinud, keegi ei osta põlevkivi 30 eurot tonn. See on kulu, mis tähendab, et kui me selle põlevkivi maalt välja tooksime, peame leidma kaks miljardit eurot, et seda perioodi jooksul teha, aga meil seda raha ei ole. Enne seda tuleb teha 300 miljoni suurune investeering, sest see on kõige kaugem kaeveväli. Ma oleksin väga rõõmus, kui keegi annaks mulle väikse vihje, kuhu ma saaksin selle põlevkivi müüa. Mul on hetkel laos kolm miljonit tonni – kui ma müüksin selle ära, teeniksin 75 miljonit eurot, mis oleks täna Eesti Energia majandustulemustele väga suur tugi. Seda ostjat ei ole. Lähtume sellest, et ärme aja sassi kulusid ja tulusid. Seda põlevkivi saavad väärindada teatud ettevõtted. Selle 30-eurose tonnihinna juures me peame olema turul konkurentsivõimelised õlitootmisega . Alles detsembrikuus oli Brenti hind 60 dollarit, mis tähendab, et me peame veel ülal hoidma ka inimesed ja ümbertöötamise. Seda hinda ei maksa turul mitte keegi, ärme aja sassi kulu ja tulu.

Millise rahalise kokkuhoiu annab siis ettevõttele jätkamine ainult Estonia kaevandusega? Kui palju kaevureid olete nüüd sunnitud või teistpidi öeldes, saate koondada ja kui palju kaevureid alles jääb?

Me sihime oma vajaduste järgi sellist põlevkivi kuluhinda, mis on välja toodud alumise piirina, mida ka Hando Sutter ütles – 20 eurot on meie siht. Täna me oleme üle selle, aga selle me tahame saavutada. See annab meie õli- ja elektritootmisele konkurentsivõime, et saaksime elektrijaamadele rohkem töötunde ja suudaksime hoida õlitootmise pikaajaliselt stabiilsena. Kui me täna käitame mõlemaid kaevandusi osakoormusega, on meie kulud kõrgemad ja see on põhjus, miks me sulgeme Narva kaevanduse. Tahan siin korrigeerida ka seda, et Estonia kaevanduse sulgemine oleks meile tähendanud kaevanduse uputamist, mida hiljem kasutada ei saa. Narva põlevkivivaru on kasutatav kas siis 20 või 30 aasta pärast, vastavalt vajadusele. Seega on vale väide, et seda ei saa kasutada. Narva kaevevälja põlevkiviga ei juhtu mitte midagi. Tõenäoliselt upuvad ära mõned transporditeed, mis on taastatavad. Lisaks kasutab kaitsevägi Narva kaevevälja ala oma polügoonina ja saavad seda nüüd teha suuremas mahus kui praegu, mis tõstab ka riigikaitse harjutusvõimekust.

Meenutan lähiajalugu. Reformierakonna valitsus seadis 2023. aasta valimiste järel võimule tulles koalitsioonileppes eesmärgiks, see on mustvalgel kirjas, põlevkiviressursi täieliku eraldamise Eesti Energiast ja kavas oli ka Elektrilevi täielik eraldamine Eesti Energiast. Tänaseks me teame, et Reformierakond on täielikust Eesti Energia tükeldamisest loobunud, nüüd on kirjutatud ja koostatud uus koalitsioonilepe, mis enam neid asju ette ei näe. Aga see taust paneb mind teema arengut jälginud ajakirjanikuna ikkagi küsima: kas see Uus-Kiviõli kaeveõiguse müük VKG-le on osalises vormis põlevkiviressursi Eesti Energiast eraldamise elluviimine?

Ei, kindlasti mitte. Nagu ma ütlesin, on põlevkivi kaevandamise eraldamisel Eesti Energia grupist majanduslik põhjendus. Minu sõnum ka alguses, kui see jutuks oli, oli väga positiivne: sinna tuleb teha väga suuri investeeringuid ja ettevõtte vaates on kaevanduste ülalhoidmine väga suur koorem. Ainuke mure sellega oli see, kuhu jõudis ka riik, et seda kivi ei ole kellelegi müüa peale Eesti Energia, kuna tema omahind on võrreldes teiste kaevandajatega kõrgem. See on meie tänane olukord. Sa võid ju selle võtta, monopoliseerida, aga sa pead suutma selle kivi ka ära müüa. See tegelikult ei tööta sellel kujul. Mida me täna teeme, on optimaalse kaevanduskulu otsimine, et suudaksime põlevkivi väärindada – see on põhiline küsimus.

