Investeeringud suurtesse energiataristu objektidesse Eestis ei sünni ilma välisinvestorite osaluseta. Eesti ettevõtetel puudub vajalik kompetents ja rahaline võimekus ehitada miljarditesse eurodesse ulatuvate eelarvetega tuumajaama, 700 meetrit maa alla ulatuvat 520 MW vesisalvestit või avamere tuuleparke.

Vajadus uute kodumaiste võimsuste järele on aga ilmne: Eesti impordib praegu üle kolmandiku tarbitud elektrist, põlevkivi elektrijaamade sulgemisega kasvab juhitava võimsuse puudujääk ning energiavarustuse sõltuvus merekaablitest muudab meid haavatavaks. Seoses majanduse elektrifitseerimisega oodatakse elektritarbimise kasvu.

Kliimaministeerium asus möödunud aasta lõpul suurte energiataristu objektide — tuumajaama, vesisalvesti ja avamere tuuleparkide — finantseerimise toetamiseks välja töötama laenukäendust või sarnast finantsinstrumenti. Puutusime selle teemaga eri nurga alt kokku (Anne Sulling hindas konsultandina Paldiski 520MW vesisalvesti finantseerimise teostatavust, Erkki Raasuke vastutas Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse nõukogu esimehena laenukäenduse väljatöötamise eest).

Mõlemal juhul oli võtmeküsimus sama: millistel tingimustel oleksid välisinvestorid valmis suurtesse energiataristu projektidesse Eestis investeerima? Otsustasime seda koos uurida, intervjueerides riiklikke energiahiide kui ka suuri investeerimisfonde. Oma vaateid jagasid meiega Statkraft, Vattenfall, Fortum, Equinor, Copenhagen Infrastructure Partners, AIP, Taaleri, RWE, Meridiam ja Marubeni Corporation. Jagame oma tähelepanekuid.

Esiteks ei ole Eesti neist enamiku jaoks investeerimisplaanides. Investeeritakse pigem riikidesse, kus on juba olemas kliendibaas ja sünergia investorite muude tegevustega. Otsus investeerida tehakse ainult siis, kui on realistlik väljavaade saavutada soovitud kapitalitootlus aktsepteeritava riskitaseme juures.

Eranditult kõik intervjueeritud investorid ütlesid, et peamine takistus ei ole juurdepääs kapitalile ega laenurahale, vaid tulukindlus ehk investori jaoks piisavalt prognoositav rahavoog, mis tagab tootluse ka omakapitalile, mitte üksnes laenu tagasimaksete teenindamise. Praegune turukorraldus seda kindlust ei paku ja vaja on luua sobiv toetusskeem.

Teiseks tahavad investorid näha, et riigil on selgelt sõnastatud plaan Eesti tuleviku energiaportfelli kohta. See tähendab, et riik peab olema lahendanud optimeerimisülesande ja jõudnud tõdemusele, millised komponendid, millises mahus tagavad Eestile pikas perspektiivis optimaalse hinna, varustuskindluse ja keskkonna mõju tasakaalu.

Tuleviku energiaportfell mõjutab otseselt investeeringu tasuvust. Näiteks võivad suured tuuleenergiamahud tuulistel tundidel muuta stabiilset töörežiimi vajava tuumajaama töö keeruliseks ning lisanduvad gaasijaamad ja akud vähendada vesisalvesti kasutustunde ja seega tulusust.

Seetõttu on investoritel oluline teada riigi nägemust energiasüsteemi arengust, et hinnata investeeringu tasuvuse perspektiivi. Seda just eriti pika elueaga investeeringute puhul nagu tuumajaam või vesisalvesti, mille eluiga ulatub üle 60 aasta.

Hea eeskujuna tõid mitmed investorid esile Suurbritannia viimase kümnendi strateegia investeeringute tagamiseks uutesse võimsustesse. Suurbritannia strateegiline tegevuskava "Clean Power 2030" selgitab generatsioonitehnoloogiate kaupa, miks ja mitu gigavatti nad oma energiaportfellis näha soovivad, ning täpsustab, mida nende võimsuste installeerimiseks vaja läheb, sealhulgas toetusskeemi raamistikku, kui see on investeeringute realiseerumiseks vajalik.

Investorid vajavad sellist konkreetsust, selgust ja ettenähtavust investeeringute tegemiseks.

Eesti lähenemine on seni olnud lasta turul otsustada. Energiamajanduse arengukava (ENMAK 2035) on üldsõnaline ja suunaandev, selles puuduvad konkreetsed kinnitatud eesmärgid erinevate tootmisvõimsuste, salvestuse ja ühenduste rajamiseks.

Puudub erinevate tootmisvõimsuste hangete ajaline plaan, mis tagaks piisava aja investeeringute kokkuleppimiseks ja ehitamiseks. See tähendab, et Eesti praegune energeetikaplaan ei ole rahvusvahelise praktika mõttes investeeritav ning ettenähtavust ja kindlust see investoritele ei anna.

Kolmandaks tuleb olla realistlik selles, millised investeeringud tulevad turutingimustel ja millised mitte. Energeetikas ei ole klassikalist vaba turgu, tootjad pääsevad turule konkurentsis muutuvkuluga, arvestamata kapitalikulu. See soosib madala muutuvkuluga taastuvenergiat, kuid mitte juhitavaid võimsusi, mida on vaja hetkedel, kui päike ei paista ja tuul ei puhu.

Kui on selge, et optimaalse energiaportfelli seisukohalt vajalikud võimsused turu vastu ei tule, peab riik võtma aktiivse, mitte kõrvaltvaataja rolli ning looma sobivad toetusmehhanismid.

Intervjueeritud ettevõtted olid üksmeelel, et 520 MW vesisalvesti, tuumajaam ja avamere tuulepark ei ole projektid, millesse saaks investeerida puhtalt turutingimustel. Nende ehitusega seotud riskid on väga suured ning ehitusaeg ja eluiga nii pikad, et tuleviku ettenähtavus ja seega ka tulukindlus on ebapiisavad.

Nagu ütles ühe intervjueeritud Skandinaavia energiaettevõtte juhatuse liige:

"Energeetikas ei pruugi te vabaturu põhiselt tegutsedes alati saada seda, mida vajate. Kui riik ei tea, mida ta tahab, siis on hea lasta turul otsustada. Aga kui ta teab täpselt, mida on vaja, siis tuleb palgata parimad inimesed, seada eesmärgiks objekti valmimise tõenäosus, mitte madalaim hind ning valida ühiskonna jaoks odavaim taristu rahastamise viis. Selle tagab reeglina reguleeritud varabaasi (RAB) mudel või sarnane mehhanism, mille puhul lubatakse investoritel teenida regulaatori poolt määratud tootlust investeeritud varade väärtuse pealt.

Eestis toimuva diskussiooni põhjal jääb mulje, et teil arvatakse, et tuumaenergia on kommertsinvesteering. Rootsis teavad kõik, et see ei ole seda. Ka vesisalvestiga on sama lugu – turu vastu saab seda teha vaid siis, kui see kasutab olemasolevat infrastruktuuri ehk tegu on laiendusega, mitte nullist alustamisega. Ettevõtted on kasumit taotlevad ja seega kohustatud tegema asju, mis on äriliselt tasuvad, kuid tuumaenergia ilmselgelt ei ole seda. Seepärast peab riik tegema selle ärimudeli investeerimiskõlbulikuks. Tuumaenergia puhul on riskide riigi kanda võtmise vajadus äärmiselt suur. Kui püüda sellist projekti teha puhtalt turutingimustel, oleks kapitali hind nii kõrge, et projekt hävitaks iseenda. Seda lihtsalt ei juhtuks."

