USA president Donald Trump jätkab NATO siunamist. Põhjuseks ikka see, et liitlased ei tõtanud USA-le appi Iraani ründamisel. NATO tulevik on "väga tume", on Trump öelnud. Viimati väljendas Trump oma frustratsiooni kohtumisel NATO peasekretäri Mark Ruttega.

Olulised baasid

Palju juttu on olnud sellest, et Trump võib USA NATO-st välja viia. Arvata siiski võib, et nii kaugele asi ei lähe. Esiteks ei ole see otsus ainult presidendi võimuses (vaja on kongressi heakskiitu) ja teiseks oleks see äärmiselt kahjulik USA globaalsele rollile maailmas.

Selle stsenaariumi kohaselt peaks USA sulgema oma baasid Euroopas, mida on üle 30, ja viima välja väed, mida on laias laastus 85 000 (mõlemad andmed 2025. aasta alguse seisuga). See aga omakorda nulliks ära igasugused võimalused võtta ette mingi sõjaline aktsioon näiteks Lähis-Idas, milleks Euroopas asuvad baasid on kriitilise tähtsusega. Ainuüksi paari lennukikandjaga midagi ära ei tee.

Mida Trump teha saab, on karistada neid riike, kes tema arvates USA reetsid. Näiteks Hispaania, kes ei lubanud kasutada oma õhuruumi USA ja Iisraeli lennukitel. Või Itaalia, kes blokeeris ajutiselt baasi kasutamise Sitsiilias. Või Prantsusmaa, kes lubas USA lennukitel kasutada baasi riigi lõunaosas vaid juhul, kui nood ei osale sõjategevuses Iraani vastu.

USA ajakirjanduse andmeil võib Trump sulgeda mõne baasi kas Hispaanias või Saksamaal ja need võidakse viia riikidesse, kes on USA-d toetanud ning kelle kaitsekulutused on kõrged. Mainitud on Poolat, Rumeeniat, Leedut ja Kreekat.

Juttu on olnud ka USA vägede vähendamisest Euroopas. See ei oleks esimene kord. Meenutame, et isegi demokraat Barack Obama ajal viidi osa vägesid Euroopast Aasia Vaikse ookeani piirkonda ja toodi tagasi pärast seda, kui Venemaa annekteeris 2014. aasta Krimmi. Ja Donald Trumpi esimesel ametiajal viidi välja 12 000 sõdurit, kelle Joe Biden otsustas jälle tagasi tuua.

NATO reform on vältimatu

Selge on see, et NATO-t oodanuks ümberkujundused ka siis, kui Iraani sõda poleks olnud. Trumpi jutud sellest, et NATO on pabertiiger, keda Vene juht Vladimir Putin ei karda, tulenevad ikkagi sellest, et eurooplased ei kuluta kaitsele piisavalt ning lasevad USA julgeolekutagatistel liugu.

NATO viimases aruandes öeldakse, et nüüd täidavad kõik liikmesriigid kohustust kulutada kaitsele vähemalt kaks protsenti SKP-st. Paraku anti see lubadus juba aastal 2014 ja nüüdseks on see näitaja ajale lootusetult jalgu jäänud. Eesmärk on ikkagi viis protsenti ja sellele on kõige lähemal vaid Poola oma 4,3 protsendiga. Kuulu järgi plaanib Trump NATO reformi nii, et need riigid, kes ei täida viie protsendi kohustust, lükatakse otsustusprotsessist kõrvale.

Tagantjärele võib alati küsida, mida oleksid pidanud liitlased Iraani sõja kontekstis tegema. Appiminek olnuks keeruline, sest mingit abi USA ju ei küsinudki. Küll aga ei olnud kõige targem mõne riigi otsus keelata kasutada oma õhuruumi või baase. Ja ka ütlused stiilis, et "see ei ole meie sõda" ei tulnud kasuks.

Enne mehelikult USA-le vastamist tuleb meheks saada. Euroopa ei ole valmis selleks, et USA julgeolekutagatistest loobuda. Loodetavasti aitab NATO-t raputav tüli kaasa sellele, et eurooplased saavad lõpuks aru, et Ameerika vihmavarjule lõputult loota ei saa ja tuleb ise jalad kõhu alt välja võtta.

Juulis peaksime NATO tuleviku osas olema targemad. Siis peaks Ankaras toimuma NATO järjekordne tippkohtumine. Just nimelt "peaks", sest mine tea, mis enne seda juhtuda võib.