Eesti digiriigi kuvand on viimastel aastatel tuhmumas ning majandus vajab paigalseisust väljumiseks uut kasvumootorit. Üks perspektiivne võimalus on võtta strateegiline kurss andmekeskuste kui uue tööstusharu siia meelitamisele. Nende kiiluvees tekivad eeldused ka mitme teise valdkonna kasvuks.

Põhjanaabrid on selle valiku juba teinud ja tegutsevad. Kui Eesti samal ajal käed rüpes ootab, jääb meile lõpuks vaid naabrite edu kaasmõjuna kasvav regionaalne energiavajadus ja kõrgem elektrihind.

Uus kapitalimahukas tööstusharu 

Maailmas kasvab andmete hulk eksponentsiaalselt. Tehisintellekt, pilveteenused, suurandmete analüüs ja digitaliseerimine vajavad aina rohkem arvutusvõimsust. See on uus kapitalimahukas tööstusharu, mis toob kaasa investeeringuid, loob töökohti ning laiendab väärtusahelat tehnoloogiasektorist kaugemale. See tähendab, et riigid konkureerivad üha aktiivsemalt selle nimel, kuhu rajatakse järgmised suured andmekeskused.

Meie lähiriigid on seadnud andmekeskuste infrastruktuuri arendamise strateegiliseks prioriteediks. Näiteks Soomes nähakse andmekeskusi ühe vähese sektorina, mis võiks majanduskasvu vedada ning elektritarbimist lähiaastatel märkimisväärselt kasvatada, sest seni on riigi energiatarbimine püsinud aastaid suhteliselt stabiilsena.

Paraku on riigi energiatarbimine ja majanduskasv korrelatsioonis: mida rikkam riik, seda suurem on energiatarve. Lisaks Soomele tegutsevad aktiivselt nii Rootsi kui ka Poola, kus on andmekeskuste investeeringute meelitamiseks kiirendatud planeerimis- ja loamenetlusi ning võrguühenduste rajamist.

Eesti majanduse mõõtkavas on selliste investeeringute mõju veelgi suurem. Andmekeskused tähendavad miljarditesse eurodesse ulatuvaid projekte, mis moodustaksid märgatava osa Eesti sisemajanduse kogutoodangust.

Isegi üks selline investeering võib anda majanduskasvule tuntava tõuke ehitusest ja tehnoloogiasektorist kuni teenuste ja maksutuluni, mis jõuab lõpuks ka palkadesse ja inimeste elujärge. Just selliseid kasvutõukeid on Eesti majandusel vaja, et murda viimaste aastate nõiaring, kus majanduskasv on Euroopa riikidega võrreldes püsinud pikalt tabeli lõpus.

Erinevalt paljudest traditsioonilistest tööstusharudest, mis vajavad väga suurt tööjõudu, andmekeskused seda ei vaja ning sobivad seetõttu väga hästi Eesti majandusmudeli ja demograafiaga.

Suure laeva kiiluvesi paneb ka teised liikuma

Eesti energiaturu üks struktuurne probleem on selle väiksus. Väike turg tähendab volatiilsemaid elektrihindu ning keerulisemat investeerimiskeskkonda. Paljud uued energiaprojektid, eriti taastuvenergia valdkonnas, vajavad riskide maandamiseks pikaajalisi elektriostulepinguid ning neid saab sõlmida siis, kui turul on olemas suured ja stabiilsed elektritarbijad.

Andmekeskused on selles vaates ideaalsed tarbijad. Nende stabiilne ja ööpäevaringne tarbimisprofiil sobib hästi pikaajaliste elektriostulepingute sõlmimiseks, näiteks 10–15-aastasteks lepinguteks taastuvenergia tootjatega. Kindel ja pikaajaline ostja muudab uute energiaprojektide rahastamise finantsasutuste jaoks oluliselt atraktiivsemaks.

Eesti kontekstis tähendab üks või mitu suurt ja stabiilset elektritarbijat kogu energiaturu mahu suurenemist. See omakorda vähendab hinnakõikumisi, tõstab elektrivõrgu kasutamise efektiivsust ning loob paremaid elektrilepingute tingimusi ka teistele ettevõtetele.

Stabiilne tarbimine aitab tasakaalustada energiasüsteemi, kus taastuvenergia osakaal kasvab. Andmekeskused mitte ainult ei kasvata nõudlust, vaid pakuvad süsteemile ka olulist paindlikkust, mis võib vähendada elektrihinna tõususurvet tipukoormuse ajal. Samuti toetavad andmekeskused elektritarbimise kasvu kaudu taastuvenergia integreerimist. Samal ajal tuleb märkimisväärse tarbimise kasvuga tagada ka elektrituru toimimise ja varustuskindluse võimalike riskide maandamine.

Andmekeskused hõlmavad laiemat väärtusahelat alates riistvara paigaldusest ja hooldusest kuni jahutus- ja turvasüsteemide ning võrguinfrastruktuuri halduseni. Andmekeskuse rajamine loob töökohti ehituses, tehnilises hoolduses ja teeninduses, võimaldab kasutada jääksoojust kohalikus kaugküttevõrgus ning tugevdab piirkondlikku ettevõtlust. Pikemas vaates tähendab see kõrgelt kvalifitseeritud spetsialiste, väiksemat ajude äravoolu ja kohaliku tehnoloogiasektori arengut.

Isegi kui sinnamaani jõutakse, ei tekita andmekeskuste olemasolu automaatselt teadusuuringuid, tootearendust ega innovatsiooni. Samuti ei too see kaasa kohest digitaalsete või tehisintellektil põhinevate lahenduste kasutuselevõtu kasvu Eestis. Selle lisandväärtuse tekkeks on vaja investeeringuid töötajate oskustesse, haridussüsteemi ning teadus- ja arendustegevusse.

Andmete paiknemine on julgeolekuküsimus

Üha enam räägitakse vajadusest hoida riigi jaoks kriitilisi andmeid füüsiliselt oma territooriumil ning seetõttu on andmekeskused muutumas julgeolekuküsimuseks. Kui andmed paiknevad välisriikides või globaalsetes pilvelahendustes, võib kriisiolukorras tekkida ligipääsuprobleeme. Oma andmeinfrastruktuur on digitaalse ajastu strateegiline varu, justkui sahver või kelder, mis peab olema olemas ka keerulisematel aegadel.

Andmekeskused ei teki aga siia iseenesest, paljud riigid liiguvad selles suunas aktiivselt. Kui Eesti soovib selles võidujooksus kaasa rääkida, tuleb teha teadlik valik. Kui see võimalus kasutamata jätta, liiguvad investeeringud, kompetents ja väärtusahelad teistesse riikidesse. Eestile jäävad siis vaid kõrge elektrihind ja kasvav regionaalne konkurents.