Aasta esimeste kuude kõrged elektriarved on tarbijatel värskelt meeles ning elektri tootmise ja tarbimise teemat ei tohi lasta jahtuda. Elektri kõrget hinda selgitatakse sageli lihtsustatult: külm ilm kasvatab tarbimist ja elementaarne turuloogika ütleb, et kui nõudlus suureneb, aga pakkumine ei suurene, siis hind tõuseb.

Siin tuleb aga kohe täpsustada, millest räägime. See loogika puudutab ühte komponenti elektri koguhinnas. Tegelikult on elektri lõpphind märksa keerulisem ja sõltub investeeringutest, mis tagavad elektrisüsteemi toimimise.

Kui üks komponent, näiteks börsihind, teatud tingimustel tõuseb, ei tähenda see automaatselt, et lõpphind peab tõusma. Teiste komponentide hinnad võivad suurema tarbimise korral väheneda, sest kulud jaotuvad suurema arvu tarbitud kilovatt-tundide vahel.

Elektrisüsteemi puhul on oluline mõista, et süsteemiteenused on vältimatud kulud. Kui tootmine on ilmast sõltuv, siis tuleb hoida süsteemi tasakaalus. Mida rohkem lisandub elektrisüsteemi ilmastikust sõltuvat elektritootmist, seda enam on vaja investeerida süsteemiteenustesse ja võrgu võimekuse vastavusse viimiseks. Tuleb üles ehitada juhitavad tootmised, salvestus ja tarbimise reguleerimine. See on investeering, mis jagatakse tarbitud kilovatt-tundide peale.

Kui tarbimist on rohkem, siis sama investeering jaotub suurema mahu peale ja ühikukulu võib väheneda. Sama loogika kehtib ka varustuskindluse ja sagedusreservide tasu kohta.

Lisaks tuleb arvestada võrgukuludega. Võrk ei ole igihaljas süsteem, mis igavesti kestab. Võrgu korrashoidmine on suures osas püsikulu, mille suurus ei olene võrgu koormatusest, kuid kulu jaotatakse võrgu kaudu tarbitud kilovatt-tundidele. Mida suurem on tarbimine, seda väiksem ühe kilovatt-tunni võrguteenuse hind.

Ja lõpuks tuleb vaadata tootmisportfelli. Energiamajanduse arengukava (ENMAK) ütleb, et tuule- ja päikesevõimsusi tuleb tugevalt kasvatada. Elektrisüsteem on üks dünaamiline tervik, samaaegselt peame investeerima süsteemiteenustesse ja eelkõige energiamahuka salvestuse, juhitava tootmise ja tarbimise juhtimise arendusse. Elektrisüsteemi üksikute funktsioonide arendamine ei taga terviku toimet, tekitame ise endale suurema probleemi.

Ideoloogia, et aastatarbimist saab katta sada protsenti ilmastikust sõltuva elektritoodanguga, ei ole realistlik, aga kasv tuleb. Tuule- ja päikeseelektri hind peab sisaldama lisaks tootmishinnale ka elektrisüsteemi sobitamise maksumust (levelized full system costs of electricity, LFSCOE), mitte ainult tehnoloogiale taandatud elektrihinda (levelized costs of electricity, LCOE). "Rohelise elektri" silt võib kujuneda kalliks, sest lisanduvad elektrisüsteemi investeeringute kulud.

Kui tahame säilitada praegust elustandardit, kasvab elektritarbimine

Olukorra tervikpildi mõistmiseks tasub seda teemat vaadata laiemalt, sest ühiskonnas on energeetika tuleviku osas kaks põhimõtteliselt erinevat mõtteviisi.

Üks lähenemine ütleb, et energiatarbimist tuleb vähendada: elada tagasihoidlikumalt, looduslähedaselt. Minu mõistus ütleb vastupidist. Nii ajalooliselt kui ka tänapäeval on energiatarbimine ja riigi jõukus ning üldine kodanike heaolu selgelt korrelatsioonis. Ma ei näe, et see loogika muutuks järgmise kümne või isegi viiekümne aasta jooksul.

Iga tehnoloogia vajab energiat. Vajab sisendeid, kütuseid, elektrit, taristut. Praegu on Euroopas sisuliselt käimas varasemast ajaloost tuntud loosung "kogu maa elektrifitseerimine": arendame elektritransporti, asendame kütuseid elektriga, soojatarbimisel laiendame elektrikasutust.

Elekter on kõige mugavam energialiik. Kui me tahame säilitada praegust elustandardit, siis elektritarbimine paratamatult kasvab. Võib-olla väheneb vedelkütuste või tahkekütuste osakaal, aga elektri osakaal tervikbilansis suureneb oluliselt.

Prognoosid, mis ei täitu, ei anna kindlust

Tööstuse ja ettevõtluse poole pealt on oluline mõista, millest tuleb tarbimine ja kuidas seda prognoosida. Kliimaministeerium esitas eelmisel aastal üsna mitmeid 15–18 TWh elektritarbimise prognoose aastateks 2030–2035, väites, et nn ootelehel on pea 5 TWh mahus elektritarbijaid.

Tegelikkuses on tarbimine viimased viis aastat püsinud praktiliselt paigal 8 TWh piires. Miks? Lihtsalt seetõttu, et energiahind ja varustuskindlus ei võimalda siin sellisel määral suurte ettevõtete lisandumist. See on probleem, mille puhul tuleb kännu tagant välja saada.

Mida väiksemad on prognoosivead, seda suurem on investeerimiskindlus tootjale. Teistpidi on kindlus oluline ka tarbijale. Soomes on näiteks otselepingud tootja ja tööstustarbija vahel elektrienergia ostmiseks palju levinumad, tarbijad teevad kokkuleppeid tootjatega ja üsna sageli on suurtarbijad ka elektrijaamade omanikud. Eestis selliseid lahendusi praktiliselt ei ole või neid on vähe, sest pole arvestatavat suurtööstust.

Paneme end nüüd investori rolli: kui ma tuleksin investeeringuga ja kaaluksin Eestit, siis ma vaataksin ühtpidi, et kütusevaba elektritoodangu suur osakaal võib olla positiivne, aga teistpidi vaataksin, kui palju elektrit toodetakse ja kas seda ka jätkub.

Defitsiit elektritootmises ja energiajulgeoleku kahtlused on tõsised riskifaktorid. Tarbija võib loota, et riik teeb suurtarbijale soodustusi, langetab taastuvenergia tasu või võrgutariifi nagu mujal tehakse. Ja ilmselt teebki, vastasel juhul ei ole me konkurentsivõimelised.

Eesti elektrisüsteem vajab ühtlase tarbimisgraafikuga tarbijaid

Elektrisüsteemi mõttes ei ole paremat tarbijat kui ühtlase tarbimisgraafikuga tarbija. See on ideaal, mida kõik tahavad, sest see tagab stabiilse ja prognoositava koormuse. Elektrisüsteemi kulud tuleb niikuinii katta, siis mida suurema tarbimise peale me neid kulusid jagada saame, seda parem. Lihtne aritmeetika. Kui sama süsteemi püsikulud jagunevad näiteks kaheksa teravatt-tunni peale, on ühikukulu suurem kui jaotaksime need kümne või kaheteistkümne teravatt-tunni peale.

Seetõttu oleks suurtarbijate lisandumine üks viis, kuidas jagada süsteemi kulud suurema tarbimise peale. Suured tööstusettevõtted võivad pakkuda just sellist ühtlast tarbimist, mida Eesti elektrisüsteem vajab. Ja kui kasvab nõudlus, tekib reeglina ka pakkumine.

Suurtarbija "ideaal" Eesti mõttes võiks olla suurusjärgus 80–100 MW, aga siin tuleb arvestada ka süsteemi stabiilsust. Kui väga suur koormus kukub süsteemist järsku välja, on süsteemi reaktsioon keerulisem. Väga suured üksikobjektid, mis nõuavad sadu megavatte, võivad olla süsteemirisk, kui neil puudub pehmendus või etapiline ülesehitus.

Kokkuvõtvalt: tarbimise kasv võib olla ühiskonnale kasulik. Suurem tarbimine aitab püsikulusid jaotada, annab investeerimiskindlust ja toetab süsteemi pikaajalist arengut. Aga see peab ühtima süsteemi pika plaaniga: juhitavad võimsused, salvestus, tarbimise juhtimine ja maksupoliitika.