Kas Ungari opositsiooniliider Peter Magyar ei pruugi olla hunt lambanahas ehk mees, kes tuleb ja on Euroopale justkui vastuvõetavam kui Orban, kuid võib-olla hakkab mängima kahe poolega? Euroopa Liidult võtab ära need rahad, mis praegu on kinni ja samas jätkab suhtlemist Venemaaga ning on võib-olla isegi ohtlikum variant.

Ma usun, et see pööre ei tule väga kiire ja ega ka väga järsk, aga muutus kindlasti tuleb. Magyar on kindlasti avatum Euroopale, tal on vähem ajaloolisi sidemeid Kremliga ja kindlasti juba selleks, et tõepoolest võimuohjad enda kätte võtta, peab ta olulisel määral Ungarit nii-öelda deorbaniseerima. See, kuivõrd on Fideszist läbi imbunud erinevad riigivõimuasutused nende 16 aasta jooksul, ei tee kindlasti hetkega selle laeva kursilt pööramist lihtsaks.

Aga see annab talle ka võimaluse topeltmängu mängida ja väita, et me ei saa seda laeva kiiresti pöörata.

Ma ei usu, et ta just kurikavalalt plaanib topeltmängu mängida, aga ta ideoloogiliselt ju ei ole Orbanist ajalooliselt väga kaugel olnud. Ta on ikkagi enam kui 20 aastat kuulunud sellesse samasse Fideszi ja on sealt lahkunud alles täitsa mäletatavas minevikus. Ta on oma kampaanias tõepoolest keskendunud rohkem sellistele küsimustele nagu korruptsioon ja elukallidus ning võib-olla vähem nii-öelda ideoloogiliselt vastandunud Fideszi liinile või ka sellele euroskepsisele ja venemeelsusele. Aga ma arvan, et kindlasti üritab ta tuua Ungarit taas nii-öelda parketikõlbuliku rahvusvahelise elu reeglite juurde ja mitte olla paaria, kelleks Orbani juhtimisel on Ungari Euroopa Liidus viimastel aastatel kujunenud.

Ilmselt tõde selgub siis, kui on näha, kas ta hakkab toetama neid summasid, mis on praegu kinni ja mida peaks edastama Ukrainale.

Kahtlemata on see meie jaoks julgeolekupoliitiliselt kõige olulisem - see, et sellest punnseisust, mis on seotud ühelt poolt Euroopa Liidu toetusega Ukrainale ja teiselt poolt Venemaa-vastaste sanktsioonidega, saadaks üle.

Huvitav, kas ta hakkab seda toetust torpedeerima või mitte?

Eks seda näitab aeg, aga ma usun, et kindlasti teatud sula tuleb. Kas see on kestlik?

Tegelikult on üks kahetsusväärne võimalus ka see, et kui Ungari sellest punnseisu eest ära astub, siis selgub, et Euroopas on teisigi, kes on kasutanud Orbanit teatud mõttes kaitsevarjuna, et mitte omaenda tumedamaid instinkte rahvale nähtavale tuua.

Kuidas Euroopas tullakse toime Hormuzi väina kriisiga? Kas siin on näha riike, kes on rikkamad, kes on vaesemad või tulevad hoopis teistmoodi toime või see ei ole üldse Euroopa probleem? Näeme, kuidas Aasia on hädas. Meil justkui on mingid varud.

See on kahtlemata kogu maailma probleem, sest tegelikult ei ole küsimus ainult naftas ega isegi väetises. Energiahinnad kajavad vastu praktiliselt kõikide kaupade ja teenuste hinnas. Elukalliduse kriis on olnud aastaid Euroopa ja laiemalt Läänemaailma poliitilist kliimat mõjutavaks faktoriks.

Teisest küljest on selge, et Euroopa on siiski üks ütlemata jõukas maailmanurk. Kui naftahind isegi kahekordistub, siis eurooplased kiruvad, aga maksavad rohkem ja optimeerivad oma kulutusi, püüdes piirata neid, mis on vähem prioriteetsed. Niinimetatud kolmandas maailmas on aga päris palju riike, kellel sellist puhvrit ei ole.

Euroopas siis ei kardeta seda, et uue talve saabudes ei jaksagi inimesed oma kortereid kütta või ei suuda arvete eest maksta?

Euroopa on demokraatlik riikide ühendus ja see rahva rahulolematus väljendub valimistel, väljendub poliitilistes valikutes ning kahtlemata võib see tuua kaasa suuri poliitilisi mullistusi sedamoodi, kuidas poliitiline kalender edeneb Euroopas.

Sellist humanitaarkriisi võime me pigem karta või oodata nendes riikides, kus nii tugevat turvavõrku ja heaolupuhvrit ei ole. Kagu-Aasias me näeme, et riigid juba piiravad energiatarbimist ja kindlasti mitmetes vaesemates riikides võib ühel päeval, kui see kriis ei lahene, vallanduda tõsine humanitaarne kriis.

Kuidas Euroopas suhtutakse Atlandi alliansi kriisi? Me nägime, kuidas britid, sakslased ja prantslased ütlevad Ameerika suunas päris kriitilisi lauseid.

Ei, ma ei usu, et Euroopa oleks lõhenenud. Kui mõtleme tagasi kas või teisele lahesõjale, siis võib-olla olid pinged Euroopa sees suuremad. Ma usun, et eurooplased näevad olukorda, vaatamata väljaütlemistele, tegelikult üsna sarnaselt.

Kui me mõtleme Donald Trumpi rahulolematust oma Euroopa liitlastega, siis see on mõnes mõttes ebaõiglane, aga kindlasti ka faktiliselt ebatõene – Euroopa on alati olnud ameeriklaste jaoks olemas. Antud juhul tuleb öelda, et kui ameeriklased läksid koos Iisraeliga sellesse sõtta, siis jäeti kõrvale nii Euroopa liitlased kui ka regionaalsed partnerid – Donald Trump ei informeerinud neid oma plaanidest. Ei ole ka päriselt selge, kas ta on abi küsinud, sest tema enda retoorika muutub selles osas päevast päeva.

Kord ütleb ta, et tahtis lihtsalt eurooplasi testida, teinekord, et ta küsis abi ja kolmas kord, et ta pole seda kunagi vajanud. Peale selle ei ole ta suutnud väga selgelt öelda, millist abi ta eurooplastelt ootab. Eelkõige ei ole ta ei eurooplastele, omaenda rahvale ega ka poliitikutele suutnud veenvalt välja öelda, millised on ameeriklaste eesmärgid selles sõjas.

Taolises olukorras eeldada, et eurooplased tõttavad sõtta, on põhjendamatu. See ei tähenda, et eurooplased oleks Hormuzi väina või laiemalt Lähis-Ida julgeolekuolukorra suhtes ükskõiksed. Kui eksisteerib viis konstruktiivselt lahendusse panustada, siis on eurooplased valmis kaasa tulema.

Kuidas peaks Eesti selles keerulises olukorras käituma, kus Ameerika presidendi sõnavõtud on tihti nagu püstjalakomöödia, aga samas on tegu tõsise asjaga? Kuidas me peaksime käituma, et oma nägu säilitada?

Ma arvan, et nii nagu Keir Starmer ütles, et lähtuda tuleb oma riigi julgeolekuhuvidest. Kõik otsused tuleb läbi vaagida ja kaaluda vastavalt sellele, mis on Eesti parimates huvides.

Meie huvides on Ameerikaga läbi saada.

Meie huvides on Ameerikaga läbi saada, aga antud juhul usun, et meie huvides on kindlasti hoida Euroopa ühtsust. Ameerika Ühendriikide tänase administratsiooni poliitika on väga heitlik ja muutlik. On selge, et mingisuguse meelehea eest Eesti-suurusele ja -sugusele riigile erandeid ei tehta. Selline kahepoolne erisuhe USA-ga olukorras, kus NATO liitlassuhted on tervikuna keerulised, ei ole kindlasti see, mis meid päästaks. Nii et orienteerumine Euroopa liitlastele, ühispositsiooni hoidmine ning omaenda kaalutluste selge ja argumenteeritud põhjendamine nii oma rahvale, Euroopa liitlastele kui ka Ameerika sõpradele on parim, mida me teha saame.