Selliseid aegu, kus valitsuserakonnad on oluliselt ebapopulaarsemad kui opositsioon, on Eestis ka varem olnud. Kas säärasest olukorrast on üldse võimalik enne valimisi välja rabeleda?

Küsimus on selles, millised on need suuremad vead. Ma ütleksin, et tehtud on kolossaalseid vigu.

Selle asemel, et riiki koomale tõmmata, hakati 2023. aastal julmalt makse tõstma. Sellega anti majandusele esimene hoop. Tol hetkel oli majandus niigi stagneerunud, meil oli Ukraina sõda ja mitmed muud tegurid.

Teine viga on seotud kraavi jooksnud rohepoliitikaga. Reformierakond käis enne valimisi välja tohutu rohemajanduse visiooni. Nad olid suured eestkõnelejad, aga see oli üks suur utoopia ja butafooria.

On uskumatu, et end majanduskompetentseks pidav erakond pakkus sellist utoopiat. Sealt tulenevad ka otsesed põhjused, miks Eesti majandus on sattunud taasiseseisvumise ajaloo kõige pikemasse stagnatsiooni.

See ei ole olnud tavaline majanduskriis, kus käiakse põhjas ära ja siis liigub kõik  taas üles, vaid meil on endiselt vinduv stagnatsioon. See on pärssinud nii-öelda pehmeid, kuid olulisi tegureid: üldist usaldust, kindlustunnet, riskijulgust ja koostöövaimu nii riigis, ühiskonnas kui ka ettevõtluses.

Kolmas kolossaalne viga tehti nüüd, kui kohalike valimiste kampaania raames hakati räigelt riigivõlga kasvatama. Riigivõla kasv on tekitanud olukorra, kus ebakindlus jätkub, sest investorid ja ettevõtjad mõistavad: seni, kuni riigi rahandusel pole usaldusväärset lahendust, on ka Eesti majanduskeskkond ebausaldusväärne.

Süüdlaste otsimine on abitu tegevus, ei tasu rääkida, et süüdi on see, teine või kolmas.  Kui nende vigade kardinaalset parandamist ei toimu, siis pelga retoorikaga reitingut ei paranda. Kõrvaltvaatajana näen, et vigu on olnud võimalik parandada, kuid tegeletakse vaid asendustegevustega.

Lisaks suurendab seda ebakindlust jürgenligilik laamendamine ja mõnitamine. Seda mõistavad kõik, bussijuhist ettevõtjani. Nagu Andrus Ansip ütles: valetamist ei andestata. Mingit pikaajalist konkreetset plaani Reformierakonnal praegu ei ole.

Valitsust juhtiv erakond on küll mõistnud, et vigu on tehtud, kuid nad pole suutnud teha selget pööret.

Reformierakond on olnud majandusinimeste erakond, mille sammudes on ettevõtjate mõju alati märgatav olnud. Kas rohepöörde puhul oli tegemist olukorraga, kus teatud äriinimeste hääl kõlas erakonnas teistest kõvemini? Kas need utoopilised plaanid toota 2030. aastaks 100 protsenti taastuvenergiat sündisid mõne grupeeringu mõjul või oli see lihtsalt naivism ja optimism?

Rohepöörde puhul kerkib esile terve Eesti jaoks oluline küsimus ehk niinimetatud Brüsseli efekt. Praeguse valitsuse puhul on see tingitud kas mugavusest, kogenematusest või julguse puudumisest.

Brüsseli efekt tähendab suhtumist, et euroliidust tuleb ainult tarku ja läbimõeldud asju, mis on meile kasulikud – teeme aga ära.

Kui aga vaatame, mis on Euroopa majanduses viimase 10 aasta jooksul toimunud, siis oleme alles õuduste tee alguses. Kui Euroopa ei suuda rohepööret kainelt läbi vaadata ja hinnata, mis tegelikult töötab, on trendid ülimalt murettekitavad. Ma räägin puhtalt majandusest.

Meetodid, mida kasutatakse pöörde elluviimiseks, meenutavad plaani- ja käsumajandust. See on täiesti ebamajanduslik projekt, näiteks retoorika dekarboniseerimisest kui konkurentsieelisest ei vasta tõele. Ebaefektiivsete tehnoloogiatega energeetikas ja transpordis ei ole võimalik saavutada konkurentsivõimet.

