Politico: Euroopa Liitu tahetakse nüüd üha rohkem julgeoleku pärast

Riigid ei taha Euroopa Liidu liikmeks enam mitte selle pärast, et rikkamaks saada, vaid oma julgeoleku tugevdamiseks, kirjutas väljaanne Politico lõppeval nädalal.
Kui paarkümmend aastat tagasi astusid idapoolsed endise sotsialismileeri riigid Euroopa Liitu selleks, et rikkam lääs aitaks neil areneda ja elatustaset tõsta, siis USA presidendi Donald Trumpi distantseerumine Euroopast on toonud kaasa selle, et rikkad EL-i välised riigid soovivad nüüd liikmelisust, et oma julgeolekut üha ebakindlamaks muutuvas maailmas kindlustada, tõdes Politico.
Leht toob näiteks Norra ja Islandi, mis on varem kaalunud Euroopa Liitu astumist, aga sellest siis loobunud, aga nüüd taas seda kaaluma asunud – ja seda just EL-i pakutava turvalisuse pärast.
"ELi liikmelisus on alati pakkunud Euroopa riikidele stabiilsust ja heaolu," ütles Euroopa laienemisvolinik Marta Kos Politicole. "Nüüd näeme, et need, kes ei kuulu EL-i, on üha enam teadlikud sellest, et konkureerivate mõjukeskuste maailmas pakub koht EL-i laua taga ka suuremat julgepolekut ja kaitset."
Venemaa 2022. aasta täiemahuline sissetung Ukrainasse oli selle muutuse peamine põhjustaja. Kuid suurimaks katalüsaatoriks on see, kuidas president Trump on käitunud pärast Valgesse Majja naasmist 2025. aastal, väitsid mitmed kandidaatriikides toimunud aruteludega kursis olevat diplomaati ja ametnikku Politicole.
Trumpi otsus kehtestada tollid, tema administratsiooni riikliku julgeoleku strateegia, mis süüdistas EL-i tsivilisatsioonilise kustutamise kiirendamises, ja tema ähvardus hõivata Taanile kuuluv Gröönimaa, on kõik riike Brüsseli poole lükanud, ütlesid diplomaadid.
Island näib olevat esimene, mis oma kurssi muudab, kuna Reykjavík on juba kiirendanud oma referendumi ajakava EL-iga liitumise läbirääkimiste jätkamise kohta.
"Osa pildist on geopoliitiline turbulents," ütles Islandi välisminister Thorgerdur Katrín Gunnarsdóttir Politicole. "Me oleksime tugevamad suuremas grupis, kus on sarnaselt mõtlevad riigid, kes seisavad demokraatia, vabaduse, inimõiguste ja territoriaalse terviklikkuse eest. Rääkimata riikide enesemääramisõigusest," rääkis ta. EL-iga liitumise ligitõmbavus on "kindlasti kaitse ja julgeolek, aga see on ka meie majanduslik julgeolek," lisa välisminister.
Rikaste ja vaeste lõhe
Praeguste EL-i liikmete jaoks on jõukamate riikide vastuvõtmine palju atraktiivsem kui järjekordse vaesemate riikide grupi vastuvõtmine idast, tõdes Politico.
Kõik 13 riiki, mis on EL-iga liitunud alates 2004. aastast, saavad endiselt rohkem rahalist toetust, kui nad ühiseelarvesse panustavad. See kehtib tõenäoliselt ka ametlikus ootenimekirjas olevate riikide, sealhulgas Ukraina, Moldova, Albaania, Serbia ja Montenegro kohta, kuna liikmesriigi panus EL-i eelarvesse põhineb laias laastus tema majanduse suurusel.
Sellised materiaalsed kaalutlused tähendavad, et on raske veenda praeguseid liikmeid, kes kõik peaksid oma nõusoleku andma, et need vaesemad riigid tuleks vastu võtta. Olemasolevad liikmed saaksid sel juhul veelgi väiksema osa EL-i vahenditest.
