Selle nädala neljapäeval tulid sajad põllumehed oma traktoritega Eesti teedele meelt avaldama. Üks, mis põllumeestele ei meeldi on see, kuidas Euroopa Liidus ebavõrdselt toetusi jagatakse.

Kui vaadata võrdluseks, kui palju saavad keskmiselt teraviljade, kaunviljade ja õlkultuuride tootjad Eestis, Poolas, Saksamaal ja Prantsusmaal toetusi, siis ühe hetktari kohta võib vahe olla sada või rohkemgi eurot.

Eestile on toetus 221 eurot hektarile, Saksamaale 330, Prantsusmaale 260 ja Poolale 317.

Põhjus sellele on ajalooline. Euroopa Liit võttis nende määramisel aluseks 1990-ndate keskpaiga põllumajanduse tootlikkuse seisu. Siis oli meie põllumajandus täielikus madalseisus. See, kelle saagikus oli kõrgem, sai ka kõrgemad otsetoetused ja need erinevused avaldavad mõju tänaseni.

Sarnane pilt, aga veelgi suuremate vahedega Eesti kahjuks, avaneb siis, kui vaatame kui erinevad on Euroopa Liidu toetused piimatootmisele.

Eestile on toetus 275 eurot hektarile, Saksamaale 419, Prantsusmaale 378 ja Poolale 392.

Näiteks võrreldes Saksamaaga on keskmine toetus, mida põllumajandusstatistikas arvestatakse eurodes hektari kohta, Eesti piimatootjale rohkem kui poolteist korda väiksem. Nendesse summadesse on sisse arvestatud ka iga riigi enda osalus põllumajandustoetustes.

Ka Eesti kariloomakasvatusele spetsialiseerunud põllumajandustootjad, kes karjatavad lihaveiseid, lambaid või kitsi, peavad praeguste toetuste perioodis, mis kestab 2027. aasta lõpuni, arvestama Kesk-Euroopa kolleegidest väiksemate toetustega.

Eestile on toetus 262 eurot hektarile, Saksamaale 483, Prantsusmaale 432 ja Poolale 410.

Nii näiteks saab Saksa veisekasvataja keskmiselt 221 eurot toetust hektari kohta rohkem, kui Eesti loomapidaja. Ühise põllumajanduspoliitika toetustele tuleb liikmesriikidel lisada omapoolne kaasrahastus. Eesti on seda teinud tavaliselt kõige väiksemas võimalikus ulatuses ehk keskmiselt vaid kümne protsendi jagu.