Päike paistab, tuul puhub, elektri hind on madal.

Erakordselt madal.

Kuidas teil läheb?

Meil läheb, tänan küsimast, suurepäraselt. Sunly ehitab täna meeletu koguse vara Baltikumi juurde. Peale selle, et me ehitame Ristile, ehitame ka Lätis. Võib öelda, et kahjuks on kõik päike ja sel nädalal alustasid Lätis tööd meie kaks esimest suurt parki. Juba on näha, et Lätis on päikesehinnad veelgi madalamad. Tõsi ta on, et Ristil hakkab tööle suur park ja neid tunde, kus elektri hind päev-ette turul on nullilähedane, tuleb kindlasti aina juurde. Võiks öelda, et selle tagajärjel läheb ettevõttel väga halvasti, aga huvitaval kombel meie investorid ja me ise nii ei arva. Meie majandusnäitajad ja numbrid, mida oleme oma investoritele lubanud, liiguvad suunas, mis on neile meeltmööda. Lihtsustatult öeldes ei usaldaks meid muidu nii suured fondid. Kõik need meisse investeerinud fondid omavad nägemust, milline võiks energiaturg olla ja kuidas sinna investeerida. Sellepärast nad täpselt selliseid infrastruktuuriinvesteeringuid energeetikasse ja just taastuvenergeetikasse teevadki.

Aga kui rääkida nüüd majandustulemustest, siis te olete tegelikult aastaid olnud olukorras, kus sisuliselt tegeletegi just investeeringute elluviimisega. See tähendab, et käivete tootlust väga palju ei ole, samas on intressi tarvis ikka maksta – raha tuleb kaasata ja siis investeerida. Kas 2025. aastal hakkate juba kuhugi kasumi poole liikuma?

Minu mäletamist mööda oli juba 2024. aastal see põhiline majandusnäitaja, mis näitab võla teenindamise võimekust – inglise keeles EBITDA [kasum enne intresse, makse ja kulumit]. Aga kui me räägime käibest, siis meie käibenumbrid on pidevalt tõusuteel olnud. Oluline on see, et kuna meil on olnud kaks ehitusaastat järjest, on meie EBITDA kasv olnud selline, et sel aastal me ületame 20 miljonit. Aga kuna meil on järgmisel aastal töös juba üks gigavatt varasid ja salvestust, siis tänane prognoos on kuskil 75 kuni 100 miljoni juures. Need on juba päris numbrid. Kui me kahjumist räägime, siis meie kahjumid genereerivadki nende samade laenude intressid. Selleks oleme oma kapitalistruktuuri täpselt niimoodi üles ehitanud, et ka ehituse ajal on võimalik võlga tagasi maksta. Inimesed, kes meile raha on andnud, on seda võimet analüüsinud ja järelikult on see raha meil olemas. Kuna me siiamaani ehitame ja opereerime, siis võib öelda, et meil läheb hästi.

Aga kui te alustasite kunagi selle Sunly ettevõtmisega, siis vähemalt mulle tundub, et rahvusvahelisel kapitalil oli toona suurem ootus, et roheprojektidesse on tasuv ja mõistlik oma raha paigutada. Kas see ootus on jätkuvalt alles või on entusiasm pigem vähenenud?

Ma vaatasin praegu rahvusvahelisi numbreid – ma jälgin hästi palju ka seda, kust raha tuleb ja millistest fondidest. Kui vaadata viimase kahe aasta entusiasmi, siis üks asi on see, mida näitavad hetkeindeksid. Aga kui me vaatame, kui palju on kapitali kaasanud erinevad infrafondid, kes on lubanud paigutada selle just roheenergeetikasse või elektrifitseerimisse – mis hõlmab ka elektrivõrke ja lahendusi elektrist sooja tootmiseks –, siis see maht on kasvanud meeletult. Kui vaadata eelmise aasta põhjal, milline energeetikavaldkond maailmas üldse kõige rohkem kasvas, siis see oli taastuvenergeetika, räägime me siis gigavattidest või lõpuks lausa teravatt-tundidest. Numbrid on olnud meeletud. Pigem on olukord vastupidine, huvitav ongi vaadata, et Ameerikas ei ole kunagi olnud sellist presidenti, kelle ajal oleks taastuvenergeetika osakaal nii palju kasvanud. Peamine põhjus on selles, et kui keegi tahab energiat saada kiiresti, siis Ameerika näitel on taastuvenergeetika ja gaas need kaks asja, mis seda investorile võimaldavad.

Eks sinna juurde tuleb ka Hiina, mille taastuvenergia tootmine on koos riigi enda elektrifitseerimisega – transport ja kõik muu selline – meeletult kasvanud. Aga seal kõrval on nad muidugi kasvatanud ka kõige muu kasutamist, mis vähegi maa seest välja tuleb. Kas selles mõttes on teil ettevõttena jätkuvalt soodne keskkond tegutsemiseks, et "odavat" raha on võrdlemisi lihtne hankida ja paigutada?

Raha kohta on raske öelda, et see "odav" on – kui me räägime viie aasta tagusest ajast, siis oli raha odavam. Ma arvan, et täna on taristu ehitamisel kõige suurem valu see, et Iraani konfliktil on mõju, mis hakkab Euribori tõstma. Igasuguse uue vara ehitamine on ju otseselt seotud Euriboriga. Riskide maandamiseks me muidugi fikseerime neid, aga kuna inflatsioon ja Euribor lähevad üles, läheb ka iga uue asja ehitamine kallimaks. Õnneks oleme oma ehitusmahud hinnalukku löönud, kuid finantseerimise poole pealt ei ole asjad kahjuks veel nii kaugel, et lepingutel oleks allkirjad all. Küll aga on antud juba siduvaid lubadusi.

See ei ole lihtsalt ilus vaade tulevikule. Energiatootjate vaatest võib ju öelda, et elektri hind läheb kalliks, aga ma võin kinnitada, et ta ei lähe kalliks siis, kui päike paistab ja tuul puhub. Hind tõuseb nendel tundidel, kus seda mõjutab gaasi hind. Enamasti on need ajad jaanuaris-veebruaris ja nagu see aasta näitab, ka märtsis, kui lumi oli paneelidel ja valitses tuulevaikus. Samuti on kallid hommikused ja õhtused tipud, sest kahjuks ei ole meie tarbijad täna paindlikud – ja seda mitte enda, vaid tururegulatsiooni süül.

Mõned nädalad või isegi kuud tagasi ütles üks Eesti Energia inimene, et praegu ei ole mõistlik Eestis taastuvenergiasse investeerida. Eesti Energia vaatab: ettevõtted lähevad järjest pankrotti ja siis nad ostavad pankrotipesadest tootmisvahendeid. Kas teie taju on sarnane?

Minu taju on see, et meedias on tehtud väga palju analüüsi PR-i ja sõnavara kasutuse kohta Eestis. Ma ütleksin nendele turuosalistele, kes ei taha Eestis äri teha ja lubavad kogu aeg lahkuda, et nad võiksidki lõpuks ära minna. Siis saaksid teised, kes tahavad teha, rahulikult edasi toimetada. Arvan, et nende ettevõtete jaoks, kes täna Baltikumi elektriturule investeerivad, on elektri hind suures pildis – üksikute tundide erisusega – sama. Kui Eesti Energia investeerib samal ajal Lätti ja Leetu, siis tegelikult investeerib ta ju ka Eestisse. Kui nad on mainekujunduslikul eesmärgil otsustanud, et nad Eestisse ei investeeri, siis see on nende enda küsimus. Just oli uudis, kuidas nad investeerivad akudesse. Väga vabalt võiks ka Eestisse akudesse investeerida. Täpselt nii ongi, et Sunly investeerib täna akudesse Lätis ja Eestis ning meie jaoks on suures pildis tegemist sama turuga.

Aga küsimuse sisu on pigem selles, kas me oleme olukorras, kus mõnede taastuvelektritootjate jaoks ületavad investeeritud kapitalilt tasutavad intressikulud müüdud elektri pealt saadud tulu?

Eks see on kindlasti välja arvutatav. Ma ütleksin otse välja, et kui vaadata tehnoloogilist kulu – räägime näiteks Ristist –, siis see on park, mille kasutegur töötundidel on võrreldes teiste päikeseparkidega üsna kõrge. Me soovime seda ka tulevikus näitama hakata. See park on varustatud jälgimissüsteemide ehk tracker'itega, mis liigutavad paneele idast läände. Tänu oma suurusele suudab park mõlemas päeva otsas tootmist pikendada ja tipuaegu kaugemale lükata. Muidugi, kui päike loojub, siis hinnad tõusevad, aga park suudab seda tootmisaega pikendada. Kui me võtame sinna juurde fakti, et park peab teenima teatud arvu eurosid megavatt-tunni kohta, siis ma võin öelda küll, et praeguse elektrihinna juures ei tohiks ainult päev-ette turul müümine olla kellegi äriplaan.

Et sellega läheb pankrotti?

Jah, läheb. See on ka põhjus, miks Sunly on Ristile kavandanud kaheksatunnise aku. Kui me päikeseparki ehitama hakkasime, siis see oli lihtsalt esimene tehnoloogia selles hübriidpargis, mida oli võimalik kohe ehitama hakata. Aga see alajaam on ehitatud sinna selleks, et vastu võtta veel 45 megavatti tuult ja liita sinna see kaheksatunnine aku. See on väga suur investeering, mille tagajärjel suudab park tulevikus igal ajahetkel välja anda umbes 22 megavatti baaskoormus- ehk base load energiat. See on suund, kuhu iga arendaja peaks liikuma. Kui sa oled päikesesse investeerinud, ei saa sa sinna seisma jääda, vaid pead natuke veel tegema. Meie "natuke" tähendab tegelikult veel väga suurt investeeringut Risti projekti, mis on meie vaates terviklik hübriidprojekt. Päikesepark ja salvestus olid lihtsalt esimesed sammud.

See on iseenesest arusaadav, et kui toodad ühe liitumise pealt elektrit ainult siis, kui päike paistab, maksad sa liitumise eest justkui üle. Teine asi on see, kui suudad sinna juurde panna teisi tootmisvahendeid, näiteks tuult. Kui palju te üldse arutate selle üle, millal akude ehitamine enam mõistlik pole? Kui suured peavad olema päevasisesed hinnakäärid, et akusid tasuks juurde panna?

Kõik räägivad päevasisestest hinnakõveratest, aga volatiilsus on täna kõigil turgudel – nii päev-ette turul kui ka päevasisestel turgudel. Päevasisesed turud on vajalikud süsteemi sageduse hoidmiseks, et tuled põleksid, midagi katki ei läheks ning tarbimine ja tootmine oleksid tasakaalus. Väga paljud taastuvenergia tootjad, just päikese puhul, kus see on tehniliselt lihtsam, lülitavad oma päikeseparke välja, et süsteemile paindlikkust pakkuda. Seda tehakse aina rohkem ja rohkem. Akudel on umbes 11 erinevat turuliiki.

Täna pakuvad tõesti paljud Eleringile lihtsalt automaatset või manuaalset sageduse hoidmise teenust ja teenivad selle pealt raha. Eraldiseisval akul on keerulisem, aga kui kõrval on samas liitumispunktis päikese- või tuulepark, saab nulltundide tootmise akusse salvestada. Tõsi on see, et enamik akusid, mida me täna turule tulemas näeme – välja arvatud Mirova otseinvesteering Lihulasse –, on kahe tunni akud. Kui vaadata nullhindu, siis arvutustehe on selline, et üritad keskpäevastelt null- või miinustundidelt võimalikult palju tootmist nihutada õhtustele tipptundidele. See on ka tegelikult teenus. Vaadates tänaseid nii-öelda spread-e ehk null- ja tipuhinna vahesid, on see kasulik.

Ainult päev-ette turul osalemiseks peaks elektri hind päikese ja aku jaoks olema üle 100 euro, aga täna on see tegelikult 90 juures, sest kapitalikulu viib selle üles. Kui sul oleks kontol ainult haljas raha, mida peetakse omakapitaliks, ja sa teeksid otseinvesteeringu, siis võiks juba täna vabalt öelda, et päikest ja akut on kasulik kokku liita ning müüa seda elektrit õhtusel tunnil turule näiteks 85 euroga. Kõik see on muutunud võimalikuks seetõttu, et akud on läinud kordades odavamaks ja tsüklite arv on nii pikaks veninud, et võid teha 18 aastat järjest kaks tsüklit. Me kõik teame telefonide pealt, kuidas akude mahutavus langeb. Selle aja peale langeb see 60 protsendini ja sealt edasi loetakse aku käitlemist juba ohtlikuks. Alles hiljuti olid need numbrid ja tsüklite arvud palju madalamad. Kaks aastat tagasi sai aku teha 10 000 tsüklit, aga täna suudab üks aku teha juba 15 000 tsüklit.

Ütleme siis elektrit tarbiva inimese vaatest: olukorras, kus Baltikumi turul on kõik akud äriliselt paigutatud ja keset päeva on hind null, sest päike paistab – kui kõrgeks kujuneb hind õhtul, kui inimesed koju jõuavad? Kui suuri hinnaerinevusi me päeva sees näeme?

Kui ma oleksin seda vestlust pidanud 28. veebruaril, siis gaasi hind oli sel hetkel 20 ja 30 euro vahepeal. See seisis tegelikult üsna stabiilselt ühe koha peal. Kui me võtame selle hinna, siis võiks vabalt öelda, et kui gaasijaam jookseks kogu aeg, saaks gaasi müüa hinnaga 100 eurot megavatt-tunnist. Seal on lihtsalt see dünaamika, et kuna gaasijaam kogu aeg töötada ei saa, peab ta oma tulu tagasi teenima ja see tõstabki hinda. Kuskil sellise numbri juurde võiks see jääda, aga kui vaadata tänaseid numbreid ja volatiilsust, siis ma ei oska tegelikult muud öelda, kui et meie lähipiirkonnas on gaas kallinenud 50 protsenti.

Hästi palju üritatakse üldistada, aga Katari maagaasi suurim ostja meie lähipiirkonnas oli Poola, kes kaotas põhimõtteliselt 30 protsenti oma tarnetest. Katar lõpetas tarned ära ja ütles, et sõda on force majeure olukord, kus nad ei pea lepingulisi kohustusi täitma. Jah, kõigil Euroopas on varud ja nendega saab askeldada, aga Baltikumi elektrihinna suurimad mõjutajad on olnud Soome oma odavuse ja Poola oma kallidusega. Baltikum on alati olnud odavam kui Poola. Erandiks olid vaid üksikud sündmused 2023. aastal, sest meid mõjutab gaas tugevamalt kui Poolat, kus on täna rohkem kivisütt, mida nad saavad kasutada. See on olnud viimase 10 aasta jooksul ainuke kord.

Tippudega on täna kahjuks nii, et volatiilsus suureneb. Väga raske on öelda, mis see hind on, sest aku ja päike konkureerivad oma tehnoloogilistel tundidel otse gaasiga. Gaasijaam tahaks ka nendel tundidel töötada, aga ta ei saa, sest päike ja aku segavad teda. Siis ta peab enda jaoks õigustama, miks ta tööle läheb – kuna ta saab kiiresti käivituda, saab temaga kindlasti ka teenida. Väga raske on öelda, mis see hind tippude ajal võiks olla. Kui võrdleme näiteks jaanuari tipuhindu Baltikumis, siis need olid juba siis üsna röögatud. Ja gaas on see, mis tollal hinda tegi, kuigi gaasi hind oli toona teatavasti madal.

