Viimase aasta jooksul on tuumajaama planeerijad teinud läbimurde avalikkuses ja  paljud inimesed näevad tuumajaamas päästerõngast elektripuudusele, sest tuumajaam pakub elektrit ka neil tundidel ja päevadel kui tuulikud seisavad ja valitseb pimedus. Te ei jaga seda optimismi?

Tuumajaama rajamise osas on seisukoht olnud konstantselt sama, tuumaenergiast elektri tootmine on igati mõistlik. Aga loomulikult on hoopis eraldi küsimus see, kas Eestis – väikese elektritarbimisega riigis, kus hetkel puudub igasugune tuumaenergiaalane kompetents ja regulatiivne raamistik – on mõtet hakata seda väga väikese tootmismahu peale üles ehitama.

Minu jaoks on selle projekti puhul põhiline probleem olnud see, et see on võimalikest energeetikainvesteeringutest selgelt majanduslikult kõige riskantsem. Need murekohad on aastate jooksul, kui sellega on edasi liigutud, ainult täiendavat kinnitust saanud.

Kui alguses öeldi, et tuumajaam tuleb turule eraraha toel ja riigi toetust pole vaja, siis nüüd enam ei varjatagi, et ainus viis, kuidas seda ehitada saab, on tegelikult riigikassast raha eraldamine.

Kui me vaatame praegust protsessi, siis iga järgmine samm tuumaenergia kasutuselevõtuks Eestis uputab maksumaksja miljoneid. Juba täna on neid sinna uppunud üksjagu.

On võetud tööle inimesed, kes ühe konkreetse arendaja tarbeks seda projekti teevad. Algselt oli juttu, et arendaja maksab kõigi nende palgakulud kinni, kuid nüüd me näeme, et ta maksab heal juhul 20 protsenti, mitte tervikut.

Jätkuvalt kõiki neid täiendavaid kulusid kandes puudub meil igasugune kindlus, et see tuumajaam üldse tuleb. Olen üsna veendunud, et ta saab tulla ainult massiivsete subsiidiumidega. Lihtsalt tulenevalt sellest, et meie regioonis ei ole hetkel turgu sellise hinnaga elektrile, mida tuumajaam toodab.

Eesti põhimure ei ole ju enam see, et meil on elektrist puudu, vaid puudu on odavast juhitavast võimsusest. Kust see siis tuleb? Kui on tuulevaikne jaanuaripäev, päikesepargid ei tööta ja tuult ei ole – kas teie jaoks on siis parem lahendus importgaasi peale ehitatavad jaamad?

See on eraldi küsimus. Esimene küsimus puudutab puhtalt tuumajaama rajamise majanduslikku mõttekust. Me näeme praegu keskpäeval seda intervjuud tehes, et elektri hind on 10 eurot megavatt-tunni kohta ja me toodame rohkem, kui tarbime.

See on tänu päikesele, mis põhimõtteliselt katab märtsist septembrini kogu meie päevase tootmisvajaduse. Kiire akutehnoloogiate areng tähendab, et ka hommikused ja õhtused hinnaerinevused hakkavad ühtlustuma.

Kui Eesti suudaks lõpuks hakata ka normaalselt tuuleparke ehitama, siis tänu sellele langeks aasta keskmine elektrihind veelgi. See tähendab praktiliselt seda, et tuumajaam ei ole majanduslikult mõttekas, sest ta ei teeni oma hiiglaslikku alginvesteeringut tagasi.

Mitte ükski ratsionaalne investor sellesse raha ei pane. Arvestades projekti kogukulu, oleks elektri hind megavatt-tunni kohta kindlasti 100 pluss eurot. Selliseid elektrihindu on Eestis täna ehk vaid 10–15 protsendis tundides.

Kui me lähima kümnendi vaates täiendavad tuuleenergia võimsused välja ehitame, siis jääb see auk, mida tuumajaam võiks katta, võib-olla viie kuni 10 protsendi tundide juurde. See äriloogika ei tuleks mitte kuidagi kokku ja eeldaks tegemiseks massiivseid subsiidiume.

Omaette küsimus riigi vaatest on see, mis on optimaalne energiamiks, et oleks tagatud nii hinna, keskkonnakaitse kui ka energiajulgeoleku aspektid.

Tuumajaam ei ole tegelikult juhitav elektrivõimsus – ta tagab stabiilset baaskoormust. Kuna tema opereerimiskulu on nullilähedane, siis kui ta kord võrku on tulnud, toodab ta kogu aeg stabiilselt maksimumvõimsust. Baaskoormus on elektrisüsteemile hea asi, aga küsimus on selle hinnas.

Kui me räägime alternatiividest, siis mina ütleksin, et kui suudame tuulega teha sarnase sammu, nagu oleme viie aastaga teinud päikesega, siis nende tundide hulk, kus me tõesti peame kallimalt elektrit tootma, väheneb drastiliselt alla 10 protsendi. Nendel puhkudel on gaasijaam täiesti optimaalne lahendus, kui me räägime kahest-kolmest kümnendist ettepoole.

Ehk me näeme lähiaastatel sellist tõelist gigantide heitlust, kus tuumajaama lobistajad ja tuuleenergeetika lobistajad avalikus ruumis kaklevad, et kes saab rohkem maksumaksja raha? Lääne-Euroopas pole ju ühtegi tuumajaama ehitatud nii, et riik poleks andnud garantiisid või toetusi. Ja tuulikutele on ka sadu miljoneid juba kulunud.

Lisaks sellele, et ei ole ehitatud tuumajaama ilma subsiidiumideta, ei ole neid ehitatud ka graafikus ega eelarves. Loomulikult on üks väga suur tükk, millest ei taheta rääkida, jäätmete lõppladestuse küsimus.

