Viimased 15 aastat või rohkemgi on Euroopa Liidu poliitilises retoorikas olnud olulisel kohal EL-i edasine laienemine. Tihti optimistlikus toonis, et kohe-kohe tuleb uus laienemine ja kandidaatriigid Lääne-Balkanilt ning õige pea ka Ida-Euroopast saavad EL-i liikmeks. Ometi pole midagi sellist juhtunud.

Pärast Horvaatia liitumist, pole EL ühtki riiki vastu võtnud. Küll aga on EL-i juhid aastaid entusiastlikult kõnelenud peatsest uuest laienemisest ning kütnud EL-i soovivates riikides ootusi ja lootusi. Reaalsus on paraku palju nukram.

Konsensust saavutada on järjest keerukam

Keegi pole muutnud EL-i laienemise kriteeriume, millele kandidaatriigid peavad vastama, et EL-i pääseda. Ja lisaks tehnilistele või õiguslikele kriteeriumitele on veel ka poliitiline pool. Uue liikme vastuvõtmiseks on vaja, et kõik olemasolevad EL-i riigid on poolt. Samuti on vaja konsensust liitumisläbirääkimiste alustamiseks ning ka liitumisläbirääkimiste ajal on umbes sada momenti, kui piisab ühest praegusest EL-i liikmesriigist, kes ei soovi kõneluste jätkumist, ja need katkevad.

Mitmed Lääne-Euroopa riigid, eesotsas näiteks Prantsusmaaga, on EL-i laienemisele vastu enne, kui EL-i pole reformitud. Ennekõike EL-i otsustusprotsessi. Praegu vajavad näiteks EL-i otsused välis- ja julgeolekupoliitikas liikmesriikide konsensust, kuid seda saavutada on järjest keerukam.

Oleme aastaid näinud, mida tähendab konsensuse nõue välis- ja julgeolekupoliitikas, kus piisab ühest riigist, näiteks Ungarist või Slovakkiast, ning Ukrainat adekvaatselt toetada ega Venemaad survestada ei õnnestu.

Kui juba 27 liikmega on üliraske otsuseid teha, siis veelgi võimatum on see rohkemate liikmesriikidega, kui säilib praegune otsustamissüsteem. See ongi põhjus, miks paljud praegused EL-i riigid soovivad enne uut laienemist EL-i otsustuskorda muuta, aga seegi muutmine eeldab konsensust ning on raske eeldada, et selle saavutamine oleks nähtavas tulevikus võimalik.

Seega lubadused, et Lääne-Balkani riigid saavad kohe-kohe liikmeks või et Ukrainal ja Moldoval õnnestub paari aastaga EL-i pääseda, on praeguses olukorras ebarealistlikud. Muuseas, Ukraina ja Moldova said juba ligi kaks aastat tagasi kandidaatriigi staatuse, kuid liitumiskõnelusigi pole siiani suudetud alustada, sest Ungari on olnud vastu.

Kandidaatriikidega tuleb olla aus ja adekvaatne

Reaalsus on see, et nii EL-i mittekuuluvate Lääne-Balkani riikide kui ka Ukraina ja Moldova jaoks tuleb kiiresti leida esialgu alternatiivne lahendus, et neid senisest tihedamini EL-iga siduda ning mitte lasta pettumusel liiga suureks paisuda. Nii Hiina, Venemaa kui ka veel mõni on igati huvitatud EL-i ebaõnnestumisest selles piirkonnas ning oma mõju kiirest kasvatamisest.

Esialgne alternatiiv EL-i liikmelisusele peaks olema tihe lepinguline suhe, nagu EL-il on praegu Norra, Islandi ja Šveitsiga. Need riigid EL-i küll ei kuulu, kuid on väga tihedalt seotud, näiteks on nad isegi Schengeni vaba liikumise ruumis.

Praegu ongi ainuke vähegi realistlik EL-i laienemissuund lähiaastatel kolm Põhjamaad ehk Island, Norra ja Gröönimaa. Need riigid ja piirkonnad on EL-i riikidega juba praegu väga sarnased, näiteks õigusriigi kindluse, elatustaseme ja madala korruptsiooni poolest. Seega võiks eeldada, et nende liitumisega EL-iga on potentsiaalne vastuseis väiksem, kuid välistada ei saa seda nendegi puhul.

Rohkem kui kümme aastat tagasi jäid liitumiskõnelused Islandiga katki erimeelsuste pärast kalandusküsimustes. Samuti on EL-i laienemisele kindlalt vastu Venemaa, kel on paraku õnnestunud EL-i otsuste tegijate sekka ka oma esindajaid sokutada, kellest üks küll värskelt rahva tahtel maha võeti.

Kuid siiski, kui EL soovib realistlikult tõestada oma laienemisvõimekust ka lähiaastatel, siis tuleb uks lahti ning meel avatud hoida nende kolme Põhjamaa suhtes. Määrav on muidugi see, mida nad ise tahavad. Praegu on asjade seis siiski lootusrikkam kui mõni aeg tagasi.

Island korraldab augustis referendumi, kas taastada EL-iga liitumiskõnelused. Norraski on selleteemaline diskussioon hoogu võtmas ja sama on olukord ka Gröönimaal. Selle peamine põhjus on väline ning ennekõike kiiresti suurenenud ebakindlus kogu maailmas.

Seega lähemate aastate perspektiivis EL-i edasine laienemine täiesti võimatu pole, kuid ülim aeg on sisuliste tulemuste saavutamiseks lõpetada loosungite hõikumine ning keskenduda realistlikele tulemustele. Võimalikult kiiresti siduda praegused EL-i kandidaatriigid tiheda lepingulise võrgustikuga, alustada esmapilgul ülikeerulist EL-i aluslepingute muutmist, et säilitada EL-i otsustusvõime ka näiteks 35 või 37 liikmesriigi puhul. Ja olla lubadustes ning retoorikas suhetes kandidaatriikidega aus ja adekvaatne.

Aastatepikkuste tühjade lubaduste tulemus on pettumus ja tüli, nagu oleme kahjuks näinud EL-i ja Türgi suhete puhul. Samalaadse olukorra kordumist võiks olla oskust vältida.