Võõrsõnade leksikon ütleb, et empaatia on üldises mõttes mõistev ja kaasatundev suhtumine inimestesse ja kogu elusloodusesse. Mõnedele on see inspireeriv, pakkudes meie kõigi inimkonda kuulumisele tuginevat vaadet ja mööndes meie erinevusi. Teiste jaoks on see frustratsiooni allikas ja süsteemi viga, mis takistab tähtsate tulemusteni jõudmist ja manipuleerib poliitikat.

Paljudele on see üks mittevajalik värk, millel ei ole poliitikas kohta, kuna poliitika peab tuginema ratsionaalsetele huvidele. Elon Musk on öelnud, et empaatia on meie tsivilisatsiooni fundamentaalne nõrkus. Võib vaid lisada, et ta ise on sellest nõrkusest küll täiesti vaba.

Ma ise kaldun arvama, et poliitikule on eriti vaja empaatiavõimet, sest kuidas ta muidu inimesi esindada saab. Ja aastakümnetega on tekkinud ka mingi nägemus poliitikutest, kes näikse olevat täiesti empaatiavabad… Sestap ostsin raamatu, mille pealkiri kõlab "Empaatia poliitikas ja liidrirollides. Võti meie maailma muutmisele" ja mille autor Austraalia uurija Claire Yorke (Claire Yorke, "Empathy in Politics and Leadership. The Key to Transforming Our World", 2025).

Yorke'i sõnul on Muski seisukoha taga filosoofia, mis põhineb usul andmete võimu ja vajadusse purustada, et midagi paremat luua. Ameerika evangeelsed parempoolsed aga peavad empaatiat toksiliseks ja ohtlikuks kristlikele väärtustele. Tegelikult on see nägemus iselaadne kitsarinnaline empaatia, mis on suunatud vaid oma kogukonnale.

Tervetele ja tugevatele demokraatlikele süsteemidele on empaatia vajalik, kuigi see ei ole mingi imerohi. Moraalselt on empaatia neutraalne, arvab Yorke. Kuigi näiteks oleks raske kujutada ette president Volodõmõr Zelenskit kutsumas ukrainlasi mõistma venelasi, kes neid ründavad ja pommitavad. Strateegiline empaatia on aga vahend efektiivsema strateegia kujundamiseks, võimaldades paremat arusaama neist, kelle jaoks või vastu poliitikat kujundatakse. Manipuleerivas empaatias kasutatakse seda teiste manipuleerimiseks või välistamiseks.

Poliitikas on empaatia roll tihti kõrvale jäänud. Liidrite puhul räägitakse nende võimest meid inspireerida või meie paremaid omadusi kasutada, kuid siin on liigne rõhk üksikisikule. Meil on vaja empaatilisi süsteeme ja poliitika teostamisviise, aga kuigi empaatia võib poliitika jaoks kasulik olla, peab see olema vabatahtlik, mitte peale sunnitud.

Üldiselt mõistavad poliitikud empaatiat kui vahendit häälte võitmiseks, valijaskonnaga suhtlemiseks ja suhete loomiseks. Praegusel ajal on ühiskonnas kasvanud polariseerumine ja usaldamatus ning vastumeelsus nende suhtes, kellel on teistsugused vaated.

Empaatia on omadus, mis kõrgendatud pingete puhul võib ka kaduda. Ehk kaob võime mõista teisel pool ideelist rindejoont olijaid ja nendega suhelda. Kuigi praktika näitab, et valimiste järel võivad endised vastased ka ühisosa leida, kui see aitab võimu juurde pääseda. Empaatial on seejuures ilmselt väga väike roll, see on just see puhtalt ratsionaalne kalkulatsioon, mida paljud poliitikas põhiliseks peavad.

Üldiselt peetakse empaatiat enam omaseks poliitika vasaktiivale, kuid see on omane ka mitmetele konservatiividele. Nii asetas George Bush aastal 2002 hoolivuse oma valimisplatvormi keskmesse, soovides julgustada valijaid olema rohkem kodanikud, mitte lihtsalt pealtvaatajad.

President Donald Trumpi vaevalt keegi kaine peaga empaatiliseks peab, kuid paljud tema toetajad näevad temas poliitikut, kes võtab neid tõsiselt. Ta räägib argikeelt ja ütleb, mida arvab, ning eriti maapiirkondades ja vähemharitute seas see müüb. Lihtne keelekasutus tuleneb tema puhul ilmselt mitte empaatiast, vaid sellest, et keerulisemalt ennast väljendada on käib talle üle jõu. Empaatial on ka alaliik, etenduslik empaatia, mis on omane paljudele poliitikutele.

Huvitav on tähelepanek, et mida kõrgemale inimene poliitilisel redelil tõuseb, seda vähem jääb talle alles empaatilist suhtumist inimestesse, kui tal seda algul isegi oli. Kui poliitik etendab empaatiat ja mõistvat suhtumist, aga seda ilma praktiliste tulemusteta ametisse saamise järel, muudab see rahva lihtsalt küünilisemaks. Seetõttu tasubki poliitikute empaatiavõimet hinnata eelkõige tegude põhjal.

Paraku ei ole Yorke'i arvates tänapäeval kuigi palju poliitikuid, kes asetaksid inimese poliitikast kõrgemale. Üldiselt näitavad uuringud, et mida rohkem on inimesel võimu, seda vähem tunneb ta vajadust saada infot teiste kohta ja seda suurem on kalduvus stereotüüpide kasutamiseks.

Populistlike liidrite jõud on osaliselt selles, et nad annavad hääle end võimetuna tundjatele. Nad meenutavad inimestele, mis oli varem hea ja kui turvaline siis oli, ükskõik kui tõene see jutt on. Tsentristlikud parteid ja poliitikud ei ole suutnud populistide populaarsuse kasvu pidurdada. Tihti keskendutakse populistlike liidrite isiklike omaduste ründamisele, pakkumata ise muudatusi ideedes või visioonis sellest, mida on vaja teha.

Tihti unustatakse seik, et võim ei kuulu ainult liidritele ja poliitikas olijatele, vaid ka kodanikele. Raske on aga tunda empaatiat, kui teie maailmapilt on mustvalge. Siin tuleb mängu sildistamine. Kui tembeldada teisiti arvajad kommunistideks, mässulisteks, vaenulikeks agentideks või sulideks või liberastideks, siis võib see anda küll moraalse üleoleku tunde, kuid vaevalt et probleemi lahendamisele kaasa aitab.

Yorke'i arvates on vaja vaadata ka poliitikute tegutsemiskeskkonda. Võtmetähendusega on kampaaniate rahastamine ja lobitöö läbivaatamine. Poliitikasse voolav raha võib prioriteete moonutada, lobistid võivad saada ebaproportsionaalselt suure rolli, muutes valijate jaoks tähtsate sihtide järgimise raskeks. Näitena toob Yorke relvalobi, samuti nafta- ja gaasilobi USA-s. Lisaks on poliitika muutunud toksiliseks, mitte ainult valijad ei usalda poliitikuid, vaid ka poliitikud ise on muutunud üksteise suhtes ründavaks ja ebaviisakaks.

Oma roll on ka sotsiaalmeedial, mis mõjutab meie poliitilist identiteeti. Suured platvormid pakuvad hulgaliselt sisu, kuid ka algoritmilisi piiranguid ja kõlakodasid. Ehk kes kontrollib platvorme, see võib mõjutada või isegi kontrollida ka poliitilist agendat ja vähendada empaatia ehk inimeste kuulamise ja mõistmise ulatust poliitikute poolt.