Pigem ei olnud see küsimus isegi seotud gaasi hinnaga, vaid sellega, mis juhtub päevadel, kus suudame tuule- ja päikeseenergia ning akude abil katta kogu vajaduse nendel hetkedel, kui tuult või päikest ei ole. Hüpoteetiliselt, kui meil on piisavalt akusid, on täiesti võimalikud sellised päevad, kus gaasijaam ei lähegi tööle. Millised oleksid sellisel hetkel hinnad ja hinnavahed?

Ma lubaks lubada, et tegelikult võiks öelda sellist, et ta paindliku tarbimise ja tootmise kokkupanemisel niimoodi, et inimene seda ei tunneks tegelikult, aga seadmed hoonetes lülitaksid end sisse ja välja vastavalt turgude vajadusele. Sellises ideaalses olukorras oleks mõistlik luua süsteem, kus 85 protsenti moodustab taastuvtootmine koos salvestusega, mis suudab energiat talletada neli kuni kuus tundi. Lisaks peaks seal olema pikaajaline salvestusvõimekus olukordadeks, kus pikalt ei ole tuult ega päikest. Kuid on olnud ka olukordi – näiteks kui Soomes tuul puhub ja Eestis päike paistab –, kus nullhinnad on kestnud lausa 15 tundi. Sellised olukorrad eksisteerisid juba ka eelmisel aastal.

Aga alguse juurde tagasi tulles – ülejäänud 15 protsendi katteks peab ikkagi midagi põletama, mis suudaks kiiresti reageerida. Ehk kui me räägime kõikidest tundidest aastas, siis 85 protsenti saaks katta taastuvenergia ja salvestusega ning 15 protsendi ulatuses tuleks põletada midagi kiiresti reageerivat, näiteks gaasi, LNG-d või midagi muud.

Tervikuna sellest energiamiksist või elektritootmise kooslusest rääkimine on selles mõttes huvitav, et meil on justkui võetud fookus dekarboniseerida ja loobuda fossiilkütuste kasutamisest. Need aastad kipuvad küll nihkuma näiteks aastasse 2050 või mis iganes, aga reaalsus on see, kuidas me täna oma energiasüsteemi tegelikult üles ehitame. Ma võin teiega nõustuda, et kuhugi maani on võimalik seda teha lahendusega päike pluss tuul pluss salvestus. Aga kuskil veebruaris on võib-olla nädalased või kahenädalased perioodid, kui ei ole kumbagi, ja selle jaoks peab meil see gaas olemas olema. Selle gaasiga on ju täpselt seesama jama: kui me ehitame miljon eurot megavati kohta – mis oleks näiteks 1500 puhul 1,5 miljardit –, lisaks ülevalhoidmise kulud ja gaas, et seda kaks nädalat aastas töös hoida, siis energia omahind on selline, mida me ei jaksa väga hästi maksta. Ehk siis ka see 85 protsenti ei kipu väga edukalt täis tulema.

Nõus. Ma tahaksin öelda, et taastuvenergia on täna tulnud pigem seaduste kiuste. Kui me vaatame suuri eesmärke – Pariisi kliimaleppeid ja kokkuleppeid taastuvenergiale üleminekuks –, siis ma arvan, et kõik need soovid on läbi seaduste ja regulatsioonide protsessi tegelikult pikendanud, olgu selleks siis tuuleplaneeringute kiirendamine või muu. See on üsna tavaline soov juba kaev kinni lükata, enne kui sa saad uue kaevu valmis. Ma lihtsalt tuletan meelde seda juttu, kuidas põlevkivienergiast väljutakse. Võib minna Riigi Teatajasse ja vaadata – elektrituruseaduses on kunagi isegi sätestatud, et 2016. või 2018. aastal pidi see lõppema.

Neid lubadusi on läbi aegade antud ja see, et see kuupäev on muutunud, on tegelikult olnud üsna okei, sest kui sa jõuad sinna aastasse ja avastad, et sul tootmist ei ole, ei saa sa ju seda kinni panna – elektrit tahame tarbida kogu aeg. Aga kõrvalt on huvitav vaadata, kui palju odavamaks on päikeseenergia inflatsioonilises olukorras tänu innovatsioonile läinud. Akudega on täpselt samamoodi. Need tehnoloogiad ei tule täna mitte seetõttu, et meil on regulatsioon, vaid seetõttu, et need on läinud kiiresti odavaks ja võimaldavad pendeldaval turul teenida. See ei ole tulnud sellepärast, et me oleme ENMAK-isse või kuhugi kirja pannud, et me tahame nii palju tulla. Ma arvan, et juhtub see, et päikeseenergiasse ja akudesse investeeritakse üle, sest laine tabamine on hästi raske. Sa ei saa kunagi teada, kas oled laineharjal või lainetõusul.

Tehniliselt on need tehnoloogiad nii palju odavamaks läinud seetõttu, et erinevalt Euroopa Liidust Hiinas see roherevolutsioon mõnes mõttes õnnestus. Võimalik, et osaliselt tänu sellele, et – ma ei tea, kas seda on õige niiviisi nimetada –, aga ei loobutud kohe fossiilkütustest, mis muutis näiteks päikesepaneelide ja muude asjade tootmise seal ka energeetiliselt odavamaks.

