Kui näeme tehisintellekti pelgalt tööriistana, siis on oht, et sellega kaasa tulnud sügavamad muutused jäävad märkamata. Algoritmilised süsteemid on juba ammu kujundanud meie tähelepanu, teadmisi ja otsuseid, sageli sõltumata sellest, kas me neid teadlikult kasutame või mitte.

Seetõttu peaks avalik arutelu hõlmama ka seda, kuidas mõista haridust, kui inimese tunnetus on nende süsteemidega juba läbi põimunud. Selline vaatenurk toob esile meie ajastu postdigitaalse olemuse. Postdigitaalsuse all peame silmas muutust selles, kuidas me mõtestame digitehnoloogiate rolli hariduses ja ühiskonnas tervikuna.

Tehisintellekt on juba meie igapäevaelu osa

Postdigitaalse ajastu esimene tunnus on see, et tehisintellekt on juba infrastruktuuri osa. Generatiivne tehisintellekt oli koolides kasutusel juba enne, kui selle laiem ja koordineeritud rakendamine TI-hüppe kaudu fookusesse tõusis.

Justin Reich ja Jesse Dukes on selliseid nähtusi nimetanud arrival technologies (e.k. kohale jõudnud tehnoloogiad). Need on tehnoloogiad, mis levivad spontaanselt ja jõuavad koolidesse ilma tavapäraste hankemenetluste, pilootprojektide ja teadliku planeerimiseta.

See erineb oluliselt varasematest algatustest nagu näiteks tiigrihüpe, mille eesmärk oli koolide sihipärane ja teadlik varustamine arvutite ja internetiühendusega. Toona oli fookuses tehnoloogia kasutuselevõtt ja õpetajate vastuseisu vähendamine. Praegu on küsimus selles, kuidas reageerida tehnoloogiale, mis on juba kohale jõudnud.

Postdigitaalses ühiskonnas peame seega tulema toime ootamatute muutustega, mille iseseisvalt klassiruumi jõudnud tehnoloogia on kaasa toonud. See on uus olukord, kus otsuseid ei saa delegeerida tehnoloogiale endale ega turuloogikale.

See viib meid postdigitaalsuse teise aspektini, mis puudutab seda, kuidas meie suhe tehnoloogiasse on muutunud. 1990. aastate lõpus ja sellele järgnenud kümnenditel peeti digitehnoloogiaid sageli üdini positiivseteks nähtusteks. Tähelepanu oli suunatud selliste oskuste ja teadmiste omandamisele, mis võimaldaksid osaleda lubaduste rikkas digitaalses tulevikus, samal ajal kui tehnoloogiaid võeti hariduses sageli kasutusele nende mõju üle sügavamalt järele mõtlemata. Nüüdses olukorras ei ole selline lähenemine enam piisav, et kirjeldada tehnoloogia tegelikku rolli hariduses.

Edu ei seisne selles, kui palju tehnoloogiat klassiruumi tuuakse, vaid selles, kas õpetajad suudavad endas kujundada sügavamat arusaama ja säilitada professionaalset kindlust otsustamaks, millal ja kuidas tehisintellekti kasutada ning millal sellest loobuda. Samal ajal võib ka tehnoloogia kasutamisest "loobumise" idee olla eksitav, kuna see võib jätta mulje, et tehisintellekti mõju algab alles kasutamise hetkest.

Tegelikult on tehisintellekt juba meie igapäevaeluga läbi põimunud. Isegi kui otsustame seda mitte kasutada, ei tähenda see, et mõju kaoks, taustsüsteemina toimib tehisintellekt niikuinii. See on osa infrastruktuurist, milles me mõtleme, suhtleme ja otsuseid langetame, sageli seda seotust endale teadvustamata.

Jõuamegi kolmanda aspektini, et postdigitaalne ühiskond ei tähenda tehnoloogiavaba ühiskonda. Me ei viita nostalgilisele ja idealiseeritud minevikule, kui inimesed üksteisele rohkem tähelepanu pöörasid, selle asemel, et sotsiaalmeedias aega veeta. Vastupidi, see viitab ühiskonnale, kus digitaalsed tehnoloogiad on meie igapäevaeluga nii läbi põimunud, et me ei saa end enam pelgalt nende kasutajatena näha.

Mängu tuleb inimlik mõõde

Sellises olukorras muutub tehisintellekti kirjaoskus keskseks postdigitaalseks kirjaoskuseks. Mida see tähendab?

Wayne Holmes, üks juhtivamaid tehisintellekti ja hariduse uurijaid, rõhutab, et tehisintellekti kirjaoskus ei piirdu tehniliste pädevustega ehk teadmiste ja oskustega, mis on vajalikud tehisintellektisüsteemide kasutamiseks. See hõlmab lisaks ka teadlikkust eetilistest, sotsiaalsetest ja poliitilistest mõjudest, tehisintellekti "inimlikust mõõtmest".

Teadlikkus on siin keskne ning tähendab võimet kriitiliselt suhestuda ja teha läbimõeldud otsuseid selle kohta, kuidas tehisintellekt meie soovitud tulevikku kujundab. Tehisintellekti kirjaoskus ei tähenda ainult oskust süsteeme kasutada, vaid ka teadlikkust sellest, kuidas need meie mõtlemist kujundavad. Need süsteemid pakuvad juba filtreeritud vastuseid ja suunavad märkamatult sedagi, milliseid küsimusi me üldse esitame.

Sellise inimliku mõõtmega tegelemine eeldab valmisolekut ja intellektuaalset julgust esitada keerulisi küsimusi, mis aitavad otsustada, millist tulevikku me tahame kujundada ja millises tulevikus soovime elada.

Meie tulevikku, väärtusi ja suhteid puudutavad küsimused ei piirdu tehnoloogia tõhusa kasutamise ega kasutamispädevusega. Need puudutavad seda, kuidas algoritmilised süsteemid kujundavad meie arusaama maailmast, määrates, mida me näeme ja mida mitte, ning kannavad endas väärtusi, mis suunavad meie mõtlemist ja otsuseid.

Seetõttu ei saa haridus keskenduda üksnes sellele, kas ja kuidas tehisintellekti kasutada. Tähelepanu tuleb pöörata sellelegi, kuidas tehisintellekt meid kujundab. Eesmärk ei ole üksnes kasvatada oskuslikke tehnoloogiakasutajaid, vaid teadlikke ja kriitiliselt mõtlevaid kodanikke, kes mõistavad neid mõjutavaid infrastruktuure ja suudavad kaasa rääkida soovitud tulevike kujundamises.

Haridusteadlastena leiame, et postdigitaalne haridustehnoloogia mängib selles muutuses olulist rolli, kuid selleteemalises arutluses osalemine pole ainult teadlaste ülesanne. Arutelust peavad aktiivselt osa võtma poliitikakujundajad, õpetajad-õppejõud, lapsevanemad ja ka õpilased ise, teisisõnu kõik, kelle elu need nähtamatud infrastruktuurid kujundavad, et üheskoos otsustada, kuidas neile reageerida.