Teadlane: Ungari ei saa lääne ja ida vahel laveerides majandust üles ehitada

Euroopa ja idapoolse suhte vahel laveerides ei ole võimalik üles ehitada konkurentsivõimelist majandust, ütles Budapesti Corvinuse ülikooli emeriitprofessor majandusteadlane Peter Akos Bod. Endise keskpanga juhi ja poliitiku sõnul on Ungari valimiste põhiküsimus, kas riik suudab naasta Euroopa peavoolu.
Ungari majandusel ei lähe eriti hästi, kuidas teie seda situatsiooni kirjeldaksite?
Alates 2020. aastast on Ungari majandus olnud mäda. See ei kasvanud kolm aastat järjest. Esimest korda minu elus on nelja aasta SKT tase olnud sama. See ei ole suurenenud. Muidugi on probleeme maailma majanduses ja Euroopas, aga võrreldes Balti riikidega, Poola ja Tšehhiga on Ungari majandus ilmselgelt maha jäänud. Selle põhjused on minu arvates liiga suur riik, mis on majandusele väga raske koorem, valitsuse väga kummalised poliitikad ja palju ebakindlust Ungaris. Ettevõtted ei taha investeerida, sest nad ei näe sellel tulevikku.
Üks põhjus on ilmselt sõda. Viktor Orban on öelnud, et see on ainus põhjus, aga ilmselt on see üks põhjustest?
Sõja mõju on igal pool, nii et see pole vastus. Valitsus süüdistab vahel Saksamaad. Saksamaa majandus ei kasva ja seetõttu, vabandust, ei saa meieka kasvada. See on aga väga vale argument. Meie mõned sektorid sõltuvad tõepoolest Saksa majandusest, näiteks autotööstus. Aga miks me sõltume nii suurel määral Saksamaast? Miks me ei mitmekesista oma majandust?
Teiseks, Ungari majanduse struktuur on muutunud üsna veidraks. Valitsus pani palju raha – tohutud subsiidiumid ja eesmärgipärased taristuarendused sellesse, et tõmmata siia Hiina ja Lõuna-Korea kapitali, tootmaks komponente elektriautodele. See kõlab hästi, aga need on akud, mis on väga energia- ja veemahukad madala lisaväärtusega tooted. Seetõttu lisanduv väärtus, SKT, riigi sissetulekud ei kasva eriti.
Samal ajal läks palju raha sedasorti arendusse ja seda raha pole mujal. Aastane defitsiit ulatub Ungaris viie kuni seitsme protsendini, see on olnud norm juba viimased kuus aastat. Kokku ulatub riiklik võlg 70-80 protsendini SKT-st, mis ei kõla liiga suurena Euroopa standardite järgi, aga see on väga suur sellise keskmise sissetulekuga riigi jaoks ja see on kõrgeim Euroopa Liidu uute liikmesriikide seas. Võrreldes näiteks Eesti või Bulgaariaga on see šokeerivalt suur.
Kuna me ei ole eurotsoonis, siis intress, mida me maksame, on väga kõrge. Ungari intressimäär on üks kõrgeimatest Euroopas, baasmäär on 6,25 protsenti. Kui võrrelda seda eurotsooniga, siis seal on see kaks protsenti. See on tohutu vahe ja see on täiendav koormus järgmisele põlvkonnale.
Mainisite juba elektriautode sektorit, kas sellel oleks siiski ka mingisugune potentsiaal? Viktor Orban on pannud sellele sektorile kõik lootused?
Kui teed panuse ühele sektorile, siis võib see olla buum ja võib olla kukkumine. Nii et esiteks on see risk. Teiseks, see toode vajab palju energiat. Ungari impordib energiat. Kust? Enamasti Venemaalt. Kui sa ehitad energiaintensiivset sektorit, siis see kasvatab automaatselt sõltuvust energiaimpordist ja piirkondlikel põhjustel on see enamasti Venemaa või see osa maailmast.
Nii et mina kui majandusteadlane ei näe mingit põhjust, miks piiratud energia, vaimne energia ja materiaalsed ressursid peaksid olema keskendatud vaid ühele konkreetsele ärile, mis on väga volatiilne. See võib olla edukas tootjate jaoks, Hiina ja Korea tootjate jaoks, kasum läheb Hiinasse. Tehnoloogia pole kohalik, me ei saa lisada midagi peale tööjõu.
Tööjõudu aga napib. Kui sa tahad käivitada tehase, kolm vahetust päevas, siis vajad välismaiseid töötajaid. See läheb omakorda väga vastuollu Orbani poliitikaga – ei välismaalastele Ungaris.
Mainisite enne, et valitsus on teinud mitmeid vastuolulisi valikuid majanduse osas. Milliseid näiteid te veel saaksite välja tuua?
Me peame olema osa Euroopa väärtusahelatest ja liikuma seal kõrgemale. Meil ei ole vaja mitte rohkem töökohti, vaid paremaid töökohti. Mitte rohkem tootmist, vaid paremat tootmist. Mitte rohkem tööstust, vaid paremat tööstust. See on poliitiline valik.
Kui Ungari püüab olla kuskil Euroopa tuuma ja mingi idapoolse suhte vahepeal, siis ma ei näe, kuidas me saaksime konkurentsivõimeliseks majanduseks. See on minu jaoks praegu põhiküsimus – kas me suudame naasta Euroopa peavoolu, kuhu me kuulusime kolm aastakümmet tagasi. Ungari oli number üks või kaks üleminekuriik.
Te ütlesite, et Ungari majandus on maha jäänud. Kas see on juba tunda ka Ungari inimeste taskus?
Jah. Palgatase, mis tavaliselt oli üle piirkonna keskmise ja ukrainlased, rumeenlased ja slovakid käisid tööl Ungari tehastes, on muutunud. Rumeenlaste, tšehhide, poolakate ja horvaatide palgatase on Ungari omast kõrgem. Põhjus on selles, et maksukoormus on Ungaris üsna kõrge. Ungari palgatase stagneerub.
Arvan, et see on üks põhjustest, miks inimesed, kes olid olnud üsna kriitilised Orbani valitsuse suhtes, said ringi vaadates aru, et Ungaril ei lähe enam nii hästi kui meil. Ungaril ei lähe nii hästi kui teistel. Siin peab midagi valesti olema. See on minu meelest üks opositsiooni populaarsuse põhjuseid.
Opositsioon käis ringi terve kümnendi, küll killustunult, ja tegi õigeid avaldusi. Need olid tervise, hariduse ja korruptsiooni kohta. Korruptsioon ei leidnud kümmekond aastat tagasi sedavõrd head kõlapinda. Aga kui su palk on nagu on ja inflatsioon on väga kõrge, siis inimesed vaatavad äkki enda ümber ringi ja märkavad ilmset põhjust – valitsuse halba poliitikat.
Mõned inimesed siiski räägivad, et Viktor Orban on neile taganud sotsiaalse turvalisuse ja abi, tavaliselt tähendab see sotsiaaltoetusi. Kas Orban saab neid veel lisada või on kätte jõudnud piir?
Orbani valitsus lõi 16 aastat tagasi töökohti. Need olid madalapalgalised, aga kindlad töökohad maapiirkonnas. Paljud inimesed olid selle üle üsna rõõmsad, sest enne seda, suure finantskriisi ajal, oli meil tohutu tööpuudus.
Orban tuli võimule 16 aastat tagasi, kohe pärast finantskriisi. Nii et esimesed aastad olid töökohtade loomise aastad. See oli hea. Aga tal ebaõnnestus nende töökohtade parandamine. Inimesed jäid sinna, neile maksti midagi, piisavalt, et eksisteerida.
Ja siis ta lubas turvalisust ja julgeolekut. Sõnum, mida ta kordab nüüd päevast päeva, on turvalisus, turvalisus ja status quo, ei muutustele, usaldage mind. Aga inimesed näevad ju, et maailm muutub ja me peame muutustega Euroopas kaasa minema. See argument meenutab mulle 1980-ndate aastate allakäivat nõukogude süsteemi. See on selline Brežnevi-tüüpi ohutus, ei muutustele, vaikust.
Tema programmides või kõnedes tuleviku kohta ei ole majandus olulisel kohal. Majandust isegi ei mainita. Mainitakse sõda, Ukrainat, ähvardusi ja siis on sõnum vaestele inimestele, et ma toetan teid, usaldage mind ja hääletage minu poolt.
Toimetaja: Karin Koppel