Ettevõtteid, kes seda täna teha suudavad, on vähe: Eesti Energia, VKG ja Kiviõli Keemiatööstus. Nemad suudavad täna turule müüa põlevkivist väärindatud ressurssi. Kahjuks peab tunnistama, et Eesti Energia on neist kõige kallim ja meil on sellega kõige suuremad väljakutsed ehk me peame saama põlevkivi omahinna alla. See tähendab efektiivset kaevandamist, ega ju kivi maa all ei ole väärtus ega strateegiline ressurss.

Lisan Uus-Kiviõli keskkonnaloa või kaeveloa juurde veel seda, et Eesti Energia sai Uus-Kiviõli kaeveloa aastal 2010. Siis see võeti ära, aastal 2019 saime selle mäeeraldise kohta uuesti. Siis olid pikad kohtuvaidlused, kus tehti selle mäeeraldise jagamine üheks ja kaheks kolmandikuks. Põhiline probleem selle mäeeraldise juures oli see, et aastane kaevemaht oli kuus miljonit tonni. See tähendab seda, et seal kahele ei jätku: VKG vajab viis miljonit tonni ja Eesti Energia vajab viis miljonit tonni. Neli aastat tagasi me tegime taotluse tõsta seda aastast kaevemahtu, neli aastat on seda menetletud ja see ei jõudnud kuhugi.

Kui see kaevemäär oleks tõstetud mahule, kus VKG oleks saanud kahe miljoni asemel viis või kuus miljonit, ei oleks meil seda probleemi olnud. Aga teine pool sellest on, et kaeveluba antakse viieaastase tähtajaga. Kui me viie aasta jooksul kaevandamisega ei alusta, antakse luba riigile tagasi – see võetakse ära, sest tegelikult ei ole vajadust. Ka Hando Sutter ütles eile, et Eesti Energial ei ole kunagi olnud plaanis Uus-Kiviõlis kaevandama hakata, seda hoiti nagu varu. Aga seaduse järgi varu hoida ei saa, enne kui sa kaevandama hakkad. Meie tegelikud valikud olid, kas anda kaevandusluba ära või anda see majandusliku tehinguna üle VKG-le. Me valisime selle variandi, kus me suutsime teenida ka raha.

Eile, Riigikogu korruptsioonivastase erikomisjoni istungil kinnitasid Eesti Energia nõukogu mõlemad kohal olnud liikmed, nii nõukogu juht Anne Mere kui ka Kaur Kajak, et mingit poliitilist suunist Uus-Kiviõli kaeveõiguse müügiks ei ole tulnud. Nad kirjeldasid, et juhatus küsis selleks müügiks nõukogult mandaati 2025. aasta kevadel. Seda arutati nõukogus mitu korda, aga üldkoosolekut, kelleks on rahandusminister Jürgen Ligi, nõukogu kinnitusel arutellu ei kaasatud, sest see ei olnud vajalik. Niisiis eile kirjeldati, aga teie kui Eesti Energia juhatuse esimees – teile öeldi, et juhatuselt tuli ettepanek seda kaeveõigust müüa. Kas teil äkki tuli poliitikutelt kas või vestluse vormis soovitus, et näete, VKG on hädas, müüge see kaeveõigus VKG-le?

Me saame poliitikutelt väga palju erinevaid soovitusi, aga see ei ole see, millega me arvestame igapäevases tegevuses, vaid me lähtume majandustulemustest. Ainuke soovitus, mida ma selle kolme aasta jooksul olen kuulnud, on see, et Eesti Energial on liiga palju kohtuasju. Üks kohtuvaidlus oli ka Uus-Kiviõli põlevkivikaevanduse käsitlemine VKG-ga. See on olnud pidevalt teemaks: me oleme konkurentsiametis, me oleme kohtus ja me kulutame väga palju aega. Oleme püüdnud seda lahendada erineval kujul. Tegelikult tulenes see ettepanek, mille me 2025. aastal tegime, sellest, et me kaotame selle kaeveloa juhul, kui me kaevandamist ei alusta. Me oleme täna teinud koostöölepingu VKG-ga, aga vaidluse tõttu võib see koostööleping muutuda tühiseks. Oleme sellest sõltuvuses ja me kaotame selle kaeveloa nii või teisiti. See vaidlus on mõttetu, kuna Eesti Energia ei vaja täna põlevkiviressurssi – meil on õlitootmise varustuskindluse tagamiseks põlevkiviressurssi piisavalt. Selles osas lähtus juhatus majanduslikest põhjendustest pluss vajadusest vältida tühiseid vaidlusi ja kulutusi kohtus käimisel.