Neljandaks, mitte ükski intervjueeritud investoritest ei ole nõus investeerima laenukäenduse või sarnase finantsinstrumendi vastu, mis tagab küll tulustabiilsuse laenutagasimaksete kindlustamiseks, kuid lükkab omakapitali tootluse kaugesse ja ebakindlasse tulevikku.

Seega on kliimaministeeriumi algatatud laenukäenduse initsiatiiv suurte energiainfrastruktuuri investeeringute toetamiseks perspektiivitu. Avamere tuulepark, vesisalvesti ja tuumajaam on ka nii erineva riskiprofiiliga investeeringud, et neile ei saa olla üht universaalset toetusskeemi.

Avamere tuuleparkide puhul on peamine probleem elektrihinna kõikumine, mistõttu kasutatakse enamasti hinnagarantiid ehk kahepoolset CfD-skeemi (contract for difference): kui turuhind jääb kokkulepitud tasemest madalamaks, kompenseerib riik vahe, ja kui hind on kõrgem, maksab tootja ülejäägi tagasi. See annab investorile prognoositava tulubaasi ja teeb projekti pankade jaoks finantseeritavaks.

Suuremahulise energiasalvestuse puhul sõltub tulu mitte elektrihinna tasemest vaid selle kõikumisest ning süsteemiteenuste turust. Seetõttu kasutatakse seal pigem cap-and-floor tüüpi skeeme, mis stabiliseerivad projekti kogutulu ja tagavad minimaalse tulutaseme.

Tuumajaamade puhul on peamine probleem nende suur kapitalikulu ning ehitus- ja regulatiivsed riskid. Seetõttu kasutatakse tuumaprojektide puhul tavaliselt kas reguleeritud varabaasi (RAB) mudelit või pikaajalisi hinnagarantiisid (CfD) ning riigi pakutavaid laene.

Viiendaks rõhutasid mitmed intervjueeritud energiaettevõtted, et turu valikul on mitmel juhul saanud kaalukeeleks ka professionaalne ja usalduslik suhtlus riigiga. Kuna suurte energeetika infrastruktuuri projektide puhul kestab koostöö sageli aastakümneid ja paratamatult tekib takistusi, mida tuleb ületada, siis on investorite seisukohalt vältimatult vajalik toimiv pikaajaline ja usaldusväärne suhe energiapoliitikat kujundavate institutsioonidega.

Mitme investori hinnangul ei ole tuumajaama või vesisalvestit arendav iduettevõte piisavalt usaldusväärne vastaspool ning projekti usaldusväärsust suurendaks märkimisväärselt riigi osalus, näiteks Eesti Energia kaudu. See aitaks vähendada ka poliitilist riski ehk tõenäosust, et riik võib tulevikus muuta poliitikat või lepinguid viisil, mis kahjustab investeeringu tasuvust.

Poliitiline risk on mitmes riigis realiseerunud ja teinud investorid ettevaatlikuks. Hoiatava näitena toodi Hispaania, kus riik katkestas majanduskriisi ajal ennetähtaegselt tuuleenergia toetusskeemid, tekitades arendajatele suuri kahjusid.

Kuuendaks on mitme investori sõnul tuumajaama ja vesisalvesti ehitusaeg ning eluiga niivõrd pikad, et nendesse investeerimist võiksid kaaluda eeskätt need, kes on piltlikult öeldes kohal igavesti, et teenida kaugemas tulevikus amortiseeritud vara pealt kõrgemat tootlust.

Nii tuumajaama kui ka vesisalvesti finantsmudel arvestab 60-aastase elueaga, kuid suure tõenäosusega kestavad need rajatised kuni sada aastat. Soomes on nõnda pikka perspektiivi omavate ettevõtete hulgas nii riigile kui ka kohalikele omavalitsustele kuuluvad energeetikaettevõtted aga ka suured metsandusettevõtted.

