Paari nädala eest käis Reformierakond suurejooneliselt välja oma visioonidokumendi, milles sedastati, et Eesti tulevikuedu võtmeks on tehisintellekti tõhus rakendamine. Avalikkuses järgnes sellele teemapüstitusele vaikus ja mõne päeva pärast oldi see suuresti juba unustatud.

Debatti ei käivitunudki ning isegi konkureerivate erakondade esimehed kommenteerisid küll maksupoliitikaga seonduvat ja Reformierakonna valitsemise kvaliteeti, kuid tehistaibu temaatikast libiseti targu mööda. Mis oravatel siin valesti läks? Miks keegi vedu ei võtnud?

Kui kujundlikult kokku võtta, siis oravapartei müüb meile tulevikuvisiooni pähe udukogu, kus isegi kontuurid on veel vaevalt eristatavad, rääkimata selgest pildist. Teisisõnu on tehisintellektiga seotud arengud avalikkuse jaoks veel nii hoomamatud ja abstraktsed, et poolt-ja-vastu argumentidest ning oma valijate poliitilisest mobiliseerimisest ei saagi veel rääkida. Ja kui reaktsiooni pole, ei ole ka debatti ega emotsiooni.

Majandusteadlased on teinud küll mitmeid prognoose, kuidas tehisintellekt võib hakata mõjutama meie majandust ja tööturgu. Ometi näitavad samad analüüsid, et reaalne mõju majandusele, väljaspool IT-sektorit, on praegu veel üllatavalt tagasihoidlik.

Seetõttu ei kujuta inimesed veel ette, mida uut juhtuma hakkab. Millised majandussektorid hakkavad õilmitsema, kus kaovad töökohad, kus töö senine iseloom muutub tundmatuseni, kuidas tehistaibu poolt ärgitatud produktiivsuse tõus ikka tegelikult majanduskasvuks transformeerub?

Praegu välja käidu on teravas kontrastis Reformierakonna 20 aasta taguste tulevikusihtidega, milleks oli jõudmine viie kõige jõukama Euroopa riigi sekka. Toona inimesed isegi kujutasid ette, kuidas viies kõige rikkamas Euroopa riigis elatakse, unistus oli käegakatsutav, kujutluspilte silme ette manav. Milline on tehisintellekti kasutamises eesrinnas olev Eesti kümne aasta pärast? Kas kujutate endale seda selgelt ette? Minul vähemalt seda võimekust ja haaret ei ole.

Reformierakonna paari aastakümne taguses visioonis oli ka selge programm, kuidas viie jõukaima Euroopa riigi hulka jõuda, seda läbi maksude langetamise ja soodsa ettevõtluskeskkonna. Reformierakonna nüüdses tehisintellekti visioonidokumendis me seevastu konkreetseid samme peaaegu ei kohta: mida peab siin tegema riik, mida erasektor, mida kodanikud, et Eesti oleks kümne aasta pärast tehistaibu rakendamisel võitjate poolel ja maailmas esirinnas?

Sellisest udususest ja abstraktsusest tuleb ka teine häda, sellele ei saa ehitada poliitilist vastandumist ja oma valijaid piltlikult öeldes barrikaadidele kutsuda. Isegi Martin Helme ei tõusnud püsti ega hakanud rääkima, kuidas Reformierakond kavatseb Eesti riigi ja kultuuri püsimise mingite tundmatute tehnoloogiate rakendamisega ohtu panna, ning üleüldse on tehistaip liberaalse kallutatusega…

Sõna ei võtnud ka sotsid, kes oleks võinud ju sedastada, et me ei saa oma tulevikku panna sõltuvusse Ameerika tehnoloogiahiidude suvast ja kasumijanust ning riik peaks esmajoones hoolitsema, et maksimaalselt töökohti säilitada ka tehisintellekti ajastul. Kõik vaikisid, sest teadsid, et nende valijad kehitavad selle jutu peale õlgu, kuna keegi ju ei tea, mis juhtuma hakkab ja kuidas.

Lõpetuseks, ühiskondlik ootus oli oravaparteile hoopis midagi muud. Reformierakonnalt oodati konkreetsust selles, mida nad teevad Eesti maksupoliitikaga, kuidas tagavad eelarvetasakaalu, kuidas puhuvad elu sisse kiduvale majanduskasvule. Oodati selget signaali, kas pöördutakse tagasi oma kunagiste turuliberaalsete juurte juurde või jätkatakse samamoodi nagu praegu. Visioonipaber sellele selget vastust ei andnudki.

Toimuv on tegelikult ka lakmustestiks Reformierakonna ühiskonnatajule. Kas nad ikka panid tähele piinlikku ja nõutut vaikust, mis nende uhke manifesti väljakäimisele järgnes, või jätkavad samas vaimus? Kui viimast, siis ilmselt näeme ka Reformierakonna valimisprogrammis hulga uhkeid tehisarulubadusi, millega ei suhestu veel valijad ja milles ei näe ohtu konkurendid. Põrumine valimistel on nii kindlustatud.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.