Nils Niitra kirjutas ERR-i portaalis ilmunud kommentaaris "Pidime saama õhema riigi, aga sündis õgardist digisöödik": "Eesti digiriik pidi olema nagu hästi istuv ülikond, ent meenutab tegelikkuses aina enam latekskostüümi, mis pigistab valest kohast, ajab higistama ja nõuab iga natukese aja tagant paikamist. /-/ Liiga palju raha kulutatakse Eestis selleks, et vana bürokraatia saaks uue latekskostüümi, uue meigi ja uue turundusjutu."

Ma ei tea digiriigi teemal arvamust avaldavate kaasmaalaste kogemusi latekskostüümidega ega põhjusi, miks peaks digiriiki nendega võrdlema, kuid on selge, et mistahes rõivaese on ilmselt pigem ebamugav siis, kui õmblejal on vähe kogemusi.

Rätsep, kes on täitnud paljusid erinevaid tellimusi ja saanud väga erinevate klientide tagasisidet, oskab tõenäolisemalt ette näha, kust võib pigistada või rebeneda, ning oma tööd juba eos vastavalt kohandada. Kuid kui tahta, et sama meister teeks külarahva heaks kõike, näiteks parandaks nii autodel rehve kui ka õmbleks ülikondi, siis polegi imestada, kui tulemus pole see, mida soovitud, või on pintsak mõnikord lausa kummist tehtud.

Sama kehtib ka digiriigi arenduste kohta. Veidi frustratsiooni digiriigi praeguste arendusviiside suunal on omal kohal, aga pole vaja kiruda digiriiki kui sellist, mis säästab eestimaalastele iga aasta miljardeid töötunde ja sellega ka miljardeid eurosid. Eesti digiriik on maailmas pika puuga kõige mugavam ja võimalusterohkem. Probleem peitub mujal.

Nimelt, riik ei peaks üldse proovima olla ise lisaks avalike teenuste disainijale ja pakkujale ka tarkvaraarendaja. Las iga kingsepp jääda oma liistude juurde.

Digiriigi konkreetseid infosüsteeme ja platvorme pakuvad palju paremini Eesti laia rahvusvahelise kogemusega IT-ettevõtted. Küll aga tuleb riigil olla väga teadlik arenduste tellija. Paraku riik kipub tellima liiga kohmakalt ega loo ruumi innovatsiooniks. Just selle tegutsemisviisi muutmine lahendaks ära valdava enamiku põhjustest, miks võib ajuti kuulda digiriigi suunal nurinat.

Riik telligu IT abil murede ära lahendamist, mitte koodiridu

Nils Niitra on tänuväärselt juhtinud tähelepanu riigi enda n-ö IT-majade ehk eri asutuste tarkvaraarenduse üksuste kordades liiga suurele mahule. Ta pole ka sugugi ainus, kes on sellest kirjutanud, ja saan temaga igati nõustuda.

Riik ei peaks sekkuma väga hästi ja tõhusalt toimivale IT-turule. Maksumaksja raha kokkuhoid oleks märkimisväärne. Digiriigi süsteemide arendust on säästlikum ja kvaliteetsem tellida karmi hankekonkurentsi korras Eesti tipptasemel IT-sektorist selle asemel, et proovida IT-ettevõtteid riigiaparaadi sees dubleerida.

Selle maksumaksja raha säästuvõidu eelduseks on tark tellimine. Digitaliseerimine on vahend kulude kokkuhoiuks ja tõhustamiseks, kuid digitaliseerimine on tõhus vaid siis, kui probleeme käsitletakse tervikuna, mitte ministeeriumi või riigi IT-maja põhiselt.

Riik ei tohiks kunagi tellida lihtsalt tarkvara valmiskirjutamist, vaid peaks nõudma – ja ühtlasi ka usaldama –, et kogenud IT-ettevõte leiab püstitatud probleemile ise kõige töökindlama ja mugavama lahenduse. Ja, miks mitte, võtab ka läbipaistva tasumudeli alusel aastateks vastutuse, et süsteem toimib ja käib ajaga kaasas. Lahendus on ikka selles juba kulunud mantras: koostöös.

Ärme pisenda Eesti digiriigi võimsat edulugu

Nils Niitrat, mind ja veel paljusid on häirinud tõrked mõnede digiriigi süsteemide töös. Need ongi tulenenud sellise tööjaotuse puudumisest. Uus hüpe kvaliteedis tekib siis, kui leiame riigis uued koostööviisid, kuidas kasutada Eesti ettevõtete üle maailma elluviidud suuremahuliste projektide kogemusi Eesti maksumaksja hüvanguks.

Väga oluline on teadvustada, et Eesti suuremad tarkvaraarenduse ettevõtted teenivad lõviosa, suurimate puhul isegi üle 90 protsendi, oma käibest välismaalt. Oleks igas vaates tõhusam, kui seda kogemust pidevalt ka Eesti digiriigi arendamiseks rakendada.

Samuti saab olla uus kodumaine referents maailmas esmakordsete riigi e-lahenduste loomisel omakorda hüppelauaks veelgi suurema Eesti IT-ekspordi ja maksutuluni. Võidaksid riik, IT-ettevõte ja, mis kõige tähtsam, iga eestimaalane nii maksumaksja kui ka digiriigi teenuste kasutajana.

Niitra viskas õhku olulisi küsimusi: "2026. aastal tuleb lõputu IT-kihtide kasvatamise asemel küsida, millised riigi IT-investeeringud on viimase viie aasta jooksul päriselt vähendanud ametnike töömahtu. Millised on mõõdetavalt lühendanud menetlusaega? Millised on lubanud sulgeda mõne vana süsteemi, kaotada mõne dubleeriva nõude ning jätta mõne töökoha loomata?"

Kuigi need võisid olla mõeldud retoorilistena, vastan neile siiski. Eesti digiriigi edulood on kogu maailmas endiselt ainulaadsed, neid on hulganisti. Kellele meenub, millal ta viimati pidi midagi alljärgnevast tegema füüsiliselt mõnda ametkonda külastades:

• tulu deklareerima maksu- ja tolliameti esinduses;
• retsepti saamiseks arsti külastama;
• esitama taotluse abiellumiseks või lahutuseks perekonnaseisuametis;
• elukoha vahetamise registreerimiseks linna- või vallavalitsusse minema;
• lapse sünnitoetuse taotlemiseks järjekorras seisma;
• esitama kooli sisseastumise dokumente kohapeal või suhtlema lapse kooliga paberpäeviku vahendusel;
• mistahes ettevõtte toimingute jaoks esitama eraldi taotlusi või andmeid asutuses kohapeal.

Edukate digiriigi arenduste ühisnimetajaks on see, et riigi lähteülesanne oli lõpptulemuse osas piisavalt täpne, samas tehnilisse lahendusse mitte liiga sekkuv. Eks igaüks võib digisüsteeme võrrelda ülikonna, latekskostüümi või mistahes muu rõivaesemega. Edulugude puhul on rätsepatöö olnud igatahes tipptasemel ja tulemus elegantne. Olgu sellist head koostööd riigi kui targa tellija ning Eesti digirätsepate vahel ikka rohkem.

Selge on see, et meie jätkuva edu võtmeks on selged prioriteedid, koostöö ja vastutuse jaotus era- ning avaliku sektori vahel. Lähiaastate tähtsaim ühine pingutus on kaardistada, milliseid kriitilisi digiteenuseid peab riik ise üles ehitama, mida saab erasektorist hankida ning mida tasub erasektorile üle anda.

Me oleme maailma ainus juba enam kui 25 aastat tõhusalt toiminud digiriik, kus avalikud e-teenused katavad nii laialt ja põhjalikult kõiki eluvaldkondi. Seda Eesti unikaalset tugevust ei tohiks pisendada, vaid tuleks üheskoos hoida ja ikka aina paremaks teha.