Paljude Eesti poliitikute avaldusi vaadates jääb mulje, nagu oleks meie riigil loomulik kohustus avaldada toetust USA ja Iisraeli löökidele Iraani pihta ning vajadusel olla valmis arutama ka Eesti panust sõjategevusse, kui Washington seda soovib.

Poliitladvik räägib rahvusvahelisest õigusest ja reeglitel põhinevast maailmakorrast, tegelikult aga õigustab agressiooni, mille valusaid tagajärgi ei kanna poliitikud, vaid enamjaolt ikka tavalised inimesed, seekord otseselt Lähis-Ida elanikud ja kaudselt kogu maailm, sealhulgas eurooplased.

Küüniline on, kui vägivalda püütakse müüa "rahvusvahelise õiguse" keeles, nagu seda on hiljuti oma ühisavalduses teinud riigikogu Eesti-Iisraeli ja Eesti-USA parlamendirühma liikmed.

Eesti asjade ajamist riigikogus on pikemat aega iseloomustanud koalitsiooni ja opositsiooni vaheline põhimõtteline ärapanemine, milles üksteisega leppida ei suudeta. Nüüd aga on koalitsiooni ja opositsiooni saadikud, näiteks Eerik-Niiles Kross ja Margit Sutrop (Reformierakond), Peeter Tali ja Kadri Tali (Eesti 200), Raimond Kaljulaid ja Ester Karuse (SDE), Henn Põlluaas (Isamaa) ning kõik kolm Helmet (EKRE), leidnud harvaesineva üksmeele välisriikide ründesõja toetamisel.

On tähelepanuväärne, et seda ühisavaldust, mille koostasid mõlema rühma juhid, kiirustati avaldama, mistõttu lõplikku teksti kõik pressiteates nimetatud allakirjutanud ei näinudki ja kolm neist (Anti Poolamets ja Evelin Poolamets EKRE-st ning Yoko Alender Reformierakonnast) otsustasid hiljem end avaldusest taandada. See ei muuda oluliselt koalitsiooni ja opositsiooni vahekorda selles avalduses, kuid annab tunnistust tormakast rabedusest välispoliitika vallas, kus Eestil on praegu eriti vaja tähelepanelikkust ja tasakaalukust.

Ühisavalduses on toonitatud tuginemist rahvusvahelisele õigusele, soovitud edu USA ja Iisraeli relvajõududele ning kiidetud heaks mõlema riigi sõjalised löögid Iraanile.

Kui üks riik pommitab teist, ei muutu see automaatselt õiguspäraseks lihtsalt seetõttu, et pommitab kellegi liitlane. Kui Eesti poliitikutele meeldib see rünnak poliitiliselt või strateegiliselt, võiksid nad seda ausalt öelda, aga teha nägu, nagu oleks iga USA või Iisraeli pomm automaatselt rahvusvahelise õiguse triumf, on valetamine.

Rahvusvaheline õigus ei ole Rootsi laud, millelt tõstetakse taldrikule ainult need põhimõtted, mis parasjagu geostrateegiliselt sobivad tunduvad. Kui räägime suveräänsusest, territoriaalsest terviklikkusest, reeglitel põhinevast maailmakorrast, sõjalise agressiooni lubatavusest ja jõu kasutamise piiridest, peavad need põhimõtted ühetaoliselt kehtima ka siis, kui ähvardust või relva kasutab meie liitlane. Vastasel juhul ei kaitse me rahvusvahelist õigust, vaid lihtsalt kasutame õiguse keelt propagandas.

Ehkki USA ja Iisraeli ründesõja avalikke vastaseid Eesti tipp-poliitikute ja arvamusliidrite hulgas peaaegu ei ole ning selle toetajaid leidub, kui ehk Keskerakond välja arvata, kõikide parlamendierakondade juhtkondades, ei usu enamik Eesti inimesi nende juttu. Norstati uuringu järgi, mis tehti märtsis 18−74-aastaste Eesti elanike seas, kiidab USA ja Iisraeli sõjalised löögid Iraani pihta heaks vaid 12,8 protsenti vastanutest. 59,1 protsenti ei kiida neid heaks.

See ei ole mingi "ühiskond on pooleks" olukord, vaid väga selge enamuse vastuseis. Veel kõnekam on sama uuringu teine näitaja: kõigest 7,3 protsenti usub, et need löögid mõjutavad Eesti julgeolekut positiivselt, samal ajal kui 57,4 protsenti peab nende mõju negatiivseks.

Eesti poliitiline eliit räägib sellest kui julgeoleku tugevdamisest ja Eesti otsestest rahvuslikest huvidest, Eesti inimesed aga näevad siin hoopis lisanduvat ohtu. Ja täiesti õigusega, sest ei paista mingeid märke sellest, et destabiliseeriv tegevus Lähis-Ida vastaks Eesti huvidele.

Veel piinlikum on see lõhe siis, kui vaadata, kuidas end rahvuslikuks ja konservatiivseks nimetavad ja Eesti iseseisvust toonitavad poliitilised jõud selles küsimuses käituvad. Just EKRE juhtidelt tuleb kõige innukam ja lennukam valmisolek kiita Donald Trumpi mistahes avantüüri, samal ajal kui nende valijad nii sõjakad ei ole.

Uuringu järgi kiidab USA ja Iisraeli löögid Iraani pihta heaks kaks ja pool korda vähem EKRE valijaid, kui seda taunib (19 protsenti toetajatest ütleb jah, 44 protsenti ei), Isamaa valijate hulgas on toetajaid kaks korda vähem (25 protsenti toetajatest jah, 49 protsenti ei).

Ehk ka seal, kus poliitiline retoorika kipub olema kõige bravuurikam, ei ole valijaskond sugugi valmis sama kirglikult Lähis-Ida eskalatsiooni tervitama. Olulisena kerkib küsitluse tulemustest esile, et eestimaalaste seisukohti sel teemal ei määra vasak- või parempoolsus, globalismi või rahvusluse toetamine.

Edasi saab küsida, kas Eesti riigi ja parlamendierakondade poliitika teenib Eesti rahva kainet enesehoidu või poliitladviku kinnisideid ja soovmõtlemist.

Välisminister Margus Tsahkna sõnad, mille kohaselt Eesti vaates "ei saa öelda, et see sõda seal ei oleks ka meie sõda", sisaldavad ühesuunalist poliitilist kalkulatsiooni. Tsahkna on ka öelnud, et Eesti on valmis arutama USA-ga oma vägede saatmist Hormuzi väina. Seega näib Tsahkna olevat valmis siduma Eesti selle konfliktiga ning võtma Eesti riigi nimel vastutuse.

Eesti rahva enamus sellega ilmselt ei nõustu. Eesti ei ole USA osariik ega Iisraeli pressiesindus, vaid iseseisev riik, kellel peaks olema oma väärikus, mõõdutunne ja oma kaalutlusvõime. Kui välisminister hakkab rääkima nii, nagu oleks Eesti vaimselt juba pooleldi kaasatud järgmisse Lähis-Ida sõtta, ei ole tegemist strateegilise küpsuse, vaid alluvusrefleksiga.

See alluvusrefleks on Eestis juba tavaks saanud. Meile on aastakümneid korrutatud üht ja sama lihtsustatud ajalookäsitlust: aastatel 1939–1940 oli Eesti suur viga, et me jäime üksi. Sellest on tuletatud moraal, et tuleb iga hinna eest iga suure liitlase geopoliitilise joonega kaasa minna, sest muidu ajalugu kordub. See järeldus on mitte ainult lapsik, vaid ka ohtlik.

Konstantin Pätsi autoritaarsele režiimile võib ette heita paljut, aga mitte seda, et ta ei sidunud Eestit 1939. aastal "õige" suure liitlasega. Sest kes see suur liitlane oleks realistlikult olnud? Praktiliselt ainus tõsiseltvõetav variant olnuks natsionaalsotsialistlik Saksamaa. Ja ausalt öeldes ei taha mõeldagi, milline oleks olnud Eesti saatus, kui meie "strateegiline tarkus" oleks tollal tähendanud enda Berliini külge aheldamist.

Küll aga ei saa öelda, et me kasutasime toona kõiki võimalusi tugeva regionaalse sõjalis-poliitilise liidu sõlmimiseks. Just see on ajaloo päris õppetund: väikeriigi pääsetee ei ole pimesi joondumine iga suure jõu sõjaliste ambitsioonidega, vaid realistlik olukorratunnetus, mis peaks praeguses olukorras tähendama tihedamat, konkreetsemalt vormistatud liitlust meie Balti vendade ning Soome ja Poolaga. Meie loomulikud liitlased, keda saame tõenäolisemalt usaldada, on need, kelle huvid ja olukord on meie omade sarnased.

Muidugi on Eestile Põhja-Atlandi liitu ja ka suurriikidest liitlasi vaja, aga liitlassuhe ei tähenda enesealandust. Lipitsejaid ei austata kusagil. Riikidel ei ole välispoliitikas selliseid emotsioone nagu halastus, ja pugemine ei muuda suurriigi huve.

Liitlassuhe ei tähenda iga sõja omaks tunnistamist ega iga liitlaste õhulöögi kuulutamist rahvusvahelise õiguse võiduks. Liitlassuhe ei tähenda ka seda, et Eesti ministrid peaksid jooksma suurriikide järel nagu üliagarad praktikandid, kes loodavad lojaalsuse eest tunnustavat patsutust.

Eesti on oma lojaalsust juba näidanud ja kinnitanud, näiteks saates oma vägesid Afganistani ja Iraaki. Kui see meie liitlasel korraga ununeb, räägib see liitlasest, mitte meist. Meie ei läinud sinna sellepärast, et need riigid oleksid Eestit ohustanud või et Eesti avalikkus oleks nõudnud nendes sõdades osalemist.

Läksime demonstreerima oma lojaalsust, sest ladvik pidas seda demonstratsiooni strateegiliseks vooruseks. Iraagi ründamises osalemise õigustuseks kinnitasid vähemalt kaks Eesti ministrit rahvale, et Iraagis on tõepoolest massihävitusrelvad, millega seda rünnakut maailmatasandil põhjendati. Mis oli tulemus? Iraak lõhuti, piirkond destabiliseeriti. Seda tehti ka Eesti kätega ja Eesti nimel. Massihävitusrelvade olemasolu Iraagis ei ole siiani tõendatud.

USA-s on praeguste Iraani vastu suunatud rünnakute heakskiitjaid selgelt vähem kui nende vastaseid (ühe hiljutise uuringu järgi vastavalt 43 protsenti ja 53 protsenti valijatest; mõne teise uuringu järgi on heakskiitjaid alla 30 protsendi). Samuti ei ole maailmas teada teisi riike, kus selle sõja toetajaid oleks usaldusväärsete andmete põhjal rohkem kui vastaseid. Ühe erandiga, see on Iisrael.

Eesti riigivõimu esindajad on aga saanud oma mandaadi Eesti, mitte mõne teise riigi rahvalt. Julgeolekugarantiisid ei tohiks segi ajada julgeolekuloteriiga ja reaalpoliitikat kõigi lootuste panustamisega ühele kaardile. Inimesed ei näe Iraani pommitamises Eesti julgeoleku kasvu, ei taha, et Eesti muutuks järjekordseks silmakirjaliku moraalse bravuuritsemise ja sõjalise sabas sörkimise näiteks. Eestil on vaja mõistust, selgroogu ja väärikust.