Maksumaksja raha eest arendatakse nullist kulukaid tarkvarasid, mis pole aga ei arenduse ega omandi mõttes riigile optimaalsed pidada. Näiteks hakatakse uuendama sisseastumise infosüsteemi (SAIS), millesarnased teenuspakkujad on turul juba iseenesest olemas, kuid kelle jaoks pole hankel osalemine otstarbekas. Sisuliselt tähendaks see nende ettevõtete jaoks aastate jooksul arendatud digiteenuse mahakandmist.

See tähendab, et hange ei arvesta täisteenust pakkuva ettevõtte ekspertiisiga, vaid palub luua kogu lahenduse nullist, nõudes ka omandi üleandmist riigile. Ettevõtte jaoks ei ole see aga kuidagi mõistlik, sest sellega kaob võimalus ise teenust edasi arendada ja eksportida.

On mõistetav, miks riik võib eeskätt eelistada vanu, kindlaid ja konservatiivseid lähenemisviise. Enamasti on need mugavad ning turvalised: risk ebaõnnestuda võib tunduda väiksem. Milline on selliste valikute kasutegur aga laiemalt nii riiklikule tõhususele kui erasektori arengule? Vastus on, et pea olematu.

Suur osa protsessidest, mida ettevõtetelt hanke raames oodatakse, on enamikel juba läbitud arenguetapid. Ehk hangete koostamisel on oluline lähtuda lõppkasutaja vajadustest, mitte tööprotsessi punktpunktilisest täitmisest, mis on takistuseks edasisele innovatsioonile ja terviklikule süsteemsele arengule.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi digiarengu endine asekantsler Siim Sikkut on näiteks välja toonud, et riigihankega loodud riigi tarkvara maksimaalne eluiga võiks olla seitse kuni kümme aastat, misjärel oleks mõistlik uus süsteem taas nullist ehitada. Iduettevõtetel on seevastu tugev motivatsioon teenust pidevalt värskendada ja uuendada, mistõttu püsib lahendus kvaliteetsena, kuna iduettevõte maine ja edukus sõltub otseselt kasutajate rahulolust.

Kuigi avalikku sektorit juhtides ning kujundades võib tunduda, et koostöö start-up'idega on riskantsem, kui tarkvara ise arendada, on tõsiasi, et ka riigihanke korras tellitud projektid võivad ebaõnnestuda. Seda nägime mullu kevadel, mil eksamite infosüsteemi tõrgete tõttu nurjus riigigümnaasiumite ühiskatse. Näiteid ebaõnnestunud tarkvara ehitamistest on tegelikult aga veel, näiteks viimase dekaadi enim räägitud on tõenäoliselt SKAIS2.

Kui meie eesmärk riigina on mitte maha jääda oma digiriigi mainest ning olla tõepoolest kulutõhusad ja läbipaistvad, peaksime võimendama kohalikku ettevõtlust ning toetama innovatsiooni keskkonna arengut. See tähendab, et ettevõtted peavad olema oodatud riiklikes arendustes kaasa lööma ilma põhjendamatute takistusteta. See meelitaks siia ka välismaised ettevõtteid, kelle ideed töötaksid nii meie kui teiste jaoks. Kui ettevõtted taolist toetust riigilt ei saa, hääbub ühel hetkel terve valdkond.

Kui me praegu vastavaid valikuid ei tee, ei ole meil ühel hetkel enam muid võimalusi, kui vaid see, et ostame sisse teiste riikide loodud lahendusi. Täpselt nii nagu ostame praegu koolidele TI-platvormi USA-lt.

Peaksime mõtlema sellele, kas tahame toetada kohalikke lahendusi ja anda neile tuge, et jõuda ka maailmaturule, või jätkame teiste riikide arendatud lahenduste tarbimist ning lepime teadlikult riskidega, mida see endaga kaasa võib tuua. Eestil on tegelikult võimalused ja võimekus neis valdkondades ise innovatsiooni teha. Me peaksime rakendama oma insenere, innovaatoreid jt eksperte, et ise vajalikke teenuseid ja tooteid luua ning ressursse Eestis hoida ja kasvatada.

Riigi ja iduettevõtete koostööst sünnib maksutulu

Eesti ülikoolid kasutavad rahvusvaheliste tudengite vastuvõtul DreamApply süsteemi juba 2011. aastast. See on erasektoris välja arendatud tarkvara, mis on praeguseks kasutusel 40 riigis ja on oma nišis Euroopa lipulaev. Maksumaksja jaoks on see kompleksne ja juba toimiv lahendus kordi soodsam võrreldes sellega, kui riik oleks loonud nullist oma süsteemi.

DreamApply on täielikult Eesti ettevõte, mis maksab riigile kordades rohkem makse, kui riik teenuse kasutamisele kulutab. Sarnase loogikaga üles ehitatud lahendusi oleks võimalik kasutada ka mitmete teiste valdkondade ja teenuste puhul.

Selline koostöö kasvatab Eesti mainet digiteenuste arendajana ja aitab kodumaistel ettevõtetel kasvada ning oma tooteid ja teenuseid eksportida. Kui riik hoiab täisteenuste arendajad hangetest kõrval, siis jäävadki sündimata uued start-up'id, kes võiksid tuua järgmise maksutulu välismaalt.

Avalik sektor peab hülgama katsetamise hirmu

Teine väljakutse on avalikus sektoris töötavate ekspertide hirm rääkida oma organisatsiooni kitsaskohtadest. Probleemide varjamine ei aita aga lahendusi leida. Avalik sektor pole loodud üksi innovatsiooni tegema, vaid olemasolevate protsesside haldamiseks ja koostöökohtade leidmiseks. 

Oluline on luua tingimused, kus innovatsiooni viivad ellu need, kellel on ideid ja motivatsiooni. Küsimus ei ole kellegi lihtsas rikastumises, vaid võimekuses ära tunda need, kes näevad probleeme ja tahavad lahendusi pakkuda. Üks selline näide lähedalt on Helsingi Ülikool, mis on loonud oma sisekorra koostööks ettevõtlusega. Nii tagatakse, et koos loodav on juriidiliselt korrektne ja institutsionaalselt toetatud.

Kui innovatsiooni ökosüsteem toimib, ei pea ametnik üksi lahendusi välja mõtlema, vaid ühiskond ja ettevõtted pakuvad neid ise. Riigi ülesanne on seejärel tagada, et head teenused jõuaksid kõigi vajajateni.

Seetõttu ei tohiks avalikus sektoris püsima jääda hoiak, et start-up'ide kaasamine suurendab ametniku isiklikku riski. Tegelikkuses avab koostöö idufirmadega võimaluse pakkuda märksa soodsamaid, paindlikumaid ja jätkusuutlikumaid lahendusi. See aga eeldab ka valmidust põruda. Ilma katsetamise ja vigade tegemiseta ei ole paraku võimalik innovatsiooni teha.

On võimalik, et riigil tekib start-up'idega koostööd tehes väljakutseid, kuid tuleb olla valmis need ühiselt seljatama. Eesti inimesed ja ettevõtted väärivad kulutõhusaid, innovaatilisi ja bürokraatiavaeseid lähenemisi oma murede lahendamiseks ja riigi terviklikuks arenguks.