Hiljutiste Prantsusmaa kohalike valimiste puhul näis suur osa tähelepanust olevat keskendunud paremradikaalse Rahvusliku Kogu tulemustele. Valimisi nähakse indikaatorina järgmise aasta presidendivalimiste eel.

Rahvuslikul Kogu läks üldiselt hästi ja mõne sõnaga selle poliitilise jõu taustast, käsiraamatuna Victor Mallet' raamat "Paremäärmuslik Prantsusmaa: Le Pen, Bardella ja Euroopa tulevik" (Victor Mallet, "Far-Right France: Le Pen, Bardella and the Future of Europe", 2026).

Hiljutiste valimiste tulemused peegeldavad laiemat protsessi Euroopas, kus poliitilised äärmused saavad seniste peavooluparteide arvelt toetust juurde. Prantsusmaa Rahvuslik Kogu suurendas oma esindajate arvu kohalikes võimuorganites neljakordselt, jätkates mitu aastat väldanud tõusu.

Prantsuse paremradikaale, nüüdse nimega Rahvuslik Kogu, on alati loetud Le Peni parteiks. Alguses oli see isa Jean-Marie Le Pen, kes erakonna 1972. aastal asutas, alates 2011. aastast aga tema tütar Marine Le Pen. Viimasel ajal on aga palju kuulda erakonna nüüdsest juhist Jordan Bardellast, kelle praegune roll tuleneb eelkõige Marine Le Peni süüdimõistvast kohtuotsusest Euroopa Liidu rahade kuritarvitamise eest.

Jean-Marie Le Pen oli puhta vuugiga radikaal. Poliitikasse tuli ta reaktsioonilise väikepoodnike partei kaudu ja 1956. aastal valiti ta esmakordselt parlamenti. Ta jõudis ka võõrleegionis teenides osaleda sõdades Indo-Hiinas, Briti, Prantsuse ja Iisraeli nurjunud katses võtta kontroll Suessi kanali üle ja sõjas Alžeerias.

Esimene partei, mille tegevuses ta osales, oli segu äärmuslikest antisemiitidest ja endistest kommunistidest ja muidu segasest seltskonnast. 1950.–1960. aastatel asutas Le Pen kaks rahvusrinnet: Võitlejate Rahvusrinne ja Rahvusrinne Alžeeria toetuseks Prantsusmaa koosseisus. Võimud keelasid mõlemad ära. Alles 1972. aastal asutatud Rahvusrinne, millele täisnimes lisandus "Prantsusmaa ühtsuse eest", jäi püsima.

Alguses istus Jean-Marie parteis kõrvuti neofašistidega liikumisest Ordre Nouveau, endiste terroristidega Alžeeria iseseisvuse vastasest liikumisest, endiste sõjaaegse Vichy režiimi ametnikega ja Waffen-SS-i veteranidega. Erakonna vaadete keskmes oli sisserändajate vastasus, kuid tekkis ka mitmeid kohtuasju antisemitismi ja holokausti eitamise pärast.

Pika karjääri jooksul osales Jean-Marie Le Pen 61 korda valimistel, kuid jäi alati pigem provotseerijaks ega plaaninud mingeid tegevusi juhuks, kui peaks võimule saama.

2011. aastal andis ta partei üle tütrele Marine'ile, kes ta neli aastat hiljem radikaalsuse pärast erakonnast välja arvas. Marine Le Peni eesmärk oli partei dedemoniseerimine ehk parketikõlblikuks muutmine. 2018. aastal muutis ta ka partei nime, kuna "rinne" kõlas sõjakalt ja eraldavalt, uus nimi Rahvuslik Kogu aga kõlab rohkem kaasavalt.

Erakonna liidrid hoiavad eemale partei rajajate rassismist, antisemitismist ja homofoobiast. Marine Le Pen toetab abortide lubamist, kaitseb naisi, seksuaalvähemusi ja juudi päritolu inimesi. Samal ajal süüdistab ta islamit fallokraatia, homofoobia ja antisemitismi pärast.

Hiljuti asus Rahvuslik Kogu avalikult toetama ka väärtusi nagu vabariiklus ja ilmalikkus. Marine ei soovinud näha erakonda skinheadide, pettunud ekskommunistide ja islamofoobsete aristokraatide seguna. Ei tema ise ega ka tema poliitiline järglane Jordan Bardella pole praktiseerivad kristlased ja 2004. aastal palus ta äärmusvaadetega katoliiklastel parteist lahkuda.

2022. aasta presidendivalimiste eel jõudis Marine Le Pen nii kaugele, et jättis kõrvale senise lemmikteema rände ja keskendus hoopis elukallidusele. Kõik see avaldas mõju ja erakonna ning Le Peni toetus kasvas. Oma roll oli ilmselt ka sellel, et vana "vasak versus parem" poliitiline struktuur enam ei toiminud ja Euroopa poliitilises kliimas tegid üha rohkem ilma populistlikud ja natsionalistlikud liikumised.

Partei oli seotud ka Venemaaga, saades Vene-Tšehhi pangalt omal ajal laenu, Marine Le Pen kohtus ka Vladimir Putiniga ja Krimmi annekteerimisse suhtuti leebelt. Suuragressiooni alguse järel Ukraina vastu Le Pen aga eemaldus Venest, laen maksti tagasi ja sõtta Ukrainas suhtutakse kriitiliselt.

Üks Rahvusliku Kogu toetusbaasi näitaja on ka selle laienemine traditsiooniliselt tugialalt riigi lõunaosas põhjaregioonide tööstuspiirkondadesse, kus varem olid traditsiooniliselt edukad kommunistid ja üldse vasakpoolsed. Prantsuse paremäärmuslased on jõudnud järeldusele, et meie sajandi poliitika tähendab paljuski vastandust "rahvuslased versus globalistid", "rahvas versus eliit" ja "meie versus nemad". Mitte aga "vasakpoolsed versus parempoolsed".

Oma roll Rahvusliku Kogu tõusul võib olla ka president Emmanuel Macronil, kes võimule tulles kuulutas end nii vasakpoolsete kui ka parempoolsete presidendiks, kuid see süntees ilmselt ei toiminud. Kui ta esimest korda võimule sai, oli tollasel Le Peni erakonnal parlamendis kaheksa kohta. Praegu on neid 123 ja nad moodustavad suurima parlamendifraktsiooni.

2022. aastal valiti Rahvusliku Kogu liidriks Marine Le Peni soosik Jordan Bardella. Aasta hiljem algas Marine Le Peni kohtusaaga seoses Euroopa Parlamendi rahade väärkasutamisega ja praeguse seisuga on ta süüdi mõistetud ning muuhulgas on tal viieks aastaks valitavatele ametikohtadele kandideerimise keeld. Apellatsioonikohus teeb selles asjas otsuse 9. juulil. Kui ta 2027. aastal presidendiks kandideerida ei saa, asub tema asemele Bardella, kes küsitluste kohaselt võib ka võita.

Jordan Bardella on kogu oma täiskasvanud elu veetnud partei asjadega tegeledes ehk ta on täielik poliitiline broiler. Kuid väga hea esineja, enesekindel ja seni edukas. Tema juhtimisel on Rahvuslik Kogu muutunud veelgi vähem toksiliseks ja see näitab trendi populistlikes jõududes, et võimule lähenedes, eriti aga võimule saades võidakse palju mõõdukamaks muutuda. Näitena tuuakse tihti Itaalia peaminister Giorgia Meloni ja tema erakond. Kuid see ei ole sugugi tagatud. Prantsusmaa saatus juhul, kui Rahvuslik Kogu riigitüüri juurde peaks asuma, on ennustamatu, kuigi Bardella juhtimisel Euroopa Liidust lahkuda ei kavatseta.

Lisamärkus: Bardella on Venemaa agressiooni Ukrainas hukka mõistnud, kuid on vastu Ukraina saamisele Euroopa Liidu või NATO liikmeks.