Advokaadibüroo Cobalt on hiljuti korduvalt arvamust avaldanud (vt: "Ülevaade: kohtuvaidlustele lahenduse saamine võtab üha kauem aega" ja "Rauno Ligi ja Karl Metsküll: kohtud on kaebeõigust rakendanud väga laialt"), et Eestis tuleks piirata keskkonnaühenduste õigust looduse ja inimeste kaitseks kohtusse pöörduda.

Konteksti huvides tasub meeles hoida, et selle büroo advokaadid esindavad vähemalt kahes käimasolevas kohtuasjas suurettevõtet keskkonnaühenduste vastu. Seetõttu jääb nende vaatenurk ühekülgseks ega arvesta teema laiema tausta ja keskkonnakaitselise avaliku huviga.

Tõsi on, et keskkonnavaidluste arv on viimasel kümnendil kahekordistunud. Samal ajal on kasvanud halduskohtusse jõudvate vaidluste arv kõigis valdkondades tervikuna ja keskkonnavaidlused moodustavad nendest vaid kolm protsenti. Isegi koos ehitus- ja planeerimisvaidlustega, millest osas on keskkonnaküsimused olulisel kohal, on nende osakaal kõigist vaidlustest ainult kümnendik.

Seda on sama palju kui näiteks rahvastiku- või sotsiaalküsimuste kohtuasju. Ometi ei kostu üleskutseid piirata võimalusi saada kohtust selgust pensionite või kodakondsuse küsimustes.

Keskkonnavaidlused on märk sügavamast probleemist

Keskkonnavaidluste sagenemine annab märku palju sügavamatest probleemidest. Esiteks on üha selgem, et inimtegevus ületab looduse taluvuspiire. Me tarbime loodusvarasid, hävitame elupaiku ja tekitame saastet kiiremini, kui looduskeskkond suudab end taastada ning puhastada. Teadlased on leidnud, et olukord peab kiiresti ja põhjalikult muutuma, et ühiskond saaks üldse edasi toimida.

Igapäevaelus väljenduvad need mured näiteks selles, et meie õhk, vesi ja pinnas saastuvad kahjulike ainetega, levib mürareostus, ilmastik muutub ebastabiilsemaks, elusloodus muutub üha liigivaesemaks ja kannatab inimtegevuse suure surve all.

Need ei ole enam abstraktsed tulevikuprobleemid, vaid mõjutavad meid isiklikult, rikkudes inimeste õigust tervisele, tervislikule elukeskkonnale ja lõpuks lausa elule. Need õigused annab meile Eesti põhiseadus ja nende õiguste kaitseks peavad inimesed demokraatlikus riigis saama pöörduda kohtusse.

Keskkonnaühendustele on neis vaidlustes antud eriline roll. Kuna loodusel ei ole "häält", on keskkonnaorganisatsioonidel tõepoolest laiendatud kaebeõigus, et nad saaksid avalikku huvi vajadusel kaitsta kohtus. Selles leppis Eesti koos teiste riikidega kokku juba 2001. aastal, ratifitseerides Aarhusi konventsiooni. Keskkonnaühenduste kaebeõigus on oluline vahend üha süveneva keskkonnakriisi leevendamiseks ja meie enda – Eesti inimeste ning looduskeskkonna – kaitsmiseks.

Keskkonnaühendused on oma rolli läbi aastate tõsiselt võtnud. Seega ei pea paika Cobalti advokaatide vihjed, nagu oleks keskkonnavaidlused algatatud kergekäeliselt või pöörduksid kohtusse keskkonnaühendused, kes pole varem häält üldse teinud.

Keskkonnaõiguse keskuse ligi 20 aasta pikkune praktika näitab, et ühendused ja nende eksperdid osalevad põhjalikult loamenetlustes, töötavad läbi sadu lehekülgi keskkonnamõju hindamisi ning osalevad avalikel aruteludel. Arendajad ja haldusorganid arvestavad haruharva ettepanekutega sisuliselt ning muudavad projekti. Oleme korduvalt näinud, et arendajad ei võta keskkonnaargumente tõsiselt enne, kui peavad nende üle vaidlema kohtus.

Kui suure raha eest saab end kohtust vabaks osta?

Keskkonnaühenduste kaebeõiguse piiramist on viimasel ajal tõstatatud ka suurinvesteeringute Eestisse meelitamise valguses. Kõlab argument, et peaks olema vähem võimalusi kontrollida kohtus väga suurte investeeringute õiguspärasust, et suured tööstused saaksid Eestisse võimalikult sujuvalt kerkida.

Teisisõnu peaks piisavalt palju raha makstes olema võimalik end kohtu kontrollist vaba(ma)ks osta. Selline korraldus on omane vähedemokraatlikele oligarhilistele riikidele, millest Eesti õigusriigina peaks erinema.

Kõrgendatud tähelepanuga tuleb kontrollida just suure keskkonnamõjuga arendusi, sest neil on enim potentsiaali keskkonda pöördumatult kahjustada. Ettevõtlusvabadus ei ole piiramatu, vaid sellega käib kaasas kohustus looduskeskkonda säästa ja arvestada inimeste õigusega tervise ning puhta elukeskkonna kaitsele.

Kui keegi tahab kasutada eriti suures koguses vett või puitu, tekitada eriti palju saastet või müra, siis tulebki hoolikalt vaadata, kas sellest mõjutatud inimeste ring ja looduskeskkond saab sellega hakkama. Kui ei saa, siis on niisugune tegevus lubamatu.

Lahendused keskkonnakohtuasjade vähendamiseks

Olemasolevate menetlusnormidega on tagatud, et halduskohtud saavad praakida välja tõepoolest alusetud keskkonnavaidlused. Kohtutel on olnud harva põhjust kaebust tagastada, kuna reeglina pöörduvad keskkonnaühendused kohtusse korraliku eeltöö pinnalt ja esitavad põhjendatud argumente, mis väärivad kohtus läbi arutamist. Arvestades keskkonnaühenduste vahendite piiratust, ongi ootuspärane, et nad valivad vaidlusi hoolega ega lähe mütsiga lööma.

Keskkonnavaidluste põhjendatust näitavad paljud viimaste aastate juhtumid, milles kohtud on tuvastanud, et haldusorgan oligi teinud õigusvastase otsuse. Kohtud on tühistanud Enefit280-2 õlitehase ehitusloa, Elbu rabas turba kaevandamise loa, hulga rohevõrgustiku aladel ja kaitsealadel väljastatud metsateatisi ning maaparanduse ehituslube. On tervitatav, et need õigusvastased otsused ei jäänud kehtima, tehtud vigade parandamine on õigusriigi toimimisega paremas kooskõlas.

Teiste riikide praktika kinnitab, et keskkonnaasjades on kaebuste eduprotsent oluliselt suurem võrreldes muude vaidlustega. Teisisõnu: kohtusse pöördutakse asja pärast.

Üldine statistika näitab, et keskkonna- ja kliimaõiguse vaidlustes rahuldatakse kaebustest üle poole, näiteks väljaspool USA-d on kaebajad võitnud kuni 58 protsenti kliimakohtuasjadest, Saksamaal viimase uuringu kohaselt 51 protsenti. Ka rahuldamata jäänud kaebused ei tähenda, et kohtusse oleks pöördutud asjatult, sageli on vaidluse tulemuseks positiivne muutus praktikas, vahel ka seadusemuudatus.

Cobalti advokaatide pakutud "lahendused" kohtuasjade vähendamiseks – kaebeõiguse piiramine või tagatise nõude kehtestamine – ei lahenda tegelikke probleeme. Tagatise nõude põhjendused on silmakirjalikud.

Eestis ei ole probleemi sellega, et keskkonnaühendused ei maksaks kaotuse korral kohtu väljamõistetud menetluskulusid. Ettevõtjatele on pinnuks silmas hoopis see, et kohtud ei mõista keskkonnaühendustelt välja kõiki neid menetluskulusid, mida ettevõtted arvukalt advokaate kaasates kohtuasjades tekitavad.

Sealjuures lähtuvad kohtud Aarhusi konventsioonist, mille kohaselt ei tohi keskkonna kaitseks kohtusse pöördumine olla kellegi jaoks ebamõistlikult kulukas. Tagatise nõue on sel juhul lihtlabane püüe vaigistada keskkonnaühendusi, kes kaitsevad avalikku huvi.

Selleks, et kohtutesse jõuaks vähem keskkonnaalaseid vaidlusi, on tarvis, et haldusorganid – keskkonnaamet, kohalike omavalitsuste volikogud ja teised – arvestaksid otsuste tegemisel senisest enam keskkonna halveneva olukorraga, ajakohaste loodusandmete, teaduslike teadmiste ning kõigi puudutatud põhiõigustega. Igakülgselt läbi kaalutud ja arusaadavalt argumenteeritud otsuseid pole põhjust vaidlustada ükskõik millisel osapoolel.

Kaebeõiguse piiramine ei lahenda ühtegi õigusrikkumist, vaid pühib need vaiba alla ja laseb õigusvastastel otsustel püsima jääda. Niisugune olukord on vastupidine Eesti põhiseaduse mõttele, mille kohaselt on Eesti riik rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele.