Eesti Panga ökonomistina vaatate Venemaa majanduse suunas. Kas seal on olukord nii halb, nagu Putin seda kirjeldab või näidatakse avalikkusele hoopis teistsugust pilti ja olukord on tegelikult hullemgi?

Tuleb tõdeda, et sõjapidamine on ka Venemaa jaoks väga kallis. Neid ohvreid, mida siseriiklikult on tulnud teha, saab kokku võtta mitmel erineval rindel. Üks asi on muidugi inimeste puudus. Sisuliselt kaheprotsendiline tööpuudus viitab pigem sellele, et Venemaa tööturg on väga suures pinges. Tegelikult tootmiskulud ja tööjõukulud kasvavad väga kiiresti ning see on üks peamine Venemaa kasvu pärssiv tegur ka olukorras, kus naftaturud on piisavalt suured.

Sellele on Venemaa keskpanga juht viimati viidanud. See viitab, et ka keskpank on mures inflatsiooni pärast, mis ületab nelja protsendi eesmärki praktiliselt poole võrra. See on kestnud juba mitu aastat. Üks vastuolu, mis Venemaa puhul on iseloomulik, ongi see, et seda ühekohalist inflatsiooninumbrit on tulnud juba aastaid ravida kahekohalise intressimääraga.

Praeguseks on Venemaa keskpanga rahapoliitiline intress langenud 21 protsendilt 15-le. Kuid madala tööjõu kättesaadavuse tingimustes peab keskpank mõnes mõttes isegi vägivaldselt pärssima majanduse laienemist krediidi abil, kuna inimesi on lihtsalt puudu ja neid ei õnnestu väljastpoolt riiki sisse tuua.

Kas see tähendab, et need nii-öelda tootvad käed on praegu sõdivad käed?

Tootvad käed on kindlasti sõdivad käed, aga mitte ainult. Väga paljud tööeas inimesed on otsustanud ka Venemaalt lahkuda kas õpinguteks või muudel põhjustel. Mobilisatsioon omab ka suurt psühholoogilist survet mobilisatsiooniealistele noortele inimestele. On ilmne, et paljud tudengid on välisriikides oma õppeaega igasugustel asjaoludel pikendanud. See tööjõuline elanikkond on pideva psühholoogilise mobilisatsioonisurve all ja see pärsib igasugust majandust veelgi. Teenindussektor, mis väga tihti võidab noortest madalapalgalistest töötajatest, on kõige suuremas defitsiidis. Kohati räägitakse lausa alaealistest, kes restoranides jooke kallavad.

Ilmselgelt viitab see ka sellele, et madalapalgaline sektor on Venemaal tööandjate poolt kõige keerulisemalt täidetav ning seetõttu on palgakasvunumbrid kahekohalised.

Kui Putin ütles, et ehitussektor teeb talle enim muret, siis kuidas seda mõista?

Ehitussektori jaoks on igasugune laenuintress kõige tugevama mõjuga. Venemaal on lobistid surunud küll läbi erinevaid subsiidiume ning laenuintressimäära erandeid ja alandusi, eriti uusarenduste puhul. Fakt on aga see, et pakkumispoole peal piirab seda tööjõupuudus ja nõudluspoole peal pikalt kõrgena püsinud inflatsioonist ning intressimääradest halvatud nõudlus.

Kas see, mis praegu Hormuzi väina ümber toimub, on kõige laiemas plaanis Venemaa jaoks kasulik? Kas nafta hind on üleval ja nõudlus suur?

Hetkel on konjunktuur tõesti Venemaale ülimalt soodne. Kahjuks võib öelda, et märtsis tehti Uurali naftaga tehinguid tasemel, mis oli kaks korda kõrgem kui 44-dollarine sanktsioneeritud hind. See tuleneb ühest küljest sellest, et kuigi Venemaa naftat on jätkuvalt keeruline legaalselt meritsi vedada – vaatamata Ameerika Ühendriikide sanktsioonileevendustele –, on põhiline efekt ikkagi see, et sõja mõjul teenib Venemaa hetketehingutelt olulist tulu. See jääb ilmselt 80 kuni 90 dollari juurde barrelist ehk siis kaks korda kõrgema tasemega õnnestub naftat müüa ennekõike Hiinale, aga ka teistele riikidele, kes Hormuzi väina sulgemisest on kõige tugevama löögi saanud.

Ameeriklased ju lubasid taas erandit, et juba liikvelolevatelt laevadelt saavad riigid naftat osta ja kasutada. Aga kas sanktsioonid kui sellised toimivad? Kas nendest on reaalselt mõõdetavaid märke?

Sanktsioonide üks peamine mõju on siiani olnud see, et me saame piirata Venemaa tulu teenimist läbi fossiilsete kütuste müügihinna. Ostja Venemaa naftale on ju tegelikult kogu aeg leitud, aga tulu teenimist on komplitseerinud lisakulud seoses varilaevastiku kasutamise ja kindlustuse kõrge hinna või selle puudumisega. Esimesel kahel kuul oli ka partnerite ja ostjate leidmine keerulisem.

Tänaseks on viimaste nädalate jooksul toimunu toonud kaasa Vene naftaturgude 50 kuni 75-protsendise kasvu. Kuid me räägime hetkekonjunktuurist ehk olukorrast, kus ebamäärasus on nii suur, et tulevikutehingute hinnad on kohati isegi 20–30 protsenti madalamad kui hetkehinnad. See asjaolu, et Venemaa nafta on kogu aeg ebamääraselt olemas olnud ja sellele leiti ostjaid pigem reaalajas, on hetkel Venemaad soodustanud. Sama olukord pöördub Venemaa vastu, kui Hormuzi väin peaks püsivalt opereerima hakkama, sest siis suure tõenäosusega hetkehinnad langevad.

Tuleme nüüd tavakodaniku tasemele. Kas see, mis Venemaa majanduses toimub, mõjutab tavalist inimest? Kas on loota, et ühiskonnas saabub suur murdepunkt, kus võimule astutakse vastu, sest elu on lihtsalt halvaks läinud?

Ilmselt jah, see hinnatõus, mille mõõtmise üle võib vaielda, pärsib Vene majanduse arengut ja põhjustab ebamäärasust just neile venelastele, kellel on mingidki säästud. Teisest küljest on üldine sentiment juba selline, et nähakse reaalselt inimeste kadumist tööjõuhulgast, kes on rindel hõivatud, seal vigastatud või langenud. See ongi tegelikult edasise kasvu üks olulisemaid piirajaid. Kui 2024. aastal kasvas Venemaa majandus nende enda hinnangul kusagil viis protsenti, siis praegu räägime me umbes üheprotsendilisest kasvust.

Rahvusvaheline valuutafond avaldas käesoleval nädalal uue prognoosi Venemaa majanduse kohta. Kui jaanuaris prognoositi majandusele 0,8-protsendist aastakasvu, siis nüüd 1,1 protsenti. See 0,3-protsendiline kasvu kiirenemine olukorras, kus põhiline tuluallikas nafta on oluliselt kallinenud, on pigem viide sellele, et kõikvõimalikud muud tegurid majanduses piiravad kasvu olulisel määral.