Soomes läks see maksma veel täiendavalt 500 miljonit eurot. See küsimus pühitakse meil kuskile aastasse 2090 lootusega, et küll siis lahendus leitakse.

Kuid kulud, mis on ette nähtud jaama sulgemiseks ja jäätmete lõppladestamiseks, on mõnes riigis osutunud sama suureks kui kogu jaama ehitus- ja käitluskulud.

Mis puudutab subsiidiumide suurust, siis kuna tuumajaama rajamiseks ei ole täna veel isegi tehnoloogiat, räägime me vähemalt 15-aastasest horisondist – ja seda eeldusel, et kõik riskid jäävad realiseerumata. Samal ajal taastuvenergia areneb. Kui meie koduvabariigis on tuuleparkidega viimased aastad olnud seisak, siis teised riigid meie piirkonnas ehitavad neid väga aktiivselt.

Tervikvaates halveneb tuumaenergia konkurentsipositsioon turule tulemisel iga aastaga ilma igasuguse riigi sekkumiseta. Vaatame, kui kiiresti on tulemas täiendavad akud, ning jätkuvalt ehitatakse Eestis päikesejaamu olukorras, kus elektrihind on päikeselistel päevadel nullilähedane.

Minu prognoos on, et kui viie aasta pärast on investoritel käes reaalse otsuse koht, siis nad otsustavad tuumajaama mitte rajada – välja arvatud juhul, kui avalik sektor poolt või enamat sellest investeeringust kinni ei maksa.

Mis puudutab tuuleenergia arengut, siis praegu ei ole põhiline takistus mitte subsiidiumide küsimus, vaid see, et me ei suuda menetleda planeeringuid, sest teatud kohtades on inimesed, kellele tuulikud ei meeldi.

Tavalise maksumaksjana on minu suurim murekoht see, et ma näen kõrvalt Rail Balticu ehitust, kuhu oleme sunnitud järjest sadu miljoneid juurde panema, ja meil pole kindlust, kas projekt saab valmis algselt ette nähtud kujul. Tähtajad on lootuseltul edasi lükkunud. Jõuame tuumajaamaga jõuda samasse olukorda, kus oleme sinna juba nii palju sisse pannud, et peame asja püsthoidmiseks lihtsalt raha juurde valama?

Nagu Eesti kirjandusklassika ütleb: "Nüüd, kui nii palju kahju on juba kantud, ei saa seda mitte pooleli jätta." See on sedavõrd massiivsete investeeringute puhul paraku tavapärane.

Riske on niivõrd palju – neist paljusid on võimalik ette näha ja mõningaid mitte. See võib kaasa tuua tavapärase rajapõhisuse, kus iga järgmine samm muudab teelt kõrvale minemise keerulisemaks.

Seepärast ma alguses ütlengi, et iga samm, mis on praegu tuumaenergia poole astutud, uputab täiendavad maksumaksja miljonid sellesse projekti. Meil puudub igasugune arusaam, kes on see investor, kes on valmis tegema selliseid massiivseid investeeringuid vastu seda turgu, mis meil täna on. Rääkimata regulatiivsest raamistikust ja lõppladestuse riskidest.

Energiasüsteem ei püsi paigal. Järgmised 10 aastat, mil siin ettevalmistusi tehakse, investeeritakse turul sadu miljoneid taastuvenergeetikasse. See töötab taas kord tuumajaama äriplaani vastu.

Kui oleks võimalik leida stabiilne ja konkreetne tarbija, kes oleks valmis kogu tuumajaama elektri ära võtma, siis teoreetiliselt oleks sellel mingisugune iva. Aga ma olen skeptiline, et sellist tarbijat on võimalik Eesti Vabariigis leida. Võimalik tarbija vaatab samuti reaalset turuhinda: kui märtsist septembrini on turuhind 10 eurot, siis miks ta peaks ostma elektrit 100 euroga?

Ühtegi veenvat majandusanalüüsi ei ole avalikkusele esitatud, aga miljonite suuruseid kulusid on hakatud tegema üsna ootamatu hurraaga.

See, et inimestele mõte tuumajaamast meeldib, on arusaadav – oodatakse vastust küsimusele, kuidas jaanuaris ja detsembris vajalik elekter toota. Aga tuumajaam ei ole sellele paraku õige vastus.

Lisaks on Eestis liiga vähe analüüsitud seda, mida tähendab muutunud julgeolekuolukord meie energiasüsteemile. Väikese hoiatuse me mõni nädal tagasi saime. Küsimus ei ole selles, et keegi laseb tuumajaama õhku, vaid palju lihtsam on lasta õhku selle kõrval asuv alajaam.

Kui kogu süsteem tugineb oma tavakäitluses kahele-kolmele alajaamale, on ühiskond väga haavatav. Hajutatud tootmine on meie regioonis kindlasti olulise julgeolekuaspektiga seotud.

Te  paneksite kogu selle protsessi lihtsalt seisma?

Jah. Nagu öeldud, ma ei ole tuumajaamade vastu. Ma arvan, et meie regiooni õige koht oli tegelikult Ignalina, mis oli peaaegu käeulatuses, kuniks Leedu rahvas ütles sellele "ei". Seal riigis on olemas kompetents, kogemus ja jäätmetega tegelevad inimesed – see oleks olnud optimaalne viis järgmist sammu teha.

Kui tekib tõepoolest turuolukord, kus 100-eurone megavatt-tunni hind on normaalne asi, mida maksta, või kui Eestis tekib tarbimine üle 15 teravatt-tunni, siis võib selle asja juurde tagasi tulla. Hetkeseisuga on see aga lihtsalt miljonite tuulde loopimine.