Euroopa on kehvas olukorras. Idast kasvab oht Venemaalt, mängu on läinud hübriidsõja erinevad meetmed. Küberrünnakud, infooperatsioonid valeinfo edastamisega ja Euroopa maade sisepoliitikasse sekkumisega, samuti diversioonid, mida oleks tihti õigem nimetada terroriaktideks.

Lääne suunalt on tegemist senise liitlase USA-ga, mille praegune administratsioon sekkub samuti avalikult Euroopa riikide sisepoliitikasse, toetab radikaalseid poliitilisi jõude ja seab kahtluse alla senised liitlassuhted. Nii Venemaa kui ka USA administratsiooni puhul on ühine soov murendada Euroopat, eelkõige Euroopa Liidu riikide demokraatlikku ühiskonnakorda.

Antud olukorras on loogiline, et Euroopas on taas jutuks võetud strateegiline autonoomia ehk võime ise oma julgeolekut tagada ja majandushuve kaitsta. Õnneks pole tegemist enam pelga jutuga, vaid käimas on ka tegevus selles suunas. Kuigi küsimus on laiem, hõlmates tegelikult ka Euroopa identiteeti kui sellist.

Strateegilise autonoomia mõiste tuli Euroopas esmakordselt ametlikus dokumendis ette aastal 1994, Prantsusmaa riiklikus kaitseküsimuste valges raamatus. Tipptasemel oli strateegilise autonoomia kontseptsioon esmakordselt jutuks 1998. aastal Saint Malo konverentsil Prantsusmaal, kui president Jacques Chirac ja Ühendkuningriigi peaminister Tony Blair kuulutasid vajadust luua Euroopale autonoomse tegevuse võime, mida toetaksid usutavad sõjalised jõud, meetmed nende kasutamise üle otsustamiseks ja valmisolek neid kasutada.

Prantsuse presidendi Chiraci roll on seejuures pisut mitmeti mõistetav. Ta peegeldas Prantsusmaal üldse varem ja pisut ka praegu üpris laialt levinud leebet suhtumist Venemaasse ja puhuti näis, et Chirac toetab rohkem Moskvat kui ühtset Euroopa seisukohta.

Peatselt liitus Chiraci Vene-sõbralikkusega ka Saksamaa kantsler Gerhard Schröder, kes luges näiteks Tšetšeenia sõda Vene siseasjaks ja nimetas Vladimir Putinit veatuks demokraadiks. Aastal 2004 moodustus mitteametlik "troika", kuhu kuulusidki Schröder, Chirac ja Putin. Sama aasta sügisel arutati kolmekesi Sotšis juba strateegilist koostööd.

Euroopa strateegilise autonoomia jutus oli pikem paus kuni president Emmanuel Macron tõi termini tagasi Euroopa poliitikasse kui selle ühe aluspõhimõtte. Macroni jaoks tähendas strateegiline autonoomia mitte ainult sõjalisi ja majanduslikke võimeid, vaid ka demokraatia jätkusuutlikkust ehk moodsa sõnaga kerksust. Praktiliselt oli tegemist nägemusega föderalismist Euroopa Liidus, kuna Macron soovis laiendada riikideülest otsustamist ja tugevdada kontrolli riikide valitsuste üle.

Viimase aastakümne jooksul on aga arutelud selle üle, kas ja kuidas saavutada strateegiline autonoomia USA-st, toonud esile hirmud, et see on liiga riskantne ja liiga kaugeleulatuv ambitsioon.

Mitmed vaatlejad on seejuures välja toonud Poola, Saksamaa ja Balti riigid kui need, kes pidasid strateegilist autonoomiat liigseks luksuseks ja eelistasid turvalisust ameerika vihmavarju all. Seda suhtumist on näiteks Eestis ka praegu puhuti tunda, kui reflektiivselt toetatakse Donald Trumpi administratsiooni ettevõtmisi, mis paljudes muudes Euroopa riikides kritiseerimist leiavad.

Arvestades Trumpi ja tema ümbruskonna enesekesksust, ettearvamatust ja reegliks muutunud kannapöördeid ning kättemaksuiha on neil kartustel ka alust. Riskid võivad olla kiirelt realiseeruvad ja tuntavate järelmitega.

Kuid oma hind on ka autonoomia puudumisel. Esimene on strateegiline haavatavus. Kui Euroopa tugineb julgeoleku tagamisel liigselt välisjõududele, siis jääb ta ka edaspidi nende jõudude tingimustest ja tujudest sõltuvaks. Tegemist ei oleks autonoomia puhul NATO asendamisega, vaid lihtsalt selle Euroopa tiiva tugevdamisega.

Teine tegur on Euroopa riikide siseriiklik usaldusväärsus, kuna valijate usaldus sõltub liidrite võimest käituda rahva kollektiivsetes huvides. Ja kolmas teema on Euroopa geopoliitiline seisund.

Euroopa Liit on serveerinud end kui reeglitel põhineva ilmakorra, vaba turu, multilateraalse koostöö ja inim- ning kodanikuõiguste järgimise toetajat. Tuginemine riigile, kes neid põhimõtteid rikub, ehk siis USA-le, toob muudes riikides, konkreetsemalt globaalses lõunas, omad järelmid.

USA on näidanud end Trumpi võimu ajal kui jõul põhineva lähenemise toetaja rahvusvahelistes suhetes. Sellistes oludes võivad paljud Aasia ja Ladina-Ameerika riigid olla huvitatud suhetest euroliiduga kui reeglitepõhisuse ning ettearvatavuse toetajaga. USA irdumine abiorganisatsioonidest ning üleolev suhtumine teistesse riikidesse on avanud võimaluse tekkinud tühimiku täitmiseks. Hiina juba kasutab seda. USA-st eemaldudes võib sellest võimalusest kasu lõigata aga ka Euroopa.

Usutavuse saavutamiseks on Euroopal veel palju teha, kuigi mitmed tegevusplaanid on juba jõudnud ka Euroopa Liidu planeerimisdokumentidesse. Kõigepealt on vaja luua usutav heidutus tegijate vastu, kes ohustavad Euroopa julgeolekut ja stabiilsust. Kaitsekulud juba liiguvad õiges suunas ja eraldatud summad on märkimisväärsed.

Küsimus on ka selles, kuidas ja milleks seda raha kulutatakse. Sõjalise kaitse kõrval on ilmselt liiga vähe tähelepanu pööratud aga tsiviilsele vastupanuvõimele, milleks eraldatud summad on neli korda väiksemad kui otsesed kaitsepanused. Kuid tervishoid, energiasüsteem, küberturvalisus ja põllumajandus on sama tähtsad kui sõjaline kaitse.

Eraldi teema on varustuskindlus, mida siinkohal pikemalt käsitlema ei hakka. Ja poliitilise polariseerituse kasv, kuna mulluse Eurobaromeetri kohaselt on euroskeptiliste ja muidu äärmustesse kuuluvate erakondade toetus kasvanud viimase kümne aastaga kahekordseks. Neid erakondi toetavad aga USA ja Venemaa, nagu märgitud. Pluss veel ränne, riigivõla suurus, demograafiline olukord.

Kõik need teemad on laual ja lisaksin veel ühe, varem märgitud Euroopa identiteedi. Mullistuvas maailmas võiks Euroopa võtta enesele rolli reeglitepõhise korra ja demokraatia ning liberaalsete väärtuste säilitajana, kindlusena ebakindlas maailmas.

Viited lugemishuvilistele

• No more illusions : strategic autonomy as Europe's democratic imperative - Doria
• Strategic autonomy in an age of power politics - FIIA - Finnish Institute of International Affairs
• Towards a sovereign and resilient Europe: the urgent need for a comprehensive security doctrine - Schuman Paper N°821 - Fondation Robert Schuman
• The Age of Fortress Liberalism | Compact
• How Europe Lost: Can the Continent Escape Its Trump Trap?