Fakt on see, et  tööstuse lahkumine Euroopas kasvab. Oleme andnud suure osa tarneahelatest ja toorainest ära Hiinale ja teistele riikidele.

Eestis käib Brüsseli efektiga kaasas ka teatud ärihuvi, mida võib nimetada rohemajanduse kompleksiks. Poliitiline establishment ei ole täna võimeline tegema vajalikke korrektiive; tegeletakse vaid pealispindse "kobestamisega" – lükatakse mõni aruanne või käsk edasi, kuid üldpilt ei muutu.

Tšehhi dissident ja hilisem president Havel kirjutas oma kuulsa essee köögiviljakaupmehest, kes pani igal hommikul aknalauale loosungi "Kõigi maade proletaarlased, ühinege!" Ta  kirjutas, et poepidaja ei teinud seda usust kommunismi, vaid hirmust ja harjumusest – et teda rahule jäetaks. Ja süsteem hakkab Haveli sõnul lagunema siis, kui poepidaja otsustab ühel päeval seda loosungit mitte üles panna ja teeb otsuse elada tões.

Meil on ka käes aeg elada tões.

Euroopa ja Eesti vajavad väga kriitilist ja ausat vaadet sellele, mis rohemajanduses töötab ja mis mitte. Praegu on see jätkuvalt vaid näivuse loomine.

Kas siin võib rolli mängida ka see, et Eestis on üles kasvanud riigiametnike põlvkond, kes on saanud karjäärikoolituse just Brüsselis? Omamoodi sümboliks on kujunenud ju riigisekretär Keit Kasemets, kes ujub euromaailmas nagu kala vees. Nende inimeste mõju otsustele on muutunud järjest tugevamaks?

Juba 20 aastat tagasi arutati, milline saab olema see administratiivne kultuur, millega me integreerume. Eesti haldusaparaat on väga intensiivselt integreerunud Brüsseli halduskultuuri.

Väike riik ei saa endale tegelikult lubada neid hiiglaslikke paberikuhilaid, kus on raske mõista, mida tegelikult saavutada tahetakse. See on pidev ülespakkumine ja mittetegemine ehk inglise keeles overpromising and underdelivery.

See kultuur on väga tundlik kriitika suhtes. Sa pead seda õieti doseerima, muidu saad ise väga tugeva tagasilöögi osaliseks.

Euroopa Liidul on kindlasti ka positiivseid külgi, aga me peame väikese rahvana oma huvide ja kultuuripärandi nimel iseseisvalt mõtlema. Siin on tekkinud aga mugavus ja soov Lääne-Euroopast kõik kriitikavabalt üle võtta.

Ma ei taha riigiaparaati lihtsalt materdada, kuid me peame teadvustama, et riigiaparaat elab tihti oma mullis. Ma pean Keit Kasemetsast väga lugu, ta on võimekas inimene ja kindlasti ka Eesti patrioot.

Täna aga nähakse Brüsselit lahendusena igale probleemile, mis toob kaasa tohutu sekkumise inimeste ja riikide ellu. Samas on poliitikutel ka lihtne oma otsustamatust Brüsseli kaela lükata, see ei ole ainult Eesti fenomen.

Brüsseli aparaat on ju ka tegelikult  kinni jooksnud. Kunagine Euroopa Komisjoni president Jacques Santer rõhutas, et Euroopa saab tegutseda ainult siis, kui on konkreetsed eesmärgid, muidu tekib äng kauge bürokraatia suhtes.

Maailmaparanduslikud eesmärgid, nagu kliimaneutraalsuse seadusesse raiumine, on ohtlikud. See on vastuolus selle kogemusega, mis oli varasematel Euroopa liidritel.

Meile serveeritakse loosungeid, kuid Euroopa peaks olema palju ettevaatlikum ja tajuma, milleks ta tegelikult võimeline on. Liikmesriigid süüdistavad tõesti tihti Brüsselit ka sisepoliitilistel kaalutlustel, kuid meie mure on see, et me ei suuda oma huve täpselt defineerida.

Saate täpsustada?

Võtame energeetika. Me olime elektrit eksportiv riik, meil oli varustuskindlus ja odav hind.

Tänaseks me impordime 50 protsenti energiast ja meil puudub tegelik perspektiiv kõige strateegilisemas majandusvaldkonnas. Kui keegi julgeb küsida, miks see nii on, tembeldatakse ta kohe eurovastaseks ja kliimamuutuste eitajaks.

Aga me oleme lasknud tekkida olukorral, kus meile öeldakse: pange oma strateegiline tööstusharu ehk põlevkivitööstus kinni ja saate selle eest 300 miljonit eurot. No vaadake, milline "suurepärane tehing"!

Peame astuma sammu tagasi ja vaatama, kuidas on saanud nii juhtuda. Nii need asjad ikka käia ei saa.

Kui paneme põlevkivijaamad kinni, siis mis on alternatiiv?

Kui me teoreetiliselt lepime kokku põlevkivi sulgemises, siis peaks vastutasuks olema kokkulepe tuumajaamade ehitamiseks. Ja sellele võiks olla Euroopa Liidu poolne korralik toetusmeede. Selle asemel tegeletakse meil juhuelektriga, mis ei suuda täita energeetika tegelikke ülesandeid.

Valitsus kuulutas just välja vähempakkumise, mis tähendab tuuleparkidele  toetusi 12 aastaks...

Me võime ju arutleda, kas tegemist on lihtsalt mingi infooperatsiooniga, aga fakt on see, et see on seesama tee, mille tõttu oleme kaotanud kümme aastat. Tulemuseks on see, et oleme muutunud elektrit importivaks riigiks.

Hind on kaks kuni kolm korda tõusnud ja tõuseb veelgi.

Kõige olulisem on mõista tegelikku olukorda. Juhuelektri peale ei ole võimalik üles ehitada pikaajalist elektrimajandussüsteemi.

See ei ole majanduslikult, energeetiliselt ega füüsikaseaduste järgi võimalik – see lihtsalt ei ole võimalik. Seejuures ei arutle me siin vaid teoreetiliselt, vaid saame vaadata, mis on juhtunud nendes riikides, kes on olnud "eesrindlikumad".

Vaadake Saksamaad. Nende energiapööre tähendab juhuelektrit pluss importgaasi. 20 aastaga on investeeritud pool triljonit eurot, kuid toodangu maht on vähenenud 20 protsenti ja hind tõusnud üle kolme korra!

Kehtib reegel: mida rohkem on süsteemis juhuelektrit, seda kallim on elektri hind.

Kui kliimaminister või peaminister räägivad odavast tuuleenergiast, siis nad eksivad baasteadmiste vastu. Võin on siin tegemist tuuleenergeetika lobiga.

Meie energiastrateegia peab lähtuma tipukoormusest. Eestis on see kuskil 2000 megavatti ja seda ei saa katta ilmastikust sõltuvate allikatega. Päikeseenergia efektiivsus on Eesti geograafilisel alal vaid üheksa protsenti ja tuulel keskmiselt 20 protsenti – sellega ei ole võimalik arvestada.

Järelikult peab energiastrateegia tagama varustuskindluse, kus on 2000 megavatti juhitavat võimsust igal ajahetkel ja igas olukorras. Vot see peab olema paigas. Meil on vaja juhitavat võimsust, mis on alati olemas.

Kui see on tagatud, saame rääkida taskukohasusest. Elekter ei tohi olla luksuskaup. Keskkonnamõju minimeerimine on alles kolmas samm, kuid meil on järjekord segamini aetud. Meil lihtsalt külvatakse fossiilide vihkamist.

Kas Eesti otsustajad tegelikult teavad, mis on energeetika juurmure?

Kas nad ei teavad või ei julge öelda – ma ei oska seda hinnata. Näiteks kuidas saab koostada ENMAK-i ehk energiamajanduse arengukava, kui seal ei vastata põhiküsimusele: kust tuleb juhitav võimsus tipukoormuse jagu?

Gaasijaamadele lootmine tähendab üleminekut 100-protsendilisele importkütusele, mis ei taga piisavat varustuskindlust ega konkurentsivõimet. Ma ütlen igaks juhuks ka, et teadusuuringute kohaselt on LNG-gaasi transportimisel ja selle elektriks põletamisel kasvuhoonegaaside mõju kohati halvem kui kohapeal kasutataval tahkel fossiilkütusel.

Kasvuhoonegaaside puhul on alati oluline globaalne pilt. Pole vahet, kas need gaasid eralduvad Atlandi ookeanil laevaga sõites või kuskil mujal. Ometi öeldakse meile, et see on suurepärane lahendus!

Mario Draghi oma raportis soovitas ehitada ühendusi, kuid Euroopa probleem on tootmisvõimekuse puudus. On utoopiline arvata, et me kanname sadade miljardite eurode eest päikeseenergiat Lõuna-Hispaaniast Nordkappi. Ja siis kanname äkki tuult kuskilt Balti merest Lõuna-Saksamaale, need on utoopilised mõttetused, mis nõuavad lisaks väga perfektset inseneritehnilist lahendust, tegelikult on aga lihtsalt tootmisvõimsust puudu.

Valitsuse neljapäeval tehtud otsused on samasugune lõputu õudus. Kõik need jutud Paldiski "august" ja akupankadest ei lahenda süsteemi varustuskindlust.

Pikaajaline salvestus algab ühest, võib-olla isegi kahest nädalast – selle kohta on tehtud vastavad mudelid. See, et keegi rajab siia 100-megavatise akupanga, et Nord Pooli madalate ja kõrgete hindade vahelt tulu teenida, on omaette küsimus.

Riiklikule energiapoliitikale ei ole sel aga suuremat tähendust. Tulgu ja tehku, kui tahavad, aga vaadake, kus me selle energiamajandusega oleme. Meie ülesanne on tagada avalik teenus ehk 100-protsendiline varustuskindlus võimalikult odava hinnaga, kuid me tegeleme tehnoloogiatega, millel on süsteemi terviku vaates suured probleemid.

Ja siis me õhkame jälle rõõmust, et Eesti Energia sai 25-megavatise akupanga. Vabandust, aga kui Selveri juhataja ostab poodi uued toidukorvid, siis see ei ole ju üleriigiline majandusuudis. Aga selline akupank on.

Peame tunnistama: vanad Narva jaamad on vanaraud, see oli selge juba 15 aastat tagasi. Ainuke alternatiiv on tuumaenergeetika. Kõik muu on asendustegevus, mida on mugav teha, sest Brüsselis näidatakse lisaks rahaga ümbrikut. Ning räägitakse rohepöördest söögi alla ja söögi peale.

Kui Isamaa saab järgmiste valimiste järel juhtrolli, siis mis on esimesed sammud energeetikas? Siis saabub aeg, kus te peate vastutama ja mitte jääma vaid kriitilise jutu tasemele.

Esiteks on vaja uut energiastrateegiat, kus on 100 protsenti varustuskindlust ja juhitavad võimsused tipukoormuse ulatuses. Teiseks tuleb näha ette sammud, kuidas muuta need investeeringud taskukohaseks.

Kolmandaks tuleb tõstatada mured Euroopa Liidu tasemel. Loomulikult ei tehta järeleandmisi keskkonnastandardites, kuid kliimateema ja keskkonnastandardid on eri asjad.

Emissioonikaubanduse süsteem vajab ülevaatamist. Meil ei ole vaja mingit kliimaseadust – õnneindeksit või keskmist palka ei saa ka seadusega kohustuslikuks teha.

Keskkonna- ja kliimaküsimustes aitab ainult tehnoloogia areng.  Ainult nii on võimalik seda globaalset probleemi lahendada.

On ekslik kujutada ette, et kuskil toimib mingi administratiivne monstrum – viimased kümme aastat on näidanud, et midagi sellist ei juhtu.

Seega jääb lauale vaid tuumajaam või taas põlevkivi?

Enne nende juurde asumist peame aga tegema korraliku tehnoloogiaseire. Me peame tegema investeeringu, mis teenib Eesti rahvast järgmised 50 aastat. See on energia tootmisvahendite tegelik eluiga, erinevalt tuulikutest, mis peavad vastu vaid 15 aastat.

Meil on kaks variant: päriselt tegeleda tuumajaamaga või teeme põlevkiviga veel ühe tsükli. Mina eelistaksin tuumavarianti, kuid see eeldab Euroopa tasandi koostööd ja strateegilist partnerit. Väikeriigil üksi on seda kallis lahendada.

Isamaa tahab uut strateegiat, aga kas teil on partnereid? Sotsiaaldemokraadid on kõige innukamad tuuleenergia toetajad ja Reformierakond on teie sõnul Brüsseli efekti lummuses. Jääb vaid taas õnnetu kombinatsioon: Keskerakond ja EKRE?

Minu jaoks on täiesti arusaamatu, et Eesti sotsiaaldemokraadid on läinud sama teed nagu USA demokraadid või Saksa sotsiaaldemokraadid.

Nad on suundunud kultuurisõja rinnetele – sarnaselt sellele, kuidas marksism arenes neomarksismiks ning genereeris uusi konflikte rõhujate ja rõhutute vahel.

Ma arvan, et Eesti sotsiaaldemokraatide seas on tegelikult palju terve mõistusega inimesi, kui nad vaid neist ideoloogilistest kammitsatest vabaneksid.

Miks nad tahavad pakkuda Eesti tööinimestele või maainimestele ülikallist energiat? Ma ei usu, et nad seda tegelikult tahavad, kuid nad on lihtsalt sellisesse voolu sattunud.

Ma ei tea, miks Reformierakond sellesse rohemajandusse nii ära armus – minu arvates on see Brüsseli efekt. Kui vaadata nende põhimõtteid, siis nad on ju turumajanduse pooldajad. Aga räägime siis ausalt: mis elektriturg see on, kus mitte ühtegi investeeringut ei tehta turupõhiselt ilma riikliku sekkumiseta? See ei ole ju turumajandus.

Ma ei räägi praegu koalitsioonist, vaid kõikide erakondade puhul tuleks lasta end ideoloogilistest kammitsatest vabaks. See küsimus on Eesti ühiskonda niivõrd lõhestanud, et me peame leidma tee nendest dogmadest välja.

Toon teile ühe paralleeli, mis on ehk mõjusam: omal ajal arutati Eestis aktiivselt riigikaitse üle ja Reformierakond oli suur palgaarmee apologeet. Ma ei mäleta täpselt, kes seda ütles, aga leiti, et palgaarmeeks on Scoutspataljon Paldiskis – see ongi kogu meie kaitsetahte ettekujutus. Selline oli Reformierakonna vaade 20 aastat tagasi.

Ma ei tea, kas see paralleel energeetikas täpselt sobib, aga ma lihtsalt näitan, kuidas teinekord eksitakse.

Tuumajaamast rääkides – Fermi Energial pole ju opereerimiskogemust. Tundub, et nende plaan ongi teha ettevalmistused ära ja siis müüa projekt päris tegijatele edasi? Tuleb Fortum või mõned suured läänes tuntud tuumafirmad?

Leedu projekti puhul oli meil kunagi  partneriks Hitachi, kuid küsimus pole ainult tehnoloogias. Me peame kõigepealt mõistma, mis see kõik maksma läheb. Ma saan aru, et siin propageeritakse väga moodsaid väikeseid moodulreaktoreid.

Lugesin lehest, et keegi hakkab mingeid tagatisi looma, aga tuumaenergia puhul peab riik ühel või teisel moel ise osalema. Strateegiline partner on hädavajalik.

Strateegilise partneri valik peab olema professionaalne ja loomulikult ei saa see partner tulla idast. Me peame leidma lahenduse, mis on Euroopas juba end tõestanud.

Esimese hooga peaksime looma võimekuse kolm korda 300 megavatti. See on vajalik meie energiastrateegia esimese sisendi ehk tipukoormuse katmise jaoks.

Meil on vaja baaskoormust, mitte jaantatikalikku toimetamist ja gaasijaamade vähempakkumisi.

Kui tuumajaam ei õnnestu, siis tuleb põlevkiviga edasi minna hoolimata sellest hüsteeriast, mis siin on üles köetud.

Sellel teel on oma raskused. Eelolevast valimiskampaaniast tehakse tõenäoliselt üks kultuurisõja lahingutandreid – rohepööre ongi muutunud sarnaseks rindejooneks nagu Donbassi oblast.

Loomulikult tuleb seda arutada, aga asja ei tohi taandada vaid emotsionaalseks vaidluseks selle üle, kui kallis kõik on. Energiasõltumatus, julgeolek ja varustuskindlus on nii olulised teemad, et me peame neid vaatama kaine peaga. Eesti on tänu oma põlevkiviajaloole muust maailmast veidi erinevas positsioonis.

Kuid täna on need küsimused tegelikult juba ammu laualt maha lükatud, olgu siis ärihuvide või Brüsseli efekti tõttu. Häbi on isegi rääkida – igalt poolt kostab vaid häbistamist ja seda on piinlik kuulata.

Kujutage ette, haridus- ja teadusministeerium teatab, et põlevkivienergeetika professuuri ei tohi olla. Me oleme langenud sellisele tasemele. Nagu vene aeg oleks tagasi.

Veel kord, see ei ole ainult Eesti spetsiifiline probleem. Kui vaadata Euroopa mandri, eriti Saksamaa ja Suurbritannia deindustrialiseerimise numbreid, siis need on masendavad. Me räägime kaitsetööstusest ja strateegilisest autonoomiast, kuid see ei ole ilma energeetikata võimalik.

Vaadake, mis toimub täna tehisaru ehk AI arengus – see nõuab tohutult energiat. Kuidas Euroopa siis hakkama saab? Klassikaline tööstus on juba ära läinud või minemas, andmekeskusi ka ehitada ei saa. Need tulevad pigem USA-sse, kus elektritootmine pole nii ideologiseeritud.

Kõige naljakam on see, et isegi Mulgimaal küsivad tavalised inimesed täiesti õigustatult: selgitage, kuidas see tuuleenergia meile varustuskindluse tagab? Inimesed loevad tuuletute päevade statistikat ja näevad, et see ei taga.

See diskussioon käib väga intensiivselt ka Suurbritannias, kus isegi Tony Blair on oma instituudi aruannetes kliima- ja energiaküsimustes seisukohta muutnud.

Fossiilsete kütuste osakaal maailma energiabilansis on ikka enam-vähem samas suurusjärgus nagu 20 aastat tagasi – umbes 80–82 protsenti. Hoolimata sellest, kui palju on investeeritud tuulde ja päikesesse, pole suurt pilti suudetud muuta.

Andres Sutt kasutab küll mingit kahetriljonilist numbrit, kuid see on demagoogia, kuhu on sisse arvutatud ka tuumaenergia ja muud asjad. See polegi praegu peamine.

Oluline on see, et isegi globaalses kliimavõtmes pole toimunud mingit indikatiivset muutust, kuigi seda lubati juba 10 ja 20 aastat tagasi. Me peame mõistma inimkonna tegelikku kulgemist ja vajadusi.

Ei ole võimalik inimesi lihtsalt vaesustada – kuskilt tuleb alati vastujõud. Ja seda kõike me juba paljudes liikmesriikides ka näeme. 

See on globaalne pilt ja seetõttu on Isamaa seisukoht, et Eesti vajab uut ja tegelikku energiastrateegiat.

Aga meil on ju olemas professionaalsed energeetikud? Selliseid otsuseid ei pea tegema ei teie ega mina.

Kahetsusväärselt on meie energeetikud sunnitud vaikima. Ma kahtlustan ja tajun seda – see on väga huvitav fenomen.

Kunagi ütles vist Jaan Kross nõukogude aja kohta, et kõige hullem ei olnud mitte hirm, vaid see, et sunniti elama vales. Inimese identiteeti see ei tapa, kuid inimene valib loomuliku kaitsereaktsioonina vaikimise.

Mulle tundub, et ka meie energeetikud on täna valinud vaikimise tee. Mõned on selgrootud, ja sellest on kohutavalt kahju.

Me peame rääkima neist ebameeldivatest teemadest, sest see on ülimalt tähtis küsimus, mis tuleb lahendada 30–40 aasta perspektiivis. Me ei saa loota vaid ühenduskaablitele – need on vajalikud, kuid mitte piisavad.

Me peame olema iseseisev riik ja me kord juba olime seda. See on majanduslikult, tööstuslikult ja investeeringute vaates kriitiline.

Meile on aetud nii palju umbluud, et päike jõuab enne looja minna, kui ma jõuan selle kõik üles lugeda.