Janu iseseisvuse ja euroopalike vabaduste järele sundis meid pingutama, võitlema ja võtma riske, et saada lääneriikidega ühe laua taha. Me teadsime, kuhu peame ja tahame jõuda. Nüüd, kui Skype'i hiilgeaeg on möödas, digitiiger ägiseb nurgas ja selle järglane on alles lapsekingades, tekib küsimus, kui kaua me aegunud edulugude mälestustes loksume, samal ajal kui suurinvesteeringud meist mööda purjetavad? 

Eesti võib Taavi Madiberki sõnu kasutades olla "võitjate riik", aga selle realiseerimiseks on vaja üht vältimatut asja: arengut. Riigi arengut, energiasüsteemide arengut ja poliitilist otsustusjulgust. Praegune reaalsus on see, et Eesti on juba aastaid otsustamatusest ja hirmust kaotanud suuna, mis paratamatult mõjutab meie tööturgu ja konkurentsivõimet.

Kõige kallim otsus on venima jäänud otsus. Investor võib elada ka eitava vastusega. Ta ei ela ebakindlusega, kus ajakava sõltub sellest, kui kaua suudame omavahel vaielda mõju ulatuse, rollide ja menetlusjärjekorra üle.

Demokraatia ei tähenda, et ükski otsus ei tohi kedagi häirida. Tahame odavat elektrit, aga vaidleme aastaid iga tootmisvõimsuse rajamise üle. Tahame häid töökohti, aga ei taha uusi tehaseid, tööstusparke ega hooneid. Tahame kindlustunnet, aga pelgame suuri välisinvesteeringuid, mis annaks lääneriikidele täiendava huvi Eesti julgeoleku eest seista. Lisame retseptile bürokraatliku jalaväristamise ja saame ebaõnnestumise purukoogi.

Suurinvesteeringutest oleme ajaloos kaotanud BigTech'i ettevõtete andmekeskused, suurema Fibenoli tehase, tselluloositehase ja tõenäoliselt veel ridamisi projekte, millest avalikult ei räägitagi. Paljud suurinvesteeringud ei jõua isegi avalikkuse ette, sest meie üldplaneeringutes lihtsalt ei ole vaba tootmismaad, Ida-Virumaa välja arvatud, kus tööstusalasid on ajalooliselt rohkem.

Tootmismaa ja taristuvalmiduse puudumine üldplaneeringutes tähendab, et iga uus tehas, andmekeskus või energiapark algab sageli sammuga "muudame kõigepealt planeeringut" ja alles siis räägime päris investeeringust. Seda ütleme ettevõtetele, kelle aastaeelarved on suuremad kui Eesti riigil. Tasuks endalt küsida, mis eelise annab investeeringu tegijale meie järgi ootamine naaberriikide ees?

Suurinvesteeringute ekspressrada

On tänuväärne, et Eesti riik on mõistmas, et kõik investeeringud pole ühe puuga löödud. Sellest tulenevalt valmistatakse ette strateegiliste investeeringute ekspressrada, mille eesmärk on tuua meie piirkonda suurinvesteeringuid. Kui ekspressrada midagi tähendab, siis peab see tähendama ajaliselt piiritletud menetlust, ühte koordineerivat kontaktpunkti ja selget vastutust.

Ligi aasta küpsenud plaani kohaselt pääseb ekspressrajale vähemalt 40 miljoni euro suurune investeering, mis on riiklikult olulises valdkonnas, tagatud rahastuse ja tehnoloogiaga. Kui riik suudab selle plaani järgi menetleda kaks kuni viis sellistele nõuetele vastavat projekti aastas, kerkib õigustatud küsimus, kas tekib uus bürokraatlik pudelikael. Kas mõju ulatuse üle vaidlemine saab olulisemaks kui süst Eesti majandusse? Kui viis ettenähtud n-ö menetluskohta saavad aasta keskel täis, kas hiljem huvi üles näitavad investorid peavad siis järgmist aastat ootama?

Minu ettepanek on lihtne: kõigile üle saja miljoni euro suurustele, töökohti loovatele investeeringutele tuleb tagada riiklik ekspressrada. Seda loomulikult eeldusel, et keskkonna- ja emissiooninormid on paigas ning planeeringu vastutus ja koordineerimine selgelt kellegi nime ja näoga. Kui saja miljoni euro suurune investeering saab aasta varem tööle hakata, toob see riigile juba esimese aastaga miljoneid uut maksutulu.

Eeskuju on Euroopas olemas

Hea näide Euroopast, kuidas energia ja otsustusjulgus loovad investeerimismagneti, on juba ühes umbes 45 000 ruutkilomeetri suuruses ja 1,3 miljoni elanikuga piirkonnas toimimas. Hispaania autonoomne piirkond Aragón on muutunud agraarühiskonnast üheks Euroopa lemmiksihtkohaks maailma tehnoloogiahiidudele. 

Aragón toodab elektrit selgelt rohkem, kui ise tarbib. 2023. aastal oli toodang 22 235 gigavatt-tundi ja tarbimine 9679 gigavatt-tundi. See ongi see "ette ehitatud" eeldus, mida suurtarbija otsib. Vaadeldes Soome elektritarbimise üle 20-protsendilise kasvu tulevikuprojektsiooni, ei tundu utoopilisena ka Eestis "ette ehitamist" või vähemalt planeerimist ette võtta. 

Lisaks on Aragóni piirkond tõmmanud ligi andmekeskuste ja pilvetaristu investeeringuid. Näiteks AWS teatas 2024. aastal 15,7 miljardi euro suurusest investeerimisplaanist Aragóni suunal ning hinnangulisest 12,9 miljardi euro suurusest panusest piirkonna sisemajanduse koguprodukti mõjusse kuni 2033. aastani. Mõte ei ole Aragóni koopia tegemine, vaid lähenemise loogikas: kui energia ja menetlus on ette valmistatud, jõuab kapital kohale. Kui neid ei ole, läheb kapital mujale.

Tee odavama energia ja majanduskasvuni

Maailmas joonistub üha selgemalt välja seos, et riikide jõukus ja energia tootmine käivad käsikäes. Riigid, kus energiat on vähe ja see on kallis, jäävad vaesemaks ning kaotavad konkurentsivõimet. Riigid, kus energia on piisav, stabiilne ja taskukohane, meelitavad ligi tööstust ja kapitali. Kui tahame maksta elektri eest vähem ja tugevamat majandust, siis peab energiatootmine kasvama, mille eeldus on suurtarbijate lisandumine ja tagajärg uute töökohtade teke.

Kui tahame odavamat elektrit ja uusi töökohti, peame tegema kolm väga konkreetset sammu.

Esiteks, planeeringute ja lubade menetluses peavad olema maksimaalsed tähtajad ja üks lõppvastutaja, kes vastutab tulemuse eest. Teiseks, tootmismaa peab olema üldplaneeringutes ette nähtud ja kohtades, kus on võrk, taristu ja mõistlik mõju. Kolmandaks, riik peab tagama kohalikule omavalitsusele motivatsioonipaketi, et menetleda strateegilisi planeeringuid kokkulepitud ajaraamis. See annab investoritele ennustatavuse: tähtajad, vastutuse ja ettevalmistatud ruumi, kuhu investeering saab maanduda. Miljardid ei oota.