Aga ma ei saa täiesti aru, kas mõni selline vestlus ikka on olnud, et mõni poliitik tuleb ja ütleb, et VKG-l on probleem, äkki saate aidata?

Ei, meilt on küsitud, miks te vaidlete igal pool kohtus. Selliseid vestlusi on olnud. See on meie olukorra situatsioonist lähtuvalt tehtud pragmaatiline otsus, eelkõige majanduslikust olukorrast. Me kindlasti ei lähe lähima 20 aasta jooksul investeerima 300 miljonit – meil ei ole seda raha, et avada uus kaevandus. Seaduse mõistes tähendab see, et me peame vältima JOKK-skeemide tegemist, kus me teeme seal näilist kaevanduse avamist 20 aastat. See ei ole seaduse sooviga vastavuses. Kui poliitikud Riigikogus ja korruptsioonivastases komisjonis näevad, et sellist varu peaks hoidma, siis palun tehke seaduses võimalus, et me ei peaks hakkama seadusega trikitama, hoidmaks kaeveluba üle selle aja, mis me seda tegelikult ei vaja.

Just. Ka eile Riigikogu komisjoni istungil tõstatas Anastasia Kovalenko-Kõlvart küsimuse, et kuidas Eesti Energia tuleb toime, kui märtsivalimiste järel tuleb võimule tänasega võrreldes teistsugune koalitsioon – koalitsioon, mis suunab teie ettevõtet põlevkivi energeetikas praegusest hoopis suuremas mahus kasutama. Seda olukorras, kus te olete Narva karjääri kinni pannud ja Uus-Kiviõli kaevandamise õiguse ära andnud. Kas see teeb teile Eesti Energia tegevjuhina pikaajaliste plaanide tegemise kuidagi keerukaks, et valimiste tulemusel võib poliitiline suund muutuda?

Kindlasti. Olen näinud oma kolmeaastase karjääri jooksul kolme rahandusministrit, kõigiga on saanud koostööd teha. Me lähtume pikaajalisest vajadusest. Tervitan Anastasia Kovalenko-Kõlvarti vaadet, et tulevasel võimalikul peaministril on plaane põlevkivikasutuse suurendamisega. Meie teeme seda iga päev. Me püüame seda maksimeerida seda. Juhul, kui peaministril on poliitiline võim muuta turutingimusi või vabastada Eesti Energia kasumiootusest, siis need kõik aitavad sellele kaasa. Aga tänase seisuga ei ole meil põlevkivikasutusega aastani 2040 olemasolevate kaevanduste piires probleeme. Me saame kõik varustuskindluse ja õlitootmise küsimused lahendada. Selle teekonna jooksul on väga palju regulatiivseid teemasid, nii et mul on hea meel, kui peaminister liitub selle regulatsioonide parendamise tööga. Meil on sellega väga-väga palju tegemist. Aga täna me püüame maksimeerida põlevkivi kasutust ja väärindamist nii palju, kui me saame.

Täna on turg väga volatiilne. Võin kuulajatele öelda, et alles detsembrikuus olime olukorras, kus mõtlesime, et sulgeme kaks õlitehast, kuna õli hind kukkus alla 60 dollari barrelist ehk Brenti hind langes. Täna on olukord loomulikult parem, aga pikaajalised hinnakõverad sellist hinna paranemist ei näita. Me jääme paratamatult tavanaftatootmisega konkurentsiolukorda, kus me peame olema konkurentsivõimelised. Ja kui peaministri poolt tuleb selle üle erinevat abi, oleme me ainult rõõmsad.

Tallinna Tehnikaülikooli professor Alar Konist hindas sel nädalal Vikerraadiole antud intervjuus, et erafirma VKG otsus omandada Eesti Energialt põlevkivi kaevandamisõigus näitab, et erainvestoritel on usk sellesse, et põlevkiviõli tootmine Eestis saab veel aastakümneid jätkuda. Saab jätkuda 30 aastat, saab jätkuda ka peale 2050. aastat. Kas teie jagate seda optimismi, et põlevkivi kasutamine õli tootmiseks võib Eestis jätkuda ka aastal 2050 ja hiljemgi?

See on väga kompleksne küsimus. Loomulikult me ju ehitame alles uut õlitehast ja homme on pidulik päev, kus me stardime selle õlitehasega – see näitab, et me selgelt usume. Küsimus on keerulisem. Kindlasti on meie põlevkiviõlil maailmas turgu aastani 2050. Kuid vaadates täna tulevaid ja muutuvaid regulatsioone – aastal 2023 – ning teistpidi seda, et VKG juht Ahti Asmann ütles, et omade piirangutega Uus-Kiviõli kaevanduse avamine on neile sisuliselt elu ja surma küsimus. Nii et tegelikult oli see nende jaoks lähiperspektiivis ärijätkuvus, meie jaoks on küsimus pika perspektiivi uskumises.

Kõige suurem väljakutse Eesti põlevkiviõlitööstusele täna on CO2 tasuta kvootide võimalik kadumine alates aastast 2030 ja praeguse plaani järgi peaksid need aastaks 2035 kaduma. Kui siin muutust ei toimu, siis põlevkiviõli tootmine kaob ära, ma ütlen veelkord. Ilma tasuta kvootideta või CO2 kulu lisamisel meie põlevkiviõli hinnale oleme me maailmaturul täiesti konkurentsivõimetud. Me konkureerime maailmaturul, mitte Euroopa Liidus, ja siin on see vahe. Ja kui sinna lisatakse CO2 kvoot, siis lõpeb põlevkiviõli tootmine Eestis 2035. aastal kõigil tootjatel kahjuks. Siin ei ole mitte midagi teha, see on puhas turuloogika. Kui me leiame siia leevenduse ja regulatsioonid muutuvad – mille osas on täna regulatiivne risk –, siis kindlasti põlevkiviõli tootmine jätkub Eestis ka peale 2040. aastat.

Seega teie jälgite praegu tähelepanelikult Euroopa Liidus käimas olevat diskussiooni heitmekaubanduse süsteemi ETS võimaliku muutmise või tähtaegade pikendamise osas?

Jah, kindlasti. Elektritootmist mõjutas see palju, aga põlevkiviõlitootmisele on tänase seisuga pandud piir tasuta kvoodi eraldamistele ja see mõjutab põlevkiviõlitootmist väga. Ma siin siiralt loodan, et Eesti ametnikud ja poliitikud teevad oma parima, et see pikeneks ja see muutus ei tuleks jõusse. Vastasel korral lõpeb meil põlevkiviõli tootmine väga kiiresti.

Eesti Energia strateegia Hando Sutteri ajal nägi ette põlevkivist elektri tootmise lõppemist aastaks 2030 ja õli kui kütuse tootmise lõppu aastaks 2035. Seejärel pidi Eesti Energia jätkama põlevkivist kemikaalide tootmisega. Kas näete muutunud oludes vajadust strateegia muutmiseks? Ma saan aru, et praegu sellist mustvalget uut strateegiat konkreetsete uute aastaarvudega teil ei ole, kas tuleb?

Meil on strateegia konkreetsete arvudega ja eesmärk on ettevõtte kasumlikkuse parandamine. Kõik see keemiatööstuse muutus sõltub väga palju sellest, kas põlevkiviõli on võimalik toota või mitte. Oleme vastavalt Eesti Energia otsusele aastast 2022, mil mina veel ei olnud ametis, analüüsinud rafineerimistehase projekteerimist. See äriplaan ei õnnestu. Ütleme ausalt, tänases turuolukorras keemiatööstuse muutus tasuva tehnilise lahendusena ja majanduslikku tasuvust arvestades ei tööta.

Selle rafineerimistehase kohta tahan ka kohe küsida. Me ju näeme, mis praegu toimub: Hormuzi väin on suletud, naftabarreli hind on üle 100 dollari. Mis siis saab, kui see ongi uus reaalsus, barreli hind jääbki 100 pluss dollarit ja konflikt jääbki sinna aastateks kestma? Olete arvutanud, millise barreli hinnataseme puhul tasuks ikkagi uuesti lauale võtta selle rafineerimistehase analüüs? Kunagi oli ju VKG ja Eesti Energia ühisanalüüsi puhul jutuks lausa kodumaise autokütuse tootmise võimalus. On seal mingi naftabarreli hinnatase, millest alates see muutuks mõistlikuks, või millest see sõltub?