Kolme diplomaadi sõnul töötab selle riikide grupi vastu ka see, et praegused liikmesriikide valitsused kahtlevad kandidaatide pühendumuses EL-i põhiväärtustele, nagu vaba ajakirjandus, erapooletu kohtusüsteem ja muud demokraatlikud vabadused.
"Me ei taha teist Ungarit ega Slovakkiat," ütles üks diplomaatidest, kes on lähedal aruteludele uute liikmete blokki lubamise üle. "Me ei tea, mis juhtub nendes uutes riikides 10 või 15 aasta pärast. Ja siis võime jääda lõksu veel ühe [Ungari peaministri Viktor] Orbániga."
Rikkad riigid, millel on pikaajalised demokraatlikud institutsioonid, nagu Island ja Norra, ei seisaks selliste takistustega silmitsi. Mõlemad kuuluvad tavaliselt nominaalse SKP järgi elaniku kohta maailma kümne rikkaima riigi hulka, samas kui Montenegro mahub napilt 100 parema hulka ja Ukraina peaks 2026. aastaks olema 132. kohal.
"Muidugi oleks Islandil või Norral lihtsam liituda," ütles ühinemisprotsessi tundev EL-i ametnik. "Nad on põhimõtteliselt 80 protsenti valmis," kui tegemist on EL-i õiguse oma õigussüsteemidesse sisseviimisega. "Kui nad tahavad liituda – ja ainult nemad ise otsustavad, kas nad seda teevad –, võib see olla väga kiire."
"Trump muudab kõike"
Kuna Trump on korduvalt kahtluse alla seadnud Washingtoni valmisoleku oma liitlastele appi tulla ja ähvardanud isegi Taani ja Kanada territooriumi jõuga ära võtta, otsivad riigid, kes on varem julgeoleku tagamiseks lootnud NATO liikmelisusele, nüüd alternatiive.
Mis puutub oma liikmete turvalisuse tagamisse, siis "NATO-l on üks tööriistakomplekt, EL-il teine," ütles Politicole Norra konservatiivide juht Ine Eriksen Søreide, kes toetab oma riigi EL-i liikmelisust. "Ja seepärast on EL-i kuulumine sellise riigi nagu Norra jaoks oluline ka julgeoleku seisukohast ... Oleme jõudnud otsustavasse punkti, kus EL-i liikmelisus on meile nüüd oluline muul viisil kui varem."
Sarnaselt NATO artiklile 5 on ka Euroopa Liidu aluslepingus vastastikuse kaitse klausel – artikkel 42.7. Selle olemasolu kerkis esile pärast seda, kui Küprose saarel asuvat Briti sõjaväebaasi tabas selle kuu alguses arvatav Hezbollah' droon, kuigi Nikosia seda artiklit ei käivitanud.
"Praegu pole hea aeg üksi olla," ütles üks Norra ametnik. "Trump muudab kõike."
Norra esitas 1992. aastal taotluse EL-i liikmeks saamiseks, kuid rahvas lükkas liikmelisuse kaks aastat hiljem toimunud referendumil tagasi. Kuigi enamik norralasi ei toeta endiselt EL-i liikmelisust, on jah-leer viimase 18 kuu jooksul kasvanud. Trumpi raev Norra vastu otsuse pärast mitte anda talle Nobeli rahupreemiat näib samuti olevat aidanud muuta inimeste seisukohta.
Island esitas EL-i liikmelisuse taotluse 2009. aastal finantskriisi ajal, kuid külmutas läbirääkimised 2013. aastal pärast vaidlust kalanduspoliitika üle ja pärast majandusliku olukorra muutumist. Gröönimaa võttis oma avalduse tagasi 2015. aastal.
Gröönimaa liitus EL-i eelkäijaga 1973. aastal Taani Kuningriigi osana, kuid lahkus 1985. aastal pärast piiratud omavalitsemise õiguse saamist, samuti kalanduspoliitika vaidluse tulemusena.
Nii kummaline kui see ka ei kõla, räägitakse EL-i liikmesuse aspektist ka Kanadast, märkis Politico. Prantsusmaa välisminister Jean-Noël Barrot ja Soome president Alexander Stubb on mõlemad soovitanud Kanadal kaaluda EL-iga liitumist. Kuigi Kanada peaminister Mark Carney on selle ettepaneku tagasi lükanud, läheneb Ottawa Euroopale kaubanduses ja muudes valdkondades.
