Kui ma vaatasin pressiteateid ajast, mil teid ametisse valiti, siis neis rõhutati hästi palju teie kogemusi ja pädevust igasuguste kriiside juhtimisel. Kas siis teie praegune töökoht on selline, et on vaja kriise juhtida ja lahendada?

Ma arvan, et pigem on see kriiside juhtimise kogemus õpetanud mind väga lühikese aja jooksul erinevaid ülesandeid ja tegemisi süstematiseerima. Ja mida kriiside kogemus ka annab, on see, et lähemas ajaühikus tulemus ära tuua.

Minu varasem taust on olnud peaaegu 18 aastat moel või teisel seotud kriisijuhtimisega, seda nii laiemalt, laia julgeoleku võtmes kui ka küberturvalisuse võtmes. See võib-olla on see põhjus, et on olnud privileeg teha suuremaid muudatusi ja otsuseid, jõuda kiiremini otsusteni.

Aga siiski – kuidas te hindajate selle valdkonna praegust seisu, mida te nüüd juhtima ja koordineerima hakkate, mis on seal head ja mis on probleemid?

Meie digiriik. Ma tulen just Ukrainast, kus ma veel hiljuti töötasin. Kohtudes seal kolleegidega digiteemadel, siis nad on mulle isiklikult öelnud, et kuulge - teil on ju jätkuvalt maailma kõige parem digiriik. Sellega tuleb nõustuda, pole mitte mingit kahtlust, et kõikvõimalike indeksite ja analüüside kohaselt püsibki Eesti kindlalt Euroopa Liidu kõige arenenute digiühiskondade seas ja see tähendab ühtlasi ka maailma tipus olemist.

Meil on digitaalsed avalikud teenused – meil on väga hea e-tervis, e-valimised, nüüd ka värskelt mobiilne riigiäpp, igasugused elektroonilise identifitseerimise lahendused, ettevõtete elektrooniline asutamine, juhtimine – selles mõttes, et e-residentsus, me saame teha elukohavahetust rahvastikuregistris loetud sekunditega ja ka maksud deklareerida minutitega. Me peame aeg-ajalt iseendale meenutama, et Eestis ja ka väljaspool Eestit töötades on Eestit kohati väga-väga ilus selles valdkonnas vaadata, mis nüüd ei tähenda seda, et me peaksime loorberitele puhkama jääma.

Mõnikord mulle tundub, et me teeme iseendale ülekohut, kui me oma digiriigist räägime. Me peame olema nõudlikud, aga me ei pea seda digiriiki kuidagi maha tegema. Kui me vaatame globaalselt ja kui me vaatame Euroopa Liidus, siis ei ole meil mitte midagi häbeneda. Küll aga ma ütlen, et see ei ole see koht, et nüüd me jäämegi lihtsalt mõnulema ja ütlemegi, et kõik on sada protsenti ja rohkem paremini saa – muidugi saab.

Te just mainisite sotsiaalvaldkonna digilahendusi. Need on vist kõige rohkem sellised, mis inimesi puudutavad ja kus ikkagi on mingite süsteemide seismajäämist ja mahakukkumist ja mittetöötamist olnud – terviseportaal mõni nädal tagasi ei töötanud.

Ma ilmselgelt ei ole nende teenuste omanik (st. tema tööülesandeks ei ole konkreetse digiteenuse haldamine - toim.) ja see on nüüd see koht, kus ma ütlen, et ma ei tahaks üksikteenuseid kommenteerida. Paraku on see loomulikult, et see, mis arvuti kaudu toimub, ka aeg-ajalt häireid annab.

Aga kui me vaatame nendes kolmes kategoorias tulevikku – kuidas me saame teha asju, mis kodanikul elu reaalselt paremaks teeksid; kuidas me riigi toimimist efektiivsemaks teeksime; kuidas me parandaks riigikaitset – siis siin on kõikidel digiteenustel oma väga tugev roll. Ega need eesmärgid ei ole ajas muutunud, võib-olla on nüüd meie geopoliitiline olukord toonud mõne aspekti juurde ja meie enda areng annab võimaluse mõelda asjade efektiivsemaks viimisele.

Aga ega me ei oskagi kommenteerida konkreetselt kellegi spetsiifilist digiteenust antud ajahetkel, olles sel kohal tööl olnud kaheksa päeva.

Kuidas te nende vahendite või ütleme siis raha hulgaga rahul olete, mis kõigi nende digiteenuste üleval hoidmiseks ja arendamiseks on antud? Tihti jääb mulje, et meil ehitatakse midagi valmis, aga siis selle hoolduseks või töös hoidmiseks enam raha ei jätku.

No nüüd te tabasite tõepoolest seda, mis on väljakutse. Kui me rahast räägime, siis raha võiks olla kõikides valdkondades alati rohkem. Aga kõige suurem murekoht, mida digimaailmas ja arendustes mõista, on see, et arendused ei tohi olla projektipõhised - kõik, mis me teeme, peab olema jätkusuutlik.

Ja ma julgen isegi öelda seda, et arenduste puhul tuleb võtta see mindset (e.k. mõtteviis), et kui me võtame mingisuguse teenuse kodanikule osutamiseks, siis sellist olukorda, et nüüd see teenus ongi valmis, nüüd me sellega enam üldse tegelema ei pea – see on vale lähenemine. Me saame alati leida erinevate teenuste vahel kas kokkuviimise kohti või kasutada ära mingisuguse teenuse funktsionaalsust ja panna see teisega kokku, me saame leida võimalusi optimeerimiseks, automatiseerimiseks, aga me ei tohi kindlasti läheneda teenuste arendamisele projektipõhiselt. Ja eks see ongi väljakutse ka rahastusmudeli disainimisel, et see nõndaviisi meil ei oleks.

Üks asi ongi muidugi mindset, teine asi on vaadata sellele rahale ja kogu meie teenustele ja digiriigi elukaarele otsa, et me leiaksime parimad võimalused jätkusuutlikuks ja turvaliseks edasi toimimiseks. See on tõepoolest asi, millele peame aina enam tähelepanu pöörama, eriti kahanevate finantside olukorras, mis sunnibki meid rohkem innovatsioonile, mõtlema rohkem erinevate teenuste-kogemuste koosmõjule. See on täiesti ilmselgelt valdkonna väljakutse.

Ja siin te näete ka endal rolli, et seda siis poliitikutele ja otsustajatele selgitada?

Loomulikult, eks sellepärast see ametikoht on ka ellu kutsutud, et digiriigile tervikuna peale vaadata – mitte ühe-kahe teenuse võtmes, vaid just selles, et kuidas me digiriiki tervikuna peaksime käsitlema, millisel viisil neid arendusi teeme, märgata ühte-teist-kolmandat.

Ma pole mitte kunagi ühtegi kolleegi kuskil oma varasemas tööelus süüdistanud, et ta ei näe, et mida võiks veel teistmoodi teha. See, kui inimene omas valdkonnas tegutseb ja püüab teha parimat asja, ei tähenda veel, et tal alati on ka vaade enda valdkonnast välja ja ta püüaks kogu aeg leida valdkondade kokkupuute kohti. Jah, neid väga positiivseid näiteid on, aga kui me räägime minu ametikohast, siis eks minu ülesanne ongi ju sedasama ökosüsteemi ja meie häid kolleege erinevatest asutustest nende võimaluste leidmiseks kokku tuua, et toetada ka neid nende arenduste edasiviimisel ja loomisel.

Te kasutasite sõna integratsioon, mis toob meelde selle, et meil on praegu teemaks igasuguste andmebaaside ühendamine ja ristkasutamine ning siis selle seos andmekaitse ja isikuandmete kaitsega. Kuidas te seda valdkonda näete, siin on kõvasid tülisid suve jooksul olnud.

Ma kõigepealt keskendun sõnale integratsioon. Mistahes digiteenus peab opereerimist kodaniku jaoks – me räägime ju digiriigi puhul avaliku raha kasutamisest – suutma optimeerida ja automatiseerida, et me suudaksime oma riiki efektiivselt ülal pidada.

Aga see ei tohi kindlasti tulla privaatsuse arvelt. Meil on olemas erinevad tehnoloogilised lahendused, kuidas kodanikele privaatsust tagada. Esimene samm on kasvõi andmejälgija paigaldamine, et inimesed, kes kasutavad teenuseid, teaksid seda, kes on nende andmeid pärinud. Selle nimel ka praegu väga aktiivselt töö käib.

Teiseks, me peame suutma privaatsuse tagamiseks leida vastavad tehnoloogilised võimalused, kuidas on õiguslikult võimalik ühest või teisest andmebaasist pärida informatsiooni. See kindlasti ei tähenda seda, et me peaksime riigis looma ühe superandmebaasi, mis on hästi negatiivse konnotatsiooniga – jumala eest, see ei ole niimoodi mõeldud, et kus kõik andmed pannakse kokku ja siis igaüks käib ja vaatab sealt, kuidas ta parajasti tahab. See kindlasti ei ole see mõte. Sellisel viisil ei pea seda tegema

Küll, aga me peame vaatama seda, et me suudaksime eri ülesannete täitmiseks neid samu andmeid erinevates kohtades turvalisel viisil, privaatsust austades pärida. Ja siin ongi need erinevad tehnoloogilised võimalused, kuid on olemas ka tehnoloogilised tõkendid, et need, kes ei peaks nendele andmetele ligi saama, ei saagi ja suudame ka seda inimestele usaldusväärselt kuvada.

Võib-olla üks teema veel ka riistvara poole pealt. Ma saan aru, et praegu kõik see liikumine läheb sinnapoole, et kõik need teenused on kasutatavad eelkõige nutitelefonis. Kas saab öelda, et me liigume üldse ära arvutipõhisuselt eemale? Kuidas sellega on?

Platvormi valik on kindlasti liikunud, sest täna on inimeste elu üha rohkem telefonis. Ja kui me vaatame ka oma riigiäppi, siis see on ju ka suurepärane näide sellest, kuidas me telefoni poole liigume, kuidas me saaksime enda isikutuvastusvahendeid ja kõike muud kasutada enda nutitelefonis.

Sinna suunda liigub ka Euroopa Liit, kus ma julgen hinnata, et umbes kahe aasta perspektiivis tekib üleeuroopaline mobiilne isikutuvastuse mobiilirakendus, mis on ühtlasi ka mobiilne reisidokument, juhiload, palju muud – eesti keeles on selle nimeks digikukkur, me nimetame seda praegu niimoodi – ja Euroopa riigid hakkavad ka seda laiemalt kasutama.

Trendina on see kindlasti samm edasi ja kui ma vaatan oma lähiaja töökogemust Ukrainas, siis seal ongi ka väga paljud arendused viidudki sellesama digiäpi peale, mis ongi inimestel ju kaasas telefonis.

Minu hinnangul need erinevad teenused võiksid olla platvormi-neutraalsed, et inimestele pakkuda võimalust, et nad saaksid oma vajalikud toimingud või interaktsiooni, mida na peavad tegema, ära teha selles vastavas platvormis, kus nad seda soovivad teha. Jah, selles mõttes maailm sinna tasku poole kindlasti liigub.

Mu kolleegid juhtisid tähelepanu, et see ID-kaart, mis nüüd praegu peaks ka telefonis kasutatav olema, vist igal pool hästi ei tööta, kuna paljud poed ei taha seda tunnistada, kui näiteks noorukid tahavad alkoholi osta või midagi sarnast. Kuidas see Euroopa Liidu ühtne ID-kaart välja hakkab nägema, see vist on ikkagi juba teada või läbi mõeldud?

Ma tahaks loota ja ma usun ka, et see saab olema ikkagi pigem edulugu. Ma arvan, et igal asjal võivad olla oma kasvuraskused, aga eks me selle nimel ka tööta, et need kasvuraskused kaoksid. Et kui muresid on, siis nendega tuleb ka tegeleda kõige õigemate hoobadega.

Ja arvata seda, et nii nagu me füüsilises maailmas, oma igapäevases elus, ma ei räägi isegi ainult riigi toimimisest, juhtuvad eksimused, juhtuvad ka paraku digimaailmas. Aga küsimus on see, kui kiiresti me suudame sel hetkel olukorra lahendada ja seda aktsepteeritaval moel.

AI ehk tehisintellekt on nüüd väga kuumaks teemaks saanud, ta on juba meil siin olemas. Kuidas te seda aspekti näete oma töös?

See on tohutuid võimalusi pakkuv, mina ise olen suur tehisaru fänn. Kui me räägime jällegi kahest märksõnast – optimeerimine, automatiseerimine – mida digiteenus peab võimaldama, siis siinkohal ma ütlen küll, et tehisharu peab tegelikult ka riigi ja rahva kasutusse jõudma - alustades siin suurepärastest arendustest, mis hakkasid haridusvaldkonnas juba peale, ehk siis TI-hüpe.

See ei ole mitte ainult minu seisukoht, vaid mul on siin palju targemaid kolleege, kes ka on nendest võimalustest absoluutselt aru saanud. Tehisaru rakendamine meie enda teenustes nii andmepõhise otsustamise toetamiseks kui ka automatiseerimiseks ja kasutaja-kesksete teenuste loomiseks – see on tohutu võimalus.

Me peame hakkama mõtlema täiesti teistmoodi ja kehtestama võib-olla isegi täiesti uut tüüpi reegleid. Me oleme sisenenud tehisaru ajastusse ja ma olen veendunud, et me suudame AI-d koostöös meie ettevõtete, teadusasutuste ja ka riigi teadmispotentsiaali ära kasutades tekitada selle, et meil tekivad ühelt poolt need teenused, mis kodanikule reaalselt olukorda paremaks teevad ja teistpidi muudavad ka riigi toimimist efektiivsemaks.

Samal ajal on tehisaru ka võimaluste looja turvalisuse maailmas. Kui me võtame selle, kuidas tänapäeval juba ka erinevaid ründeid tehakse – seal kasutatakse ka tehisaru, siis seal on ka sama moodi võimalik kasutada tehisaru võimalusi ära, et ründeid neutraliseerida, tagasi lüüa ja tuvastada.

Mina isiklikult olen tõesti suur tehisaru toetaja ja leides võimalusi viia tehisaru teenustesse niimoodi, et need tekitavad optimeerimist, lihtsust ja efektiivsust, ka rahalises mõttes, siis see on kindlasti üks äge võimalus, mis meil on juba käimas. Aga ma arvan, et siin on veelgi rohkem ees.

Aga selle tehisaru kasutamisel on vaja ikkagi ka mingit konkreetset aru või kindla firma tehisaru. Samas Eestil endal ju neid masinaid või AI-sid ei ole. Kuidas seda suhet tuleks korraldada või kuidas seda peaks lahendama?

No siin on näiteks suurepärane projekt või initsiatiiv, millega me liitume, Balti tehisaru gigatehase projekt, mis neid võimalusi nii meie erinevatele asutustele, teadusasutustele, ettevõtetele looma peaks hakkama. Siin tulebki vaadata, et kas me Eestis suudaksime hakata päris eraldiseisvalt ülejäänud maailmast mingisuguseid täiesti uusi mudeleid looma, see on kaheldav.

Aga siin tulebki nüüd mängu meie koostöö EL-i liikmesriikidega ja kasutades ära potentsiaali, mis tuleb ka rahvusvaheliselt - siin ongi meie võimalused. Ilmselgelt, aga see kehtib mistahes valdkonna kohta, me ei tohigi endale väikese riigina mitte kunagi mitte ühelgi hetkel lubada kapseldumist. Seda nii oma riigi siseselt kui ka rahvusvaheliselt, sest me oleme ise tohutult palju õppinud teistelt. Ma tahaks rõhutada, et selle õppimise kaudu me olemegi tekitanud ju sellise digiriigi, kus ka teised tahavad meilt õppida ja see on tohutult vinge. Nüüd ongi see moment, kus me ka seda rahvusvahelist potentsiaali kasutades peamegi jälle ennast sundima targemini ja paremini neid tehisaru võimalusi ära kasutama.

Üks aspekt on siin veel, mis eriti meediat on erutanud. Teie valdkonna minister Liisa Pakosta on väidetavalt lubanud anda tehisharu ettevõtetele tasuta üle Eesti ajakirjanduse tekstikorpuse. Kuidas te sellele vaatate, kas see peaks nii olema või peaks siin kuidagi teistmoodi mõtlema?

See on nüüd see koht, kus ma pean ütlema, et kaheksa päeva jooksul ma ei ole veel kõikides teemades detailideni jõudnud minna, kus ma ei oska piisavalt pädevalt veel kommenteerida.

Üks asi on see, mida ma olen kuulnud ja mida ma olen ka ise lugenud. Teine asi on see, kuidas need asjad tegelikult on mõeldud. Ma julgen arvata, et see olukord on natukene komplitseeritum kui mina hetkel oskan kommenteerida.

Te mainisite Ukrainat. Kuuldavasti Ukraina on ka päris edukas just oma süsteemide ülesehitamisel ja te mainisite, et neil on palju digiteenusi telefonis kaasas kantavad ja töötavad ka välismaal. Kas saab kokkuvõttes öelda, et ka Eesti on siin edukas, kas me suudaksime riigi püsimise tagada ka siis, kui meie territoorium oleks vallutatud, et me oleme oma teenuste ja süsteemidega juba nii tugevalt võrgus?

Jah, oma kolmanda mõõdikuna ma nimetasingi seda, kuidas laia riigikaitset parandada. Ja siin tõesti kolleegiga, kes vastutab kogu selle digitaristu eest, ongi väga aktiivselt töö käimas, et tõepoolest meie teenuste toimepidevus oleks tagatud mis tahes kriiside korral, et ühendused toimiksid ja et teenused oleks kõige paremas mõttes piisavalt robustsed, kasutatavad mis tahes kriiside korral. Ja see on ilmselge prioriteet, ka valitsusele, kui vaadata valitsuse tööplaani. Ja ega nüüd niimoodi ei ole, et sellega poleks varem üldse tegeldud. Mul on tohutult hea meel, et turvalisuse ja toimekindluse aspekt on jõudnud veel tugevamat teadlikkusse ja selle nimel tõepoolest ka täiendavad pingutused käivad, et see nii oleks.

Küsin lõpuks, et kuidas teil nüüd siis üldine tunne on seda töökohta vastu võttes ja vaadates, mis siin kõik teha on. Tekitab see hirmu ja jõuetuse tunnet või on ikkagi lootust, et saab asju paremaks teha?

Julgustab otsima võimalusi. Ma tulen oma jutu algusesse tagasi. Mina isiklikult olen päriselt uhke selle üle, mida me oleme suutnud saavutada 25+ aasta jooksul – see areng on olnud tohutu.

Aga seda öeldes on vaja, et me suudaksime selle arengu tipus ka edasi püsida ja leida need täiendavad võimalused, nišid, mida me suudame enda ühiskonnas realiseerida ja mida me suudame enda kodanikke pakkuda, aga mida me suudaksime ka veel täiendavalt maailmale juurde pakkuda, sest silmad on meie peal.

Mul on oma esimese töönädala jooksul olnud juba väga palju kõnesid ja tulemas ka rahvusvahelisi kohtumisi – meid kuulatakse, meid hinnatakse ja meiega oodatakse nii koostööd kui ka seda, et mida me saaksime pakkuda, et maailmas asju paremaks teha.

Meie praegused tublid pingutused annavad selle tugeva baasi, aga ilmselgelt ei tohi muutuda ise liialt rahulolevaks ja mugavaks selles halvas tähenduses. Aga ma leian, et need võimalused on olemas, et edasi minna – no miks ma muidu oleks kandideerinud! Neid võimalusi ma ju näengi ja koostöös ettevõtjate, ühiskonna teadusasutustega ma siia neid otsima ja realiseerima tulingi.

Ma ise olen olnud alati seda meelt ja usku, et loevad võrgustikud ja hea sidusus ja koostöö, et kõige enam, mida me peame kartma antud valdkonnas, on see, et meil tekib kapseldumine, aga seda ma kindlasti enda poolt luban, et ei teki. Samas ettevõtjate ja teadusasutustega koostöö ja rahvusvaheline koostöö on see tohutu võimestaja, et me oma digiriigi veel paremaks saaksime ehitada.