Püüan kuulajale selgitada, et rafineerimistehased on erinevad. See, et toota Eesti põlevkivibensiinist ja -õlist kodumaist kütust, oli arutluse all aastal 2015 ning see langes ära samuti hinnakonkurentsi ja kalliduse tõttu. Seal on lisaks ka veel keskkonnanõuete piirangud ja sellist puhast kütust on rafineerimisega väga raske odavalt saavutada. Usun, et see ei tule tänu keskkonnanõuetele tagasi isegi hinnasobivuse korral. See rafineerimistehas, millest ma enne rääkisin, oli mõeldud põlevkivibensiinile, millest me moodustaksime keemiatööstuse lähteaine. Selle hinnanguline investeering on miljard eurot ja sinna ei ole võimalik tulu saavutada, nii et see on tänane seis. Nii et neid rafineerimise variante on erinevaid. Kütust on võimalik töödelda nii autokütuste suunas kui ka keemiatööstusele, sõltuvalt puhtusastmest. Aga need on väga keerulised protsessid. Põlevkiviõlil on oma eripära võrreldes loodusliku toornaftaga: meil on seal väga palju lisandaineid, mis on vaja keemiliselt eraldada. See on väga kallis protsess, enne kui me saavutame vajaliku puhtuse. See on põhjus, miks see ei ole tänasel hetkel perspektiivikas.

Nii et isegi barreli hind 100 või 150 ei aitaks?

Ei, sellel teemal ei aita.

Kas näete vajadust, et uue õlitehase – mis te ütlesite, homme panete esimest korda käima –, keskkonnaluba tuleks ümber vaadata? See luba tegelikult sunnib ju tootmise lõpetama aastaks 2035. Kas seda tuleks pikendada, kui poliitilised olud peaksid muutuma ja seda võimaldama?

Aasta 2035 on regulatiivselt väga kaugel. See annab meile täna võimaluse käituda nii, nagu ma mainisin: meil on veel regulatiivne risk CO2 kvootide kadumisega. Kui need kvoodid ära kaovad, ei ole mitte mingit põhjust seda keskkonnaluba pikendada. Ajutine keskkonnaluba on praktika, mida selle käitise puhul rakendati. See tähendab ka seda, et me saame küsida järgmise ajutise keskkonnaloa – seda protsessi alustame vastavalt menetlustähtaegadele. Ma ei näe selles probleeme, et seda täna ülevõimendada, see ei ole meie õlitehase tasuvusel iseenesest probleemiks.

Meie põhiline probleem on tegelikult põlevkiviõli tootmise regulatiivne keskkond. See on kõikidel põlevkiviõlitootjatel. Me tõstame täna uue õlitehase käivitamisega Eesti põlevkiviõlitoodangut veel 250 000 tonni võrra. Nii et see on äärmiselt oluline, vaatame seda kompleksperspektiivis ja alustame uue keskkonnakompleksloa taotlemist selle menetlusaja vaates. Täna ei ole meil ühtegi takistust käitamiseks ja raha tagasiteenimiseks keskkonnakompleksloa piirangute tõttu, nii et sellega ei ole täna probleemi.

Eesti Energia põlevkivielektrijaamad pääsevad vähe elektribörsile, kuna elektritootmise omahinnale lisandub süsinikukvoot, mis jaanuaris oli üle 90 euro tonni kohta. Täna on see 74 eurot tonni kohta. Millise hinnataseme see teeb, millega Auvere elektrijaam pääseb börsile, ja mis on see hinnatase vanemate jaamade puhul?

See hinnatase... te näete ka nendest pakkumistest, mis Nord Pooli börsile lähevad. Kuulajatele selgituseks ütlen, et see on muutuvkulude ehk kütusekulu baasil tehtud hinnastamine. Täna on see ligikaudu 100 eurot või veidi alla 100 euro megavatt-tunni pealt – see on hind, millega Auveret suudame pakkuda. CO2 hind seal 90 ja 70 euro vahemikus – täna on see 75 – on suhteliselt väikese mõjuga. Auvere kasutab kombineeritud kütusesegu, milleks on õlitootmise jääk uttegaas, 30 protsenti biomassi, mis on CO2-vaba, ja ülejäänud pool on hinnanguliselt põlevkivi – sellest moodustub omahind. Nii et meie tundlikkus CO2 suhtes on võrreldes gaasijaamaga suur. See tähendab seda, et leevendus allapoole annab meile parema konkurentsivõime kui gaasijaamadele.

