Harri Tiido: kaose võidukäigust
Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord Mihhail Epšteini abil vaatluse all kaos. Kui matemaatikas on kaos korra erivorm ja füüsikas on kaootilised süsteemid determineeritud, siis poliitikas püüab kaosepõhisus muuta süsteemi olemuslikult ettearvamatuks, märgib Tiido.
Jutu ajendiks on vene-ameerika mõtleja ja esseisti Mihhail Epšteini Radio Svoboda kodulehel ilmunud kirjutis, milles ta esitab mõttekäigu kaose rollist nüüdisilmas.
Kui eelmine sajand tähistas võitlust suurte ideede eest, siis praegune on toonud esile kaosepõhisuse ehk võimu, mis ei luba ilusat tulevikku, vaid püüab ühiskonda juhtida ja teisi mõjutada püsiva ebakindluse ning täieliku ebamäärasuse levitamise kaudu.
Kui kommunism lubas klassivaba ühiskonda ja õigluse riiki ning fašism rahvuse ja rassi võidukäiku ja totaalset korda, siis nüüd on kujunenud uus poliitiline nähtus. See ei luba helget tulevikku ega apelleeri vabadusele või võrdsusele. Tegelikult ei luba see midagi peale püsiva rahutuse. See on kaose poliitika või kaosepõhisus.
Tegemist ei ole kaosega tavamõistes ehk see ei ole korralagedus või suur segadus. Kaosepõhisus on ettearvamatuse kasutamine võimu vahendina. See valitseb läbi kroonilise ebakindluse homse suhtes. Sotsioloog Zygmunt Bauman on nimetanud seda "voolavaks hirmuks". Venemaal on kaosepõhisusele otsitud ka teoreetilist alust. Jutt on Vene režiimile intellektuaalset alust vormiva Valdai Klubi töödest rahvusvahelistes suhetes kaose teooria rakendumise teemal, millest olen varem rääkinud.
Kui matemaatikas on kaos korra erivorm ja füüsikas on kaootilised süsteemid determineeritud, siis poliitikas püüab kaosepõhisus muuta süsteemi olemuslikult ettearvamatuks.
Vastates küsimusele, miks kaosepõhisus tekkis just praegu ja mitte varem, toob Epštein mitu põhjust. Esiteks, inforevolutsioon, milles info leviku kiirus ületab selle mõtestamise kiiruse. Järjekindel ideoloogia on neis oludes liiga aeglane ja võidab see, kes oskab sündmusi tekitada. Kaosepõhisus on Twitteri-ajastu ideoloogia, tähtis on mitte mõte, vaid efekt. Teiseks põhjuseks on suurte narratiivide kriis, postmodernism kuulutas metanarratiivide ajastu lõppenuks.
Kaosepõhisus on võimuks saanud postmodernism. Kui pole tõde, siis võib rääkida ükskõik mida. Kui pole ühiseid väärtusi, siis võidab jõud, kui pole tulevikku, on vaid nüüdishetk.
Kaosepõhisuse parim näide on nüüdisajal Venemaa. Ukraina sõja eesmärgid muutusid korduvalt: denatsifitseerimine, demilitariseerimine, Donbassi kaitsmine, võitlus NATO-ga, ajalooline missioon jne. Kuid siht tegelikult puudub ja selle puudumine on muutunud meetodiks. Tuumaähvardused on muutunud rituaaliks, seadusi võetakse vastu ja täidetakse suvaliselt.
Seejuures kujuneb välismaailmale suunatud kaosepõhisus oma elanikkonnale suunatud jäikuseks. See on kaosepõhisuse struktuurne möödapääsmatus, välist ettearvamatust vaja korvata sisemise monopoliga jõu kasutamisele. Kaos väljapoole ja raudne kord seespool. Korralagedus on eksportkaup, kord aga siseriiklik vangla. Kaosepõhisuse rakendajad ei saa lubada kaost oma kodus, muidu kaotavad nad ainsa järelejäänud ressursi, kuuleka elanikkonna.
