Juhtimisteadlane Peter Drucker kirjutas 1969. aastal teoses "Katkestuse ajastu": "Üha rohkem tõendeid selle kohta, et valitsus on pigem suur kui tugev; et see on pigem paks ja lodev kui võimas; et see maksab palju, kuid ei saavuta palju. Üha rohkem tõendeid on ka selle kohta, et kodanik usub valitsusse üha vähem ja on selles üha pettunud. Tõepoolest, valitsus on haige, ja just ajal, mil vajame tugevat, tervet ja jõulist valitsust."

Drucker ei kirjeldanud siin mõnda konkreetset riiki, ta kirjeldas üldist mustrit, mis kerkib esile siis, kui avalikul sektoril puudub tugev juhtimine. Valitsus kasvab, bürokraatia paisub, kulud tõusevad, aga tulemused halvenevad. Maksumaksja maksab üha rohkem ja saab üha vähem. See tähelepanek kõlab praeguses Eestis üllatavalt ajakohaselt.

Oleme olukorras, kus maksud tõusevad, riigieelarvesse läheb raha aina rohkem, aga teenuste kvaliteet halveneb.

Näiteid pole vaja kaugelt otsida. Ravijärjekorrad pikenevad, samal ajal kui tervishoiukulud on kasvanud, 2024. aastal ulatusid need 3,17 miljardi euroni, kasvades aastaga 11 protsenti. Tervisekassa ise tunnistab, et sama rahastussüsteemiga jätkates ravijärjekorrad mitte ei lühene, vaid pikenevad. Inimesed ootavad arstivisiiti kauem kui varem, ehkki süsteemi pannakse sisse rohkem raha.

Sama muster kordub ka teistes valdkondades. Sotsiaalkulud kasvavad, kuid teenuste kättesaadavus ei parane. Avalik sektor paisub, kuid asjaajamine ei muutu lihtsamaks, vaid menetlusajad pikenevad ja ja bürokraatiakiht pakseneb.

Küsimus on juhtimises

Drucker ei piirdunud pelgalt probleemi kirjeldamisega, ta pakkus ka lahenduse. Tema kuulsaim juhtimisidee on eesmärkide järgi juhtimine (management by objectives, MBO), mille järgi peab organisatsioon seadma selged, mõõdetavad eesmärgid ning hindama regulaarselt nende saavutamist ja võtma tulemuste eest vastutuse. See põhimõte sobib ka riigivalitsemisse. Ressursse ei tohiks kasutada harjumusest või inertsist, vaid iga kulu puhul tuleb küsida: millist tulemust see aitab saavutada ja kuidas see loob väärtust? Eestis on seda mõtteviisi hädasti vaja.

Esiteks, meie valitsemissektori kulud on tööandjate keskliidu andmetel kasvanud viimase kuue aastaga ligikaudu 70 protsenti, samal ajal kui majandus on kasvanud umbes 45 protsenti. Nii tekib paratamatult surve eelarvele kas läbi suurema maksukoormuse, laenamise või kärbete. Kui kiiresti saab riik kasvada võrreldes tegeliku majanduskasvuga ning mille arvelt kasvavad kulud kaetakse?

Teiseks, 2026. aastaks on eelarvedefitsiit kavandatud ligi 4,5 protsendini SKP-st. Defitsiidi tõttu on suurenenud riigivõlg, mis on tänaseks juba ületanud 10 miljardi euro piiri.

Kolmandaks, maksukoormuse kasv on tropina ees majanduskasvul. Käibemaksumäära tõus, tulumaksu tingimuste muutused ja uued maksud, näiteks mootorsõidukimaks, suurendavad nii ettevõtjate kui ka tarbijate koormust. Ettevõtjate jaoks tähendab see keerulisemat finantsplaneerimist ja suuremat halduskoormust. Raskem on teha pikaajalisi investeerimisotsuseid. Maksutõusud kanduvad paratamatult edasi hindadesse, tekitades täiendavat inflatsioonisurvet.

Raha läheb riiki rohkem kui kunagi varem. Aga kas me teame, mida sellega saavutatakse? Kas on seatud selged eesmärgid ja mõõdikud, mille abil edu hinnata? Suures osas mitte.

Mida tuleks lõpetada?

Druckeril oli veel üks oluline idee, mida ta nimetas "planeeritud loobumiseks" (planned abandonment). Ta küsis organisatsioonidelt: "Kui me seda tegevust (teenust, toetust vm) täna ei teeks, kas me otsustaksime sellega alustada?" See on võimas küsimus. Kui vastus on ei, siis tuleb tegevus lõpetada, isegi kui sellega on harjutud, isegi kui sellel on oma huvirühmad, isegi kui see näib poliitiliselt ebamugav.

Sarnast lähenemist on rakendatud mujalgi maailmas. Uus-Meremaa sidus juba 1990. aastatel ministeeriumide rahastuse selgete tulemusnäitajatega ja vaatas regulaarselt üle programmide vajalikkuse. See oli üks ulatuslikumaid avaliku sektori reforme, mida OECD riikides on tehtud.

Suurbritannias on korduvalt tehtud ulatuslikke kulutuste ja programmide ülevaatusi (spending review), mille käigus on lõpetatud tegevusi, mis ei täida seatud eesmärke. Täiuslikku süsteemi ei ole kusagil, kuid tulemuspõhine juhtimine ei ole teooria, vaid rakendatav praktika, mida teised riigid on juba katsetanud.

Soovitaksin Eesti valitsusel seda mõtet tõsiselt rakendada. Igal aastal peaks valitsus läbi vaatama, milliseid programme, toetusi ja asutusi veel tegelikult vaja on. Millised neist loovad päriselt väärtust ja millised on jätkunud lihtsalt sellepärast, et nii on kogu aeg olnud? Riigiasutused, programmid ja toetused, mis ei suuda oma panust ühiskonnale selgelt põhjendada, tuleks lõpetada. Vabanenud raha ja inimesed saab suunata sinna, kus need tõeliselt midagi muudavad.

Eesti on valel kursil

Eesti on praegu valel kursil ja see ei ole pelgalt majanduslik probleem, vaid ka juhtimisprobleem. Meie valitsuses ei ole piisavalt inimesi, kes oskaksid riiki päriselt juhtida, seada selgeid eesmärke, mõõta tulemusi, loobuda sellest, mis ei tööta, ja võtta vastutuse selle eest, mis juhtub.

Poliitikud oskavad hästi lubada ja selgitada, aga lubamine ei ole juhtimine. Juhtimine on see, kui eesmärgid on seatud, tulemused on mõõdetavad ja vastutus on selge. Eestis on aeg see tõsiselt päevakorda võtta enne kui kallim ja kehvem riik muutub meie uueks normaalsuseks.