Toome mõne näite. Praegu on ka hinnalae võimalus arutelu all. Euroopa Komisjon ma tean, ei toeta seda, aga mõned liikmesriigid toetavad. Oletagem, kui hinnalagi oleks näiteks 50 eurot CO2 tonni kohta, siis kui palju see aitaks tänasest rohkem põlevkivielektrit börsile, millisest hinnatasemest?

Jah, tinglikult võime seda öelda. Ütleme seda, et gaasielektrijaamad on need, mis elektriturul hinda teevad. Gaasi CO2 intensiivsus on võrreldes põlevkiviga 2,5 korda madalam. Ehk siin on see CO2 hinnavõimendus ja mõju päris suur. Selline katus aitaks meid põlevkivielektrijaamu – Auveret ja Balti elektrijaama kaheksandat plokki –, kus meil on hübriidkütus, hoida gaasielektrijaamadega konkurentsivõimelisena. Selles mõttes oleks sellest kasu. Aga tegelikult ikkagi, kui me vaatame CO2 emissioone elektritootmiskulude osas, on need väga suured. Me võib-olla jõuame sinna 80 euro piirile, aga mitte rohkem, nii et selles mõttes on mõju siiski piiratud.

Ja teine asi selle juures on see, et meie õlitootmine ja selle suurendamine suurendab uttegaasi kogust. Uttegaas annab meile elektritootmiseks efektiivsema väljundi kui puhta põlevkivi põletamine. Meie tänane vaade on võimalikult vähe kasutada otse põlevkivi põletamist ning maksimeerida uttegaasist elektritootmine juhul, kui turuhind seda võimaldab – see on tegelikult suund, kus me suudame hinda alla viia. Ja kuulajatele ütlen veel, et tänane õlihind, mis viib hinnad üles, tõstab ka eksponentsiaalselt põlevkivi ressursitasu. Selle mõju tabab kahjuks ka põlevkivielektritootmist. Õlitootmise mõistes suudame teenida ka maksutulu, aga see tabab elektritootmist: isegi kui CO2 kvoot langeb, siis ressursitasu tõstab teistpidi põlevkivi omahinda üles, nii et elektri omahind jääb suhteliselt sarnasele tasemele.

Käima on läinud juba valimiskampaania märtsis 2027 toimuvate Riigikogu valimiste eel ja selle käigus on mitme populaarse erakonna juhtidelt tulnud ettepanek ehitada kõigest hoolimata uus põlevkivielektrijaam ehk Auvere 2. Seda hoolimata ka äsjasest intsidendist, kus Auvere korstent tabas sõjadroon ja kaitseväe juhataja selgitas, et Vene piiri läheduse tõttu on Auveret sisuliselt võimatu kaitsta. Seda on ajaloos ka varem juhtunud, et poliitikud on kohustanud kontserni ehitama uut põlevkivielektrijaama vastu Eesti Energia kontsernijuhi tahet. Sandor Liive nõudis siin lausa protokollimist, et tema on selle vastu, aga kuna omanik nõudis, siis ta hakkas seda ehitama. Mis mõtteid teis Eesti Energia tänase juhina tekitab, kui kuulete poliitikutelt ideed: ehitage veel üks põlevkivielektrijaam?

Sandor Liive lähtus oma eriarvamuse protokollimisel majanduslikust kaalutlusest ja sama kehtib tänasele juhatusele, see ei ole erinev. Kui me peame tegema otsuse, mis ei ole majanduslikult põhjendatud, siis kindlasti tulevad need eriarvamused sisse ka minu poolt. Seda juhul, kui leitakse lahendus majanduslikult põhjendamata põlevkivielektrijaama investeeringuks. Meil on täna 1300 megavatti põlevkivi tootmisvõimsust. Osasid neist plokkidest me kasutame ainult 30 tundi aastas, nii et meil on täna ka kasutamata ressurssi.

Kui põlevkivielektrituru konkurentsi suurendamiseks leitakse regulatiivne lahendus, saab ka olemasolevaid elektrijaamu rohkem kasutada. Ei pea investeerima uude jaama, mille Auvere omahinnas oli 600 miljonit, kuid mis tänase seisuga ligineks tõenäoliselt miljardile eurole. Selle tasuvus on alati küsitav. Kui see on poliitiline otsus ja tuleb omaniku suunisena, siis me ehitame selle valmis.