Ettearvamatuse osas on silma torganud ka USA praegune administratsioon. Donald Trump on teinud sellest oma välispoliitilise retoorika keskse elemendi. Mulluse aasta lõpuni näis Trumpi tehingupõhisus jäiga, kuid piiratud kauplemisena – tollid, liitlaste survestamine, ettearvamatu diplomaatia. Tänavu tekkis mutatsioon, Venetsueela diktaatori Nicolás Maduro röövimist nimetas ÜRO peasekretär juba ohtlikuks pretsedendiks. Kui see oli vaid jõuline samm, siis Iraani ründamine on juba midagi enamat, kuna sõda alustati ilma kongressi heakskiiduta ja sel on globaalne mõju. Kuid erinevalt kaosepõhisest poliitikast Trump siiski kaupleb. Vladimir Putinil aga stoppnuppu ei ole.
Kui kaosepõhisus purustab institutsioone, siis Trumpi tehingupõhisus läheb neist mööda. Tehingupõhisus on taktika, kaosepõhisus aga ontoloogia ehk olemisõpetus. Kuigi nii Trumpi kui ka Putinit võib nimetada rahvusvahelisteks kaosemeistriteks. Kuid kui Putin on turbulentsuse arendaja, siis Trump on sellest kasu lõikaja.
Kaosepõhisus ilmneb ka sõjapidamises. Nüüdissõda on droonide sõda ja see on mitte ainult tehnoloogiline muutus, vaid ka konflikti kaosepõhiseks muutumise sümptom. Tank on korra relv, massiivne, lineaarne, logistikat ja hierarhiat vajav. Lennuvägi on riiklik relv, keeruline süsteem, mis vajab infrastruktuuri, väljaõpet, koordineerimist. Droon on aga kaose relv, odav, parves ja ka hajutatult kasutatav, autonomiseeritud. Droonisõjas laguneb klassikaline hierarhia, otsuseid langetatakse madalamal tasemel kiiremini, kui väejuhatus reageerida jõuab. Ja taktika muutub iga päev.
Kui kaose politoloogia kirjeldab režiimi, siis kaose antropoloogia kirjeldab selle ohvrit ehk inimest, kes elab pidevalt muutuvate näitajatega keskkonnas. Moderniaja inimene elas maailmas, kus oli selge, kust miski pärineb ja milleni viib. Postmoderni inimene elas tõlgenduste maailmas, kus samu sündmusi võis erinevalt mõista.
Kaosepõhisuse ajastu inimene elab pahameele maailmas, ta reageerib mitte tähendusele, vaid tõukele, ta ei saa aru, kuid tõmbleb. Sellest ka nüüdisaja psühholoogilised nähtused nagu ärevushäired, võimetus keskenduda, krooniline väsimus uudistest. Need on kaosepõhisuse süsteemsed mõjud, mis hävitavad inimese võime pikaajaliseks tegevuseks.
Kaose traumadel on ootamatu kõrvalefekt. Seal, kus kaosepõhisus mõjub kõige tugevamalt, tekivad ühiskondliku enesekorralduse vormid. Näiteks Ukrainas tekkisid suuragressiooni alguses päevadega vabatahtlike võrgustikud, mis katsid armee varustamisel tekkinud kriitilised puudused. Vastus kaosele tekib selle enese sees, mitte tagasipöördumisena kaotatud korra juurde, vaid uue, kõrgemal tasemel tegevuskorraldusena.
Neis protsessides võib suurt ja seni veel tajumata rolli etendada tehisaru. Mitte kui kaose instrument, vaid kui uus organiseerumise vahend. See võimaldab struktureerida infovooge, jagada infotuvastust reaalajas, aidata otsuste langetamisel oludes, kus inimene infohulgas upub.
Mida kauem ühiskond kaose surve alla elab, seda tugevam saab olema nõudlus uute koordineerimisvormide, uute mõtlemisviiside ja kiirelt tegutsemise võimaluste järele. Kaosest tekib mitte ainult hirm, vaid ka uus võime enesekorralduseks.
Viited lugemishuvilistele
Toimetaja: Kaupo Meiel