Ma ei tahaks öelda, et mulle ükski kommunistlik režiim meeldib, aga ma olen avastanud, et on riike, kes teevad energeetikas plaane üle 10 aasta. Näiteks Poola on selline riik, kellel on energia arengukava 2040. aastani. Selles plaanis vaadatakse otsa ühele faktile: inimesed on väga veendunud, et kivisöejaamu on vaja, aga nende tehniline probleem on see, et kui sa milleski väga kaua midagi põletad, siis see asi lõpuks laguneb ära. Tehniliselt asjad väsivad ja jäävad vanaks. Seda lubaduste mängu võid mängida natuke aega, näiteks järgmised 20 aastat, aga sa ei saa seda tegelikult lõputult teha, sest riskid suurenevad. Poolas on üsna tavaline, et kivisöejaamad on väljas. Kui mina Poola läksin aastal 2019, olid kivisöejaamad väljas kolm kuud, enamasti suvekuudel.

Täna on need numbrid juba viis-kuus kuud, ja mitte ainult sellepärast, et hinnad on sellised nagu nad on. Ehkki Poola tururegulatsioonist tulenevalt on neil võimalik teenida, pole nad füüsiliselt võimelised seda tegema. Eesti näitel ei taha enam parastada, aga ma ütleksin, et Auverega on peamiselt see probleem, et meie oma inimesed ja insenerid ehitasid selle. Me ehitasime asja, mis tegelikult ei sobinud selle jaoks, mida me seal põletada soovisime. Tegemist on kivisöejaamaga, kus saab ka puitu põletada, aga kui sa ei saa kütuste erinevusest aru, siis lähebki niimoodi. Välja on tulnud täpselt see olukord, mis meil praegu on: meil on vanad jaamad, mis ei tööta enam, ja siis võib süüdistada Euroopa Liitu või keda iganes. Räägime otse – vanad jaamad on vanad, nad on ebausaldusväärsed ja ei ole paindlikud.

Järgmine teema on see, et vaatasin aasta alguses Auvere efektiivsust ja see on 56 protsenti. Sellega on kõige hullem see, et ma tean – päikese usaldusväärsus on 99 protsenti sel ajal, kui päike paistab ehk ta toodab alati, kui päike on olemas. Me teame seda ja teame ka fakti, et öösel päike ei paista ja ei tooda. Aga Auvere ju ehitati selle eesmärgiga, et sellest Dunkelflaute'st [vähese tuule ja päiksega aeg] üle saada, ja ta ei tööta siis!

Minu meelest on see nagu kehv kindlustusleping – kui sul juhtub kodus õnnetus või tulekahju, siis avastad, et sisemööbli olid ära kindlustanud, aga maja keret mitte. Seda katet ei olnudki kunagi. Aga see on aus olukord, mis meil täna Eestis ja üldse Euroopas on. Räägitakse hästi palju, et tahame teha täielikku rohepööret, aga ma ei ole näinud, et see oleks tulnud – põlevkivijaamad ju töötavad. On üksikuid näiteid, kus need on kinni pandud peamiselt kulude tõttu, sest hoolduskulud on kõrged.

Tore on rääkida, kuidas Euroopa Liit ja ETS-i programm on selles kuidagi süüdi. Aga seesama ETS-i programm on andnud tööstusettevõtetele tasuta kvoote, mida nad on saanud ajas müüa. Võtame lihtsalt ERR-i arhiivi lahti ja vaatame, mitu korda on Eesti Energia öelnud, et tal on olnud kasum tänu sellele, et ta on neid lubasid müünud. Küsimus on, kuhu see raha hiljem pandud on ja mis sellega on tehtud. Ma ütleksin, et kui keegi tahab seda turgu ära likvideerida, siis maksku rahaga tagasi, sest selle raha eest ei ole midagi mõistlikku tehtud.

Eesti Energiast on see kvoodiraha liikunud siiski riigieelarvesse ja riik on oma rahaga üht-teist mõistlikku ka vast teinud?

Ta on teinud, aga kui sa oleksid ise Eesti Energia aktsionär, siis mitu aastat on ta sulle dividende maksnud ja mitu aastat on ootamatult öelnud, et tal on virtuaalne kahjum? See on olnud virtuaalne kahjum, sest nad kauplevad finantsinstrumentidega, aga raamatupidamisreeglid tekitavad need virtuaalsed kahjumid. Oleme nõus, et on tehtud ka mõistlikke asju, ei ole mõtet rääkida konkureerivast ettevõttest ainult halba. Aga ma ei ole teinud analüüsi, kas 10 aasta jooksul on sinna rohkem raha sisse pandud kui välja võetud ja mis on selle vara väärtuse tootlus omanikule.

Eesti Energia ei ole ehk kõige parem näide, sest meil olid siin ka aastad, mil riigieelarve tasakaal oli veel oluline. Kui omakapitali investeering tasakaalu arvestusse ei läinud, aga dividend läks sissetulekuna arvesse, siis lisandusid sinna ka mingisugused Eesti Energia administratiivsed otsused. Ettevõte ju ise ei soovinud teie mainitud Auveret ehitada, see oli energiajulgeoleku vaatest poliitikute otsus. Samamoodi ei soovinud Eesti Energia ilma toetuseta ehitada Sopi-Tootsi tuuleparki, aga see oli samuti poliitiline suunis.