Ühendkuningriik, mis hääletas 2016. aastal EL-ist lahkumise poolt, püüab oma Brexiti-järgseid suhteid blokiga taastada. Pärast seda, kui valimised tõid 2024. aastal võimule vasaktsentristliku valitsuse, on Ühendkuningriigi ja EL-i ametnikud arutanud partnerluse taassüvendamist. Kuigi Ühendkuningriigi taasühinemise väljavaadet niipea pole, annab peaminister Keir Starmeri valmisolek teha Prantsusmaa ja Saksamaa juhtidega koostööd välispoliitiliste väljakutsete lahendamisel märku sellest, et Suurbritannia ja Euroopa jäävad kaitseküsimustes loomulikeks liitlasteks.
Vastastikune kaitse
Muidugi võivad islandlased ja norralased otsustada EL-iga mitte liituda, eriti kui Trumpi administratsioon rahuneb ja vanad vaidlused potentsiaalsete läbirääkimiste käigus uuesti pinnale kerkivad. "Suurim probleem on muidugi kalandus," ütles Islandi peaminister Thorgerdur Katrín Gunnarsdóttir .
Montenegro, praegune EL-i liikmelisuse favoriit, ja Ukraina, mida Politico nimetab sentimentaalseks favoriidiks, võivad väljaande hinnangul läbirääkimised edukalt lõpetada enne, kui Oslo või Reykjavík otsuse langetavad. Või need pealinnad, mis on alates Horvaatia liitumisest 2013. aastal ELi- laienemist blokeerinud, võivad jätkata oma vetot uutele tulijatele.
Kuid Trumpi Ameerika, Vladimir Putini Venemaa ja Xi Jinpingi juhitud Hiina vahele surutuna võivad ka olemasolevad EL-i liikmed otsustada, et turvalisus peitub arvus. Venemaa sissetung Ukrainasse, mis paiskas Kiievi Brüsseli poole, näitab Euroopa Liidu julgeolekuaspekti.
Droonirünnak Briti õhuväebaasile Küprose saarel rõhutas, kui suures ulatuses oli EL-i liikmelisus Nikosia kaitsegarantii, mille NATO-ga liitumist Türgi blokeerib. Küpros on jagatud okupeeritud Küprose türklaste põhjaosaks ja Küprose kreeklaste lõunaosaks, mistõttu Ankara keeldub saart alliansi liikmeks lubamast.
"Kui otsustati Küprose liitumine Euroopa Liiduga, oli majanduslik mõõde ilmselgelt väga tugev," ütles riigi Euroopa minister Marilena Raouna Politicole. "Kuid ma arvan, et Küprose jaoks oli julgeolek alati esikohal."
Nagu Küprosel, on ka Ukrainal NATO-ga liitumine blokeeritud ja Trump on öelnud, et seda ei juhtu. Kuna see pole võimalik, on EL-iga liitumine ainus julgeolekugarantii, millele Kiiev usub, et ta saab pärast Venemaaga relvarahu loota.
Nii Kiievi kui ka Brüsseli ametnikud on rõhutanud, et Ukraina EL-iga liitumisest tulenev julgeolekukasu oleks mõlemapoolne. "Meil on ühine huvi. Ukraina saab tugevdada EL-i kaitset. Kujutage ette, kui Ukraina piirivalvurid, kes võitlesid rindel, osaleksid Frontexi [ELi piirivalveagentuuri] missioonidel Läänemerel," ütles Ukraina valitsuse nõunik Ivan Nagornyak.
Norra, Islandi, Ukraina ja teiste jaoks on uue maailmakorra karm reaalsus hakanud hammustama, tõdes Politico lõpetuseks ning tsiteeris anonüümset Ukraina ametnikku: "NATO-t pole, USA-d pole. On ainult relvad, droonid, laskemoon. Ja on EL."
Toimetaja: Mait Ots








