Kliimaministeeriumi tellitud uuringu eeldustes oli siiski mitmeid puudusi. Üks olulisemaid kohti puudutab tuumajaama ajastust. Mudelis lisandub 600 megavatti tuumavõimsust alles 2040. aastast. Ei ole hetkel teada objektiivseid põhjuseid, miks Eestis peaks BWRX-300 reaktori ehitus võtma kauem aega kui esimese omataolise ehitus Kanadas.

Eesti tuumajaama käivitumise hetkeks on maailmas juba üsna mitu seda reaktoritüüpi käigus ja ehituskogemus olemas, Eesti reaktor oleks maailmas ilmselt seitsmes-kaheksas standardne ehitus. Arvestades, et menetluses on nii riiklik eriplaneering kui tuumaenergia ja ohutuse seaduse eelnõu, on realistlik jõuda esimese 300-megavatise ploki ehituse alguseni 2031. aastal ning tootmisse lubamiseni 2035. aasta lõpuks.

Ajastus on oluline, sest just 2030. aastate teises pooles muutub Eestis järjest tähtsamaks küsimus, milline uus juhitav tootmine aitab katta põlevkivivõimsuste vähenemist. Kui tuumajaama käsitleda süsteemis hiljem, jääb mudelis selle varasem mõju lihtsalt nägemata.

Ei saa unustada, et Euroopa Liidu nõukogu ja Parlamendi seatud 2050.a. kliimaneutraalsuse eesmärk on muudetav vaid 65 protsendi liikmesriikide elanikke esindavate riigipeade ja Euroopa Parlamendi otsusel. Seni on 2050. aasta kliimaneutraalsus õiguslikult siduv kohustus, mille täitmine 2035. aastal tööd alustavate 1000MW gaasijaamadega on ebausutav ja seega tõenäoliselt õigusvastane.

Teine oluline eeldus on maksumus. Uuring kasutab väikese moodulreaktori kapitalikuluna taset, mis vastab pigem esimeste omataoliste projektide hinnatasemele. Veelkord, Eestisse ei ehitata ei maailma ega ka Euroopa esimest BWRX-300 väikereaktorit, Kanada, USA ja Poola on meist kiiremad ning lisanduvad tõenäoliselt ka Rootsi, Holland ja Slovakkia.

Rakendades ka Eesti ehitustööjõu kulusid ning tarneahela mahuefekti saavutamist on alusetu pessimism eeldada 50 protsenti ülekulu, mis on kaasnenud USA ja UK suurreaktorite ehitusega. Pikaajaliste projektide maksumusest rääkides on oluline mõista, et hinnaprognoosid tehakse konkreetses ajahetkes kehtivate sisendhindade baasil, mitte ei fikseerita määramata ajaks tulevikku.

Sarnane küsimus tekib tuumajaama eluea käsitluses, kus mudel arvestab vaid 25 aasta elektritoodanguga, kuigi tuumajaamade eluiga on 60 kuni 80 aastat. Kui pika elueaga tootmisallika kulud jaotatakse suhteliselt lühikese perioodi peale, kujuneb ka ühe megavatt-tunni omahind kõrgemaks.

Mudelis on tuumajaama kasutustegur samuti pigem konservatiivne. Kaasaegsete tuumajaamade puhul on kasutustegur ehk aeg, mil jaam graafikujärgselt ka reaalselt töötab Soomes stabiilselt üle 90 protsendi, kuid antud Taani mudel eeldab 80 protsenti. Kui oletada madalamat koormust, toodab jaam aastas vähem elektrit ning selle majanduslik pilt muutub halvemaks.

Lisaks keskendub käsitlus peamiselt elektri turuhinnale, mis moodustab lõplikust elektrikulust tarbijale kolmandiku. Elektriarvel ei kajastu ainult tootmiskulu, vaid ka võrguteenused, tasakaalustamistasu, müügiportfelli risk ja varustuskindluse tagamisega seotud kulud, samuti taastuvenergia tasu.

Juhitava tootmise roll ei piirdu seega üksnes päev-ette turul müüdava elektriga, vaid annab olemuslikult võimaluse hoida kokku ka paljudelt teistelt elektriarve ridadelt, mis tuumaenergiata stsenaariumis peaks tänaselt tasemelt paraku kasvama. Paraku on Eurostatis näha just tuumaenergiata riikide Taani, Saksamaa, Itaalia ja Iiri elektritarbijate lõpphinda Euroopa tipus.

Öeldakse, et iga prognoos kaotab kehtivuse kohtudes reaalsusega. Praegune reaalsus järgmiseks kümnekonnaks aastaks kogu maailma energiavarustusele kujuneb nii Hormuzi väinas, Ukrainas kui ka Vahemerel. Reaalselt on Katari LNG rajatisi ja Vahemerel Vene LNG-d vedavat laeva rünnatud. Realiseerunud on varem mitte nähtud riskid ja paraku realiseeruvad ka tulevikus.

Kui mudelis kasutatakse kindlaid hinnastsenaariume, siis tegelikus elus võivad geopoliitilised muutused gaasi hinda tugevalt mõjutada, praegu ongi see oluliselt kõrgem, kui mudel ette nägi. See omakorda muudab ka võrdlust juhitava süsinikuvaba tootmisega.

Kõigest sellest ei järeldu, et modelleerimine oleks ebavajalik. Vastupidi, modelleerida on vaja. Küll aga on oluline mõista, et mudel annab vastused lähtuvalt nendest eeldustest, mis sinna sisse pannakse ja seega peavad eeldused olema realistlikud, mitte eksitavad.

Kui mudelis parandada ka pooled ekslikud eeldused, tootmisse jõudmine 2035-2037, kapitalikulu 6–7 mln eur/MWe, koormustegur 90 protsenti ja 60-aastane tootmisperiood, muutub 600MW tuumaenergia võimsusega stsenaarium üheks kulutõhusaimaks, madalaheitmeliseks lahenduseks Eesti ja Balti elektrisüsteemis. Samuti aitab see vähendada raha väljavoolu Eesti riigist.

Nüüd ja järgmised kümme aastat impordime oma elektrit välismaalt just kõige kallimatel tundidel ja makstes mitusada miljonit eurot aastas. See ei saa olla targa rahva strateegia. Eesti peab suutma oma elektri ise toota, praegu nende vahenditega, mis olemas ja kiiresti kättesaadavad, tulevikus muu hulgas ka püsivalt, soodsalt ja puhtalt tuumaenergiast.