Need on tõesti kõige jaburamad näited, aga samas ka väga head näited selle kohta, et järsku ei olegi riik teatud asjadele kõige parem omanik. Ma saan aru, et energeetikas on reeglid ja on Elering, mis on riigi omanduses ja peab tagama süsteemi töökindluse. Selle tagajärjel omab ta ka ise gaasijaama, et seda tagada. Aga see ongi täpselt seesama küsimus: kas neid asju peab nii tegema, kas on vaja või mitte? See on iga inimese enda küsimus, mul puudub selles osas otsene arvamus.

Võimalik, et seesama Hormuzi näide – Ameerika Ühendriikide ja Iisraeli sõda Iraanis –, mis on kaasa toonud gaasi, kütuse ja lennukikütuse hinna tõusu, mõjutab tulevikus ka väetisi ja muud taolist. Kui palju me saame sõltuda nendest asjadest, mis tulevad Eestisse, Baltikumi ja Euroopasse mööda merd? Kui palju me peaksime tegelikult looma võimekust, et meil oleks viise juhitavat tootmist enda vahenditega püsti hoida?

Ma alustakski sellest, et sul on õigus – kui sul endal on olemas Auvere, mis on üsna uus jaam, siis me peaksime selle esiteks välja selgitama või on tunne, et sinna peab juurde investeerima, et see muutuks paindlikuks. Tegelikult ongi ootus, et see jaam peabki olema see, mis meid nendel tundidel aitab, aga peab kohe ütlema, et tema paindlikkust gaasijaamaga võrrelda ei saa. See on nagu kindlustuslepingutega: on olemas varakindlustus ja vastutuskindlustus ning sa pead täpselt vaatama, mille jaoks sa seda vara omada tahad. Kuna ta meil juba olemas on ja sinna ehitatud on, siis peabki seda mõistlikult opereerima. Aga ta ei täida sama eesmärki mis gaas, see ongi kõige ohtlikum osa. Nüüd on järgmine küsimus: tänu lätlastele ja ajaloole on meil Lätis olemas gaasihoidla, kus saab maismaal gaasivaru hoida. Ma arvan, et gaas on üks lahendustest ja Eestis oleme meeletult investeerinud ka gaasitaristusse ja põhivõrku. See on meil uuena olemas ning kindlasti tuleks kõik kasulikud ja olemasolevad taristud ära kasutada.

Kindlasti, aga teisest küljest räägime me mudelist, mille suunas oleme Eestis ja võib-olla laiemalt Euroopas liikunud juba enam kui 10 aastat: maksimaalselt tuul, päike, salvestus ja gaas. Viimastel aastatel on sellele alternatiivina järjest rohkem räägitud tuumajaamast. Tuumajaam on selgelt asi, mis lubab küll mitte kohe, aga ettenähtavas tulevikus täielikku dekarboniseerimist – eriti olukorras, kus oleks mitu reaktorit. Aga selle kõrvale ei sobi väga hästi ei päike ega tuul, salvestus aga küll.

See on huvitav asi. Maailm vist ei ole selline koht nagu Simsi mäng, et sa saad alati tühjalt lehelt uuesti alustada. Sa oled ümbritsetud varasemate generatsioonide otsustest. Kui me räägiksime baaskoormuse ehk base load'i ehitamisest, siis elektrisüsteem on ikkagi nii üles ehitatud, et seal on iga päev töötavad elektrijaamad. Siis on reservjaamad ja kogu seda asja peab vaatama kui ühtset miksi, sest tootmist peab olema alati rohkem kui tarbimist. Tuumajaama puhul on nii, et Leedu tuumajaama kõrval oli pumphüdrosalvesti, mida leedukad on nüüd aina suuremaks ehitanud – lisanud torusid ja turbiine. Samamoodi oli tuumajaam, mille kõrval oli kivisöejaam. Tuumajaam nõuab süsteemilt seda: kui reaktori suurus on näiteks 300 megavatti ja kujutame ette olukorda, et avarii tõttu kaob see võrgust ootamatult ära, siis mis süsteemiga juhtub? Selle tagajärjel peab seal kõrval olema mingi tugi, mis reageerib kiiresti ja pakub ka tuumajaamale sageduse hoidmiseks paindlikkust. Ma arvan, et igasuguses süsteemis on tarbijale parem, kui on mitu erinevat tehnoloogiat, mis üksteist tasandavad. Kui me hinna ära unustaksime ja lähtuksime füüsikareeglitest, siis sageduse hoidmiseks ongi vaja seda, et ühe asja katkiminekul aitab teine seda asendada või lülitatakse tarbimine välja. Aga Eestis korraga 300 megavatti tarbimist välja lülitada on väga raske, sest me pole tarbimise juhtimisega siin riigis väga palju tegelenud ega seda motiveerinud.