See Auvere elektrijaam on silma paistnud tõrgetega. Välja on tulnud vahetada kõik soojusvahetid, siis lagunes ära soojusvaheti müüritis ja neid probleeme oli veel ja veel. Kui poliitikutelt peaks tulema nüüd see ebatõenäoline otsus, et ehitage Auvere 2, kas Eesti Energia on tellijana nüüd nii palju õppinud, et uue jaama ehitamisel tuleks see ilma konstruktsioonivigadeta?

Oleme kindlasti väga palju õppinud ja oleme ka Auvere töökindlust suutnud upitada 50 protsendilt sinna 85 peale. Jah, see müüritise lagunemine kümneaastase tähtaja jooksul on see, mida me oleksime võinud paremini ette näha, ennustada või ennetada. Ehk mida me oleme Auverest õppinud, on see, et seal on kriitilised komponendid. Põlevkivi on kriitiline kütus ja erinevaid elueahinnanguid tuleb vaadata kriitiliselt – kindlasti on need kasutuses lühemad, kui on planeeritud. Selles osas oleme teinud oma õppetunnid. Oleme uue elektrijaama ehitamiseks kindlasti paremini valmis, kui me olime eelmise puhul. Kogemust on arvesse võetud ja me oleme seda rakendanud ka tänase Auvere töökindluse tõstmiseks ning see liigub kindlasti paranemise suunas.

Keskerakonna esimees Mihhail Kõlvart pakkus välja, et uue põlevkivielektrijaama võiks ehitada Auvere kompleksist kaugemale, sisemaale, kus seda oleks võimalik paremini kaitsta kas või droonide eest. Kas te kujutate ette, et ehitada uus põlevkivielektrijaam kuhugi Eesti keskele, kus seda oleks parem kaitsta, ja vedada sinna siis põlevkivi Estonia kaevandusest näiteks raudteed mööda kümneid ja kümneid kilomeetreid? Oleks see võimalik?

Kõik on võimalik, küsimus on jälle hinnas. Kui me täna vaatame, on Uus-Kiviõli kaevanduse avamine meie jaoks kõige kaugem – 60 kilomeetrit – ja selle veomahu hinnalisa on nii suur, et see ei tasu ära. Sama on, kui me viime elektrijaama olemasolevatest kaevandustest eemale. Ikkagi on selle miljoni tonni põlevkivi liigutamine pika distantsi taha paras väljakutse. Eriti veel, kui ei ole raudteed ning tuleb luua kõik mahalaadimisvahendid. See tõstab elektrijaama investeerimiskulu veelgi kõrgemale: kui me räägime 800–900 miljoni suurusest kulust, siis sinna tuleb julgelt juurde veel mõned sajad miljonid.

Ja päris lõpetuseks. Kui kaitseväe juhataja ütles, et Vene piiri läheduse tõttu on kaitseväel sisuliselt võimatu kaitsta Auvere kompleksi üle piiri tulevate sõjadroonide eest rahuajal – ja sõja korral kaotame me Auvere elektrijaama kindlasti –, siis mida teie Eesti Energia juhina selles valguses teete? On teil üldse midagi teha? Kavandate te lokaalseid droonitõrjemeetmeid või oleks see ebarealistlik, kui ka kaitsevägi ütleb, et kaks kilomeetrit piirist ei ole võimalik kaitsta?

Jah, see on keeruline teema ja kõiki asju siin avada ei saa. Tänase seaduse piires on meil kindlasti olemas droonituvastamise võimekus. Juhul kui lahendatakse ära ka droonitõrje võimekus, siis lahendame kindlasti ka selle. Aga olles selle juures kriitiline, peame olema oma riskihinnangutes väga selged, et mida ja mismoodi me kaitseme, et me neid hinnanguid üle ei tõstaks. Sõjaolukord on sõjaolukord, teised olukorrad on sellised, mis vastavad ohuhinnangutele. See on keeruline ja suurte alajaamadega kompleks, mida kaitsta, aga tehnoloogiliselt on see kaitstav. Küsimus on nüüd selles, kas me suudame vastutused kokku panna,. Täna ei tohi Eesti Energia droone kineetiliselt alla võtta.

See vajab seadusemuudatust.

Jah.