Eestis võib sellesse kategooriasse pretendeerida ehk vaid Eesti Energia. Seega saab nii pikka perspektiivi, nagu seda vajavad vesisalvesti ja tuumajaam, võtta vaid Eesti riik läbi Eesti Energia. Hetkel on Eesti Energia roll Eesti energeetika arendamisel ebaselge. Eesti Energia viimane strateegia avaldati aastal 2022 ja see on nüüdseks väga suures osas vananenud.

Seitsmendaks soovitavad kogenud investorid valida juhtinvestoriks mitte pelgalt finantsvõimekust omavat ettevõtet, vaid partnerit, kellel on konkreetses valdkonnas ulatuslik kogemus ning võimekus juhtida ülimalt kompleksseid projekte. Samuti võiks tal olla valmisolek jääda projektiga pikaajaliselt seotuks reaalselt aastakümneteks, mitte optimeerida projektist väljumist kohe pärast selle valmimist.

Investorite valikul mängib rolli ka nende tuluootus. Investeerimisfondidel, mis ise investorite raha kaasavad, on mõistagi suuremad ootused kui näiteks riiklikel energiahiidudel. Kui riiklikud energiaettevõtted võivad leppida 8–10-protsendilise tuluootusega, siis investeerimisfondide ootus ulatub 12–17 protsendini. Tuluootuses, mis on otseselt seotud riski võtmisega mängib rolli ka tulukindluse meetme disain. Sadade miljonite eurode pealt tähendab mõne protsendiline vahe väga suurt summat.

Kokkuvõtteks

Intervjuud lükkasid üheselt ümber Eesti poliitikas seni levinud arusaama, et tuumajaam või vesisalvesti võiks toimida puhtalt turupõhise ärimudeliga, mille käivitamiseks piisab pikema laenuperioodi katmisest riigigarantiiga. Sellest tulenevalt on ka selge, et laenukäenduse vastu – mille näiline ilu seisneb selles, et see ei tekita riigile jooksvat kulu – investeeringuid suurtesse energeetikaprojektidesse ei tule.

Oluline on tunnistada, et suurte energiataristu projektide turule toomiseks vältimatult vajalikud CfD- või cap-and-floor tüüpi toetusskeemid nõuavad suures mahus maksumaksja või elektritarbija raha, ning seetõttu on vältimatult vajalik et ühiskond tehtavat valikut pikaajaliselt toetaks.

Piiratud ressursside tingimustes kõike teha pole võimalik. Seetõttu peab riik väga hoolikalt kaaluma, millised energiataristuprojektid on prioriteetseimad ja millises ajahorisondis need võiksid realiseeruda, et tagada Eesti tarbijatele elektri varustuskindlus ning võimalikult madalad elektrihinnad ja seonduvad kulud.

Kliimaministeeriumil tuleb alustada analüüsist, elektrituru modelleerimisest, ning leida Eesti jaoks optimaalne tuleviku energiaportfell. Elering on seda võimaldava elektrituru mudeli loomist juba alustanud ning see peaks valmima 2027. aasta teises pooles. Mudel koos oma eelduste, arvutuskäikude ja järeldustega tuleks teha avalikkusele kättesaadavaks ning võimaldada selle üle debateerimist.

Mudeli põhjal on vaja konkretiseerida ja otsustada soovitud tootmisvõimsused. Tootmisvõimsuse gruppide kaupa tuleb disainida tulukindluse ja kapitali kulu vähendavad meetmed ja teha seda koostöös potentsiaalsete investoritega. Samuti tuleb rakendada meetmed poliitilise riski maandamiseks.

Riigil tuleb ka otsustada, millistes strateegilistes projektides osaleb ta ise, näiteks Eesti Energia kaudu. Soovitud võimsuste turule toomise plaan tuleb panna ajateljele ning lisada juurde hangete ajakava. Ilma sellise selge rollijaotuse, ajateljel plaani ja riskijagamiseta jäävad miljarditesse ulatuvad investeeringud Eestisse paratamatult tulemata ja meie elektri varustuskindlust ja hinda kujundavad juhuslikkus ja teiste valikud, mitte meie ise.