Meil on Elering neid N-1 ja N-2 harjutusi poolkogemata ja ka meelega teinud, nii et siiani ei ole Eestis vool veel ära läinud. Aga iseenesest ei taha tuumajaam ju samal turul taastuvenergiaga väga hästi koos olla?

Ei taha. Tuumajaama puhul on täpselt see teema, et reaktori osa on 25 protsenti kogu investeeringust ja ülejäänud 75 protsenti moodustavad regulatsioon, hoidlad, jahutussüsteemid ja kõik muu selline. Kui me vaatame, kes täna tuumajaamu üldselt ehitavad, siis Soomes aitasid seda teha prantslased, kes ehitavad praegu ka Ühendkuningriigis. Ameeriklased hakkavad seda tegema Poolas. Seal on peamine küsimus selles, kumba teed sa minna tahaksid. Kas me ootame seda, et meil on 15 aasta pärast tuumajaam olemas ja vahepeal me elektriga juurdeehitamise keelamise tõttu midagi ei tee? See tähendaks lihtsalt seda, et elektri hind läheb kalliks ja elektrit ei jagu kõigile. Selle momendini jõudmiseks pead sa ühiskonnana väga palju pingutama. Ma arvan, et ei teki sellist momenti, kus tuumajaam saaks Eesti turule siseneda nii, et ühtegi teist tootjat seal kõrval ei oleks. Mina näiteks ei unista sellest, et Auvere turult ära kaoks – minu ärimudelites on see tootmine ikkagi sees. Nemad peavad samamoodi arvestama kogu selle miksiga, mis on selleks hetkeks genereeritud, et tarbijad saaksid elektrit täpselt nii palju, kui nad tahavad. Mõistliku ettevõtjana pead sa seda tegema. Kõik tänased elektrijaamad on tulnud turule arvesse võttes neid toetusi, mis täna on olemas. Risti on hea näide: see on tulnud ilma eraldi riigi abita. Ma tahan öelda, et ei tule kunagi olukorda, kus Eestis ei ole enam mitte midagi. Ma vähemalt loodan, et see nii ei lähe.

Te olete Risti pargist rääkides öelnud, et see on ilma eraldi riigi abita, aga mingil määral ta siiski riigiabi ju saab. Kõige parem näide on see, et teil lubatakse elektrit müüa sel hetkel, kui päike paistab, ja te ei pea spetsiifiliselt maksma näiteks võrgu tasakaalustamise ja reservide eest sel ajal, kui elektrit pole. Valitsus on andnud Eleringile korralduse liita uusi liitujaid fikseeritud tasu eest, mis on ju tegelikult samamoodi subsiidium kõigi elektritarbijate pealt. Neid varjatud riiklikke tasusid on lisaks otsesele taastuvenergiatasule terve ports.

Mis puudutab võrgust tootmist Eleringi juures, siis kindlasti diskrimineeritakse täna jaetarbijaid. Kunagi kehtestati ampritasud ja neid maksavad täna kõik jaotusvõrkudes olevad päikesepargid, sest nad ise tarbivad vähe, aga toodavad. Need taastuvenergiaprojektid maksavad Eestis juba täna rohkem kui keegi teine põhivõrgus. Põhivõrk on siiamaani toiminud loogikaga: sa tuled võrku, ehitad alajaama, tugevdad liinid ja maksad selle kinni. Pärast seda on sinu kulud kaetud, sest tarbijad maksavad sinu ehitatud taristu ülevalhoidmise iga-aastaste võrgutasudega kinni. Aga see probleem kehtib kõigi kohta: kui sa kuuled, et Auvere oli eelmisel aastal 60 protsenti ajast töös, siis 40 protsenti ajast oli tema alajaam jõude. Nii on iga jaamaga, mis mingi osa ajast ei tööta. Päikesepargiga on see muidugi kõige suurem – kui päike alguses tulema hakkas, töötas see aastas vaid 11–12 protsenti ajast. Aga Risti puhul räägime me peaaegu 20 protsendist. Kui see kahe tunni aku salvestus seal valmis saab, räägime juba üle 50 protsendist, mis hakkab tegelikult Auverele lähenema. Selles mõttes ma ei ütleks, et seda soodustatakse. Kõikidele teistele tootjatele on võrgutingimused nüüd samamoodi. Tõsi, Risti oli nukker näide, mis jäi kahe seaduse vahele, aga me oleme alati seadust täitnud. Eestis on elektrituruseaduse muutmine muutunud nii hulluks, et ma ei tea ühtegi teist seadust, mis nii tihti muutuks. Investorina ütleksin, et Eesti riigil oleks aeg natuke hinge tõmmata, sest mul on välismaalt raha kaasates väga raske selgitada, milline see seadus hetkel on. Inimesed maailmas ei ole harjunud, et elektrituruseadused nii kiiresti muutuksid. See on Eestis üks naljakamaid seadusi üldse, sest seal on nii palju vigu ja viiteid üksteisele.

Kas te hindate, et elektrituruseadus tuleks praegu lihtsalt jätta näiteks viieks aastaks muutmata?

Ma arvan, et sellel oleks turule selline mõju, et tekiks investorite selgus. Leedu on siin hea näide. Olen hakanud riigiriski hindamist tegema just selles osas, et soovin Eestisse tuua päris välismaiseid tarbijaid, ja Risti andmekeskus on üks selliseid näiteid. Peamine küsimus on see: me ühendasime end küll Vene süsteemist lahti ja meil on ilusad võrgud, kuhu saab kiiresti liituda, aga mis eristab meid näiteks Soomest või Iisraelist? Iisraeli investeeritakse ka praegu, kuigi seal lendavad raketid ja majad saavad vigastada. Meil droonid ei lenda, raketid ei lenda, aga mingil põhjusel vaadatakse meid ikkagi kuidagi teistmoodi. Ajas on olnud huvitav trend, et siia on hakanud tulema Prantsuse investorid, ja Prantsusmaa on ka riik, kes tagab Eesti julgeolekut. Kuidas me saaksime jõuda sinnamaani, et oleksime nagu Soome või Leedu? Kui vaadata, kui palju on viimastel aastatel Leedu turule tuuleparke ehitatud, siis räägime sadadest megavattidest, mida me Eestis näinud ei ole. Seal tuleb iga aasta sadades megavattides päikest ja tuult juurde, me räägime seal juba gigavattidest. Investorid on nõus sinna minema. Erinevus seisneb selles, et leedukad on teinud väga korraliku plaani tarbija, mitte tootja vaatest. Ei ole nii, et tootjad käivad ja räägivad, milline on kõige parem ja kuluefektiivsem süsteemi ülesehitus. Selle järjepidev rakendamine ja näitamine on see, mis viib riiki edasi ja meelitab uusi investoreid. See tekitab tunde, et tegu on turvalise kohaga, sest turvalisus pole ainult see, et droonid ei lenda. Turvalisus on ka see, et regulatsiooni pidev muutmine või painutamine ühe ettevõtja nägemuse järgi ei ole tegelikult tarbijatele üldse kasulik.

Teistpidi vaadates ei ole Leedu meretuuleparkide vähempakkumine kuigi edukas olnud. Võiks väita, et ka Leedus hakkab turg praeguse tarbimise juures taastuvenergiaga täis saama. Nagu te enne ütlesite, me oleme sisuliselt samal turul. Eesti jaoks ei pruugigi olla kõige halvem, kui Leedu maksumaksja suurema osa kanda võtab?

Selle süsteemse võrdluse juures võib vaadata Ignitise eelmise aasta majandustulemusi. Ignitis maksis Leedu riigile erakorralist maksu või dividendi selle eest, et nad on teeninud paindlikelt turgudelt eestlaste ja lätlaste pealt 100 miljonit eurot. Seda kulu maksame me praegu kõige rohkem Leedu riigiettevõttele. Mina kiidan neid, nad on 10 aastat tööd teinud. Nende riigiettevõttelt võeti kunagi tuumajaam ära ja tekkis Ignitis, kelle strateegia on taastuvenergia, selle paindlikkus, tarbijatele müük ja targad võrgulahendused. Tänu sellele, et neil oli käes pumphüdrosalvesti ja gaasijaam, on nad täna väga kasumlik ettevõte. Kahjuks tuleb see kasum eestlaste ja lätlaste arvelt.

Eestis saab igaüks ise ka endale akupargi rajada, nagu te siin juba...

Kahjuks küll. Aga asjade ehitamine ja ettenägemine käib mudelite kaudu. Kui riigi tasandil seda kogu aeg mudeldatakse, on selliseid olukordi ette näha. Näha on, et nemad tegid investeeringu ära, ootasid ja see on Leedut kaks korda päästnud – 2022. aastal ja nüüd uuesti. Kahjuks oleme meie eestlastena teinud sama viga kaks korda. Juhtimises öeldakse, et sama orgi otsa ei tohiks kaks korda kukkuda.

Euroopa Liidus räägitakse sel aastal läbi sedasama emissioonikaubandussüsteemi ehk ETS-i. Esialgu ei paista suurt reformi, aga võimalik, et süsinikukvoodi hind tuuakse natuke alla. Kui mures te üldse olete, et ettenähtavas tulevikus tekib Euroopas piisav vastuseis kvoodisüsteemile ja see näiteks kaotatakse?

Vaadates seda tempot, millega taastuvenergia Euroopas peale tuleb – eelmisel aastal suutis Poola oma suvetipu katta ainult päikesega –, siis seda kõike on väga raske tagasi keerata. See raha on tulnud Euroopa pensionifondidelt, mis haldavad pensionäride raha. Kui me annaksime nüüd vanadele elektrijaamadele reformi käigus tasuta kvoote või muud riigiabi, siis ma ütleksin, et sellest ei oleks abi. See takistaks tuulel turule tulla. Päike, akud ja paindlikkus tulevad nagunii, sest need ettevõtted hakkavad neid samu teenuseid pakkuma ka tarbijatele. See, mis ETS-ist alles jääb, tähendab, et vanadele jaamadele jääb tunde vähemaks ja nad peavad vähemate tundide pärast kaklema. Ma arvan, et ETS-i kaotamine ei aitaks, sest näiteks ka Poola kivisöest tuleb enamik täna välismaalt ja seda loetakse juba Euroopas merel transporditavaks kütuseks. Ilma ETS-ita oleks gaas alla saja euro, koos sellega üle saja. Aga kui tuul puhub ja päike paistab, ei ole need jaamad niikuinii turul.