Eesti digiriik pidi olema nagu hästi istuv ülikond, ent meenutab tegelikkuses aina enam latekskostüümi, mis pigistab valest kohast, ajab higistama ja nõuab iga natukese aja tagant paikamist. Seda esitletakse kui moodsat ja muuski maailmas ihaldusväärset, aga mida lähemalt vaadelda, seda rohkem torkavad silma lapitud kohtade traagelniidid.

Meile müüdi unistust õhukesest riigist, kus pidi olema vähem paberit, vähem ametnikke ja mõttetut bürokraatiat. Digitaalne riik pidi olema nagu AAA+++ klassi kodumasin: teeb töö kiiremini ära, võtab vähem voolu ja ei vaja kuigi tihti remonti.

Tegelikkuses on sellest saanud kolakas, mis nõuab pidevalt remondimeest ja õgib üha rohkem raha, aga ei anna vastu tunnet, et riik on lihtsam, saledam või odavam. Selle asemel on e-riik kasvatanud füüsilisele riigile peale uue, digitaalse pekikihi.

Riigi digitaalne pekikiht

Eesti riigi infotehnoloogiakulutustest on õigupoolest väga keeruline saada mingit usaldusväärset ülevaadet. Mina võtsin kõigepealt riigi makseandmikud, mis kajastavad detailseid riigiasutuste ülekandeid erinevatele ettevõtetele. Seejärel otsisin üles riigi infotehnoloogiahangetel osalenud IT-firmade nimed ja sain neid ligi 80. Edasi arvutasin tehisintellekti abil välja, kui suuri summasid on neile ettevõtetele aastate kaupa makstud. Nõnda kajastab järgnev ikkagi vaid osa riigi IT-kulutustest, paljugi jääb peitu.

Avalik sektor maksis erakätes olevatele IT-firmadele 2023. aastal üle 161 miljoni euro ja 2024. aastal juba üle 171 miljoni euro. Aga seegi on vaid üks osa tehtest, sest riik ei ole vähendanud omaenda IT-aparaati. Vastupidi. 2024. aastal töötas seitsmes suuremas riigi IT-majas kokku 1743 inimest.

Ainuüksi siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskuses oli neid 412, riigi infosüsteemi ametis 286, registrite ja infosüsteemide keskuses 271, tervise ja heaolu infosüsteemide keskuses 221, riigi info- ja kommunikatsioonitehnoloogia keskuses 209, rahandusministeeriumi infotehnoloogiakeskuses 188 ja keskkonnaministeeriumi infotehnoloogiakeskuses 101.

Kui eelnevale lisada nende asutuste kümnete miljonite eurode suurused eelarved, tekib küsimus, mida enam ei saa viisakusest vaiba alla pühkida: kui riik kasvatab korraga nii omaenda IT-keskusi kui ka sisseostetavate arenduste mahtu, siis kus sünnib kokkuhoid maksumaksjale? 2025. aasta riigieelarves ulatus nende seitsme suurema asutuse osa minu leitud andmete kohaselt ligikaudu 187 miljoni euroni.

Kui pere palkab koristaja, ostab robottolmuimeja, tellib kord nädalas puhastusfirma ja lõpuks pühib ikka ise köögipõrandat, siis ei saa rääkida efektiivsusest. Saab rääkida sellest, et koristamise ümber on tekkinud kallis ja isepaisuv süsteem. Eesti digiriigiga on juhtunud midagi sarnast.

Näpuotsaga jagub ka erakondadele

Eriti kõnekas on see, kelle kätte koondub erafirmadele makstav raha. 2024. aastal läks suurim summa Nortalile: 26,87 miljonit eurot. See tähendab, et ainuüksi Priit Alamäega seotud ettevõte neelas ühe aastaga rohkem raha kui mõne väiksema riigiasutuse terve tegevusvaldkond.

Helmes sai samal aastal 17,75 miljonit eurot ja Trinidad Wiseman 8,59 miljonit eurot. Need kaks, mõlemad seotud Jaan Pillesaarega, kogusid kokku üle 26 miljoni euro. Kui panna ühele reale Priit Alamäe Nortal ning Jaan Pillesaare Helmes ja Trinidad Wiseman, teeb see kokku üle 53 miljoni euro.

Nii Alamäe kui ka Pillesaar on paistnud silma ka erakondadele raha annetamisega, mis on küll pisku võrreldes riigile teenuse osutamiselt teenitud tuludega. Alamäe on andnud Eesti 200-le kokku 278 000 eurot. 2022. aastal jagas ka Pillesaar Eesti 200-le 40 000 eurot, ent edasi on tema lemmikuks Parempoolsed, kes said 2023. aastal 30 000, 2024. aastal 70 000 ja mullu 40 000 eurot.

Ettevõtjatele meeldib tihti kõneleda sellest, et riik peaks ärisse vähem sekkuma ja laskma neil rahus toimetada, ent paraku sõltub paljude firmade eksistents otseselt riigi tellimustest. Riigi ja selliste firmade vaheline põimumine pole enam tavaline teenuste ostmine vastavalt vajadusele ja kellelt parajasti vaja, vaid sõltuvussuhe.

Näiteks Nortali käibest Eestis tuli 2023. aastal üle 80 protsendi avalikust sektorist. Riik ei saa suuri tarnijaid lihtsalt välja vahetada, sest toimepidevuse tagamiseks tarvilikud süsteemid on nende käes, aga ka ettevõtted ise harjuvad ära, et riigi rahakraan peabki jooksma. Nii tekibki olukord, et väline arenduspartner ei ole enam üks teenusepakkujatest, vaid peaaegu nagu korterinaaber.

Selle kõige juures ei kao vana bürokraatia kuhugi. Ta lihtsalt elab samamoodi uues vormis edasi. Paberikaustast saab digitaalne kaust. Tempel muutub digitempliks. Järjekord leti taga muutub portaaliks. Ametniku lauasahtel muutub andmebaasiks. Vana menetluse asemel on uus kasutajaliides, mis peaks jätma mulje, et kõik on teistmoodi. Tegelikult ei ole toimunud sisulist muutust.

Kallid ja läbi kukkunud infosüsteemid

Kõige hullem on see, et kogu üüratu rahakulu juures pole olnud ka kvalitatiivset arengut, pigem vastupidi. Fopaade nimekiri on järjest pikem ja need ei ole lihtsalt tehnilised eksimused, vaid sümptomid, mis viitavad lohisevale ja ebatõhusale süsteemile.

Telefonidele saadetavate ohuteavitustega seoses on käinud algusest peale mingi arusaamatu jant – kord jõuavad need kohale hilinemisega, siis liiga vähesteni, siis jälle sinna, kuhu pole vaja. Koolide eksamite infosüsteem kukkus kokku just siis, kui seda kõige rohkem vaja oli, eksamite toimumise ajal. ERR kirjutas mullu, et tervisekassa lõpetas ebaõnnestunud arendustööde tõttu e-kiirabi uue infosüsteemi loomise lepingu, kandes seejuures sadu tuhandeid eurosid kahju. E-täituri süsteem ei vähendanud tööjõukulu, vaid tekitas vajaduse vigade käsitsi parandamiseks.

Ent eriti rõlgeks maksumaksja raha väärkasutamise näiteks on sotsiaalkindlustusameti infosüsteemi SKAIS2 lõputu arendamine, mis algas kunagi eelmise kümnendi algul. 2022. aastaks oli SKAIS2 neelanud Delfi andmetel 14 miljonit eurot ja käiku läks järgmised kaheksa miljonit, aga mida polnud, oli toimiv süsteem. Millalgi tüdines meedia lõputu "arendamise" jälgimisest ära, tõenäoliselt vahetasid teemaga tegelenud ajakirjanikud eriala, mõni läks pensionile.

Viimase märgi SKAIS2 olemasolust mingil arusaamatul kujul leiab sotsiaalkindlustusameti mullu novembris ilmunud pressiteatest, mis räägib sellest, et plaan on viia läbi sotsiaalvaldkonna infosüsteemi põlvkonnavahetus (sic!).

Nüüd käib nähtavasti jutt SKAIS3-st, ehkki selle nime all projekti enam vaevalt esitada julgetakse. Teatest selgus, et 2000. aastal kasutusele võetud SKAIS1 on endiselt kasutusel ja algab uue põlvkonna infosüsteemi loomine. SKAIS2-st pärinevaid kaasaegseid komponente on kavas taaskasutada, et hoida kokku nii aega kui ka ressursse. Uued miljonid lähevad käiku.

SKAIS2 tegemise ajal sotsiaalministrina töötanud Margus Tsahkna (Eesti 200), Hanno Pevkur (RE), Taavi Rõivas (RE) ja Jevgeni Ossinovski (SDE) loopisid seda nagu surnud koera üle aia, süüdistades ebaõnnestumises üksteist.

Halb ja hea digitaliseerimine

Tõeline digitaliseerimine tähendab, et protsess ise muutub lihtsamaks. Õnneks on meil ka sellised näited e-maksuameti kujul olemas. Halb digitaliseerimine tähendab, et ekraanile kopeeritakse paberiajastu mõtlemine. Liiga sageli on Eestis tehtud just seda. Pole küsitud, kas seda avaldust, kooskõlastust, registrit, tõendit või menetlust on üldse vaja. Selle asemel tehakse uus vorm, uus infosüsteem, uus liides ja uus hange. Nii ei sünni saledamat riiki, vaid vana riigi digitaalne kaksik.

Selle kõrval on eriti kõnekas, et suuremad riigi IT-majad ise on juba parajad ministeeriumid ministeeriumite sees. Neil on oma juhtimisahelad, oma sisemised protsessid, oma vajadus üha uusi projekte põhjendada. Kui samaaegselt ostetakse väljast kümnete ja kümnete miljonite eest arendusi sisse, siis ei saa enam tõsimeeli väita, et tehnoloogia on aidanud halduskulusid alla tuua. Pigem on tehnoloogiast saanud üks bürokraatia vohamise vorme.

Mis me sellest kõigest võidame?

Maksumaksja ei tunne seda kõike tavaliselt mugavusena. Tema näeb uut sisselogimist, uut portaali, uut tõrget, uut teadet, et süsteemi hooldatakse. Ta elab koos riigiga, mis pidi muutuma nähtamatuks, aga on selle asemel kolinud juba taskus oleva telefoni ekraanile ning käib veel rohkem närvidele.

Digiriik meenutab ses mõttes üha enam suhet, mis pidi alguses olema kirglik ja vabastav, aga on muutunud kontrollivaks ja kulukaks. Lõpuks leiab inimene end olukorrast, kus ta maksab kõik kinni ja kuuleb ikka, et peab veel natuke kannatama, sest järgmine arendus teeb asja kindlasti paremaks.

Digiallkirjastamine võis tunduda muljetavaldav 20 aastat tagasi, nagu ka paljud teised vanad lood, mida meile endiselt edu pähe müüakse.

2026. aastal tuleb lõputu IT-kihtide kasvatamise asemel küsida, millised riigi IT-investeeringud on viimase viie aasta jooksul päriselt vähendanud ametnike töömahtu. Millised on mõõdetavalt lühendanud menetlusaega? Millised on lubanud sulgeda mõne vana süsteemi, kaotada mõne dubleeriva nõude ning jätta mõne töökoha loomata?

Kui nendele küsimustele ei ole selgeid vastuseid, siis ei ehitata mitte tõhusamat riiki, vaid rahaõgardist digisöödikut.

Liiga palju raha kulutatakse Eestis selleks, et vana bürokraatia saaks uue latekskostüümi, uue meigi ja uue turundusjutu. Kui digiriik ei tee riiki odavamaks, lihtsamaks ja arusaadavamaks, siis ei ole see enam edulugu. Ta on kulukas afäär, mille arve jääb alati maksumaksjale. See ei ole mingi innovatsioon, vaid lihtsalt kallis sõltuvus, mis teeb